Endises Kirgiisia NSV-s käisid mitmed mu sõbrad, enamasti teaduslikel alustel, mõõtsid hariduslikel eesmärkidel kohalikke (pikkus, kolju mahutavus jne), nende ajalugu ning kultuuri ja kirjutasid Moskvas ja Piiteris pärast metslastest uurimustöid. Rääkisid õhtul rohelise tee taga imelugusid: kohalike bangalotest keset steppe, pika habemega parkunud taatidest, öö läbi kestvast joigumisest ja kummalistest rahvuslikest löökpillidest, mida enam keegi ei mängi ja mida võib näha ainult muuseumites. Kui otsida oskad.
Igal juhul jääb vaieldamatuks faktiks, et kuni N. Liidu lagunemiseni oli Kõrgõstan üks kõige mahajäänumaid, konservatiivsemaid, vaesemaid ning vaiksemaid piirkondi.
TULBID JA SINEP
Aga veel minevikust. Kunagine Aasia süda (nagu nad ise ütlevad), okupeeriti 1876, uputati 1916. aastal verre, kui kirgiisid mässasid sealse vene kogukonna vastu, kolmandik kirgiise põgenes Hiinasse. 1924. aastal anti Kirgiisiale anonüümse nõukariigi staaatus (Kara-Kirgiz – Must Kirgiisia), sealsed rändhõimud – nomaadid – said korralikult kirvest, nad sunniti paikseks; 1936. aastast kinkis Stalin neile oma NSV.
Muide, rändhõimulisest Kirgiisiast võib rääkida tuhandeid kurbi lugusid.
Ehkki – kellest ei võiks?
Revolutsioon, nagu me teame, kestab. Praegune Kõrgõstan on Ukrainast ja Gruusiast ekspordina veerema läinud revolutsioonilaviini osa. (Varsti lähevad meil kõigil nende revolutsioonide nimed sassi, kõik need roosid, apelsinid, valged ja muud rätikud.)
Kõrgõstanis kõneldakse tulbimässust, aga kuna nad kandsid kevadel sinepikarva tunnusrätikuid, võiks rääkida ka sinepirevolutsioonist. Osalt on sealne päris paras mudru, mida täpselt nõutakse, ei saa aru isegi mu sõbrad Moskvast, impeeriumivastased slaavi analüütikud, rääkimata siis kohalikest. Opositsiooni nagu eriti pole, aga tänavatel karjuda tuleb. Vana president sai ühiskonnalt lõpuks jalga, ent uue valimisega on veel raskem. Jälgige maailma uudiseid, näete isegi.
Sest – ?to takoje revolutsija? Eto massovoje guljanie s pjantstvoi i strelboi.
MIDA MEENUTADA KIRGIISIAST
Mõned aastad tagasi sattusin Moskvas vaatama dokfilmi Kirgiisiast, see oli tehtud küll nüüdsel ajal, aga erilist, lausa võpatamapanevat tähelepanu nõudsid 20ndate aastate dokk-kaadrid kohalikest laulikutest ning nende – veel rändavast – eluviisist.
(Meenutuseks, 1920ndate lõpupoole tehti vennasrahvaste perre sattunud metslastest mitmeid filmilisi memosid, uurimusi jne, veidikeseks ajaks jäi karmi poliitika kotisuu kuidagi ripakile, said ju soomeugrilasedki oma kirjakeele ning kasutada ladina tähestikku.)
Moskva antropoloogid – kõik kohal käinud sellid, mehed-naised, kes tunnevad ennast kõige paremini 60-kilone seljakott seljas kusagil jumalast ja inimestest puutumata külas ning õhtul lõkke ääres üksteisele nööpe eettte õmmeldes (justkui Võssotski geoloogidelaulu peategelased) rääkisid ekspeditsioonidest, kohutavalt karmist loodusest, viimastest manashidest, rändlaulikutest ja ?amaanidest.
Ega ma enne sellest maanukast suurt ei teadnud, ehk niipalju, et tundsin Kirgiisi NSV lipu ära, teadsin, et neil on ilmselt maailma pikim eeepiline lugulaul (sellest veidi allpool) ning meenutasin Ilfi ja Petrovi kirjeldusi Issõk-Kuli järvest, lollidest ajakirjanikest, kes ruunasid kohalikke vaimselt järve legendi välja pressides ja mingist (miks küll?) naermapurtsatanud ja minemaratsutanud kasahhist. No ja muidugi Aitmatov. Kultuskirjanik, kes rääkis minu hämmastuseks ja lõbuks ühes intervjuus telekanal Kulturale vene keele suurusest, kultuurimastaapsusest, positiivsest mõjust kirgiisidele ja sellest, kuidas noorus on – vabandage väga, nagu ikka – täitsa perses.
DILETANDI KÜÜNDIMATUD ÜLESTÄHENDUSED RAHVAPILLIDE ASJUS (MÄLU JÄRGI)
Kirgiisia muusika – mida folgil kuulata saame (ehkki Yrgagy mängitavaga pole kokku puutunud) -, on ropult rikas nähtus. Vanasti tassisid Kirgiisi hipid Piiterisse oma seninägematuid pille kaasa ning Vassili saartel möödus neid kuulates mitu hullumeelset õhtut, mis lõppesid alles siis, kui Gastronom no. 7 keeldus kokkutulnuid teenindamast. Taastan pillid mälu järgi (nime ei mäleta, ent muusika puhul pole see ju kõige olulisem?)
A. Asi, mis on kuidagi väga suuuuuupõhine – meenutab veidi parmupilli, ent hääl on tunduvalt idamaisem ja vinguvam.
B. Trompeti tämbrit meenutavaid kiunatusi edastav poolemeetrine puhkpill. (Mängijal on alati ees jõle keskendunud nägu).
C. Veel üks puhkpill, mida tehakse puust, vasest või millest iganes. Kirgiisid kiidavad, et see on maailma vanimaid.
D. Väike viiesentimeetrine savist puhkpill. Väga naljaka häälega.
E. Keelpill, mis on nagu viiul, ainult et kahe keelega. (Ei tea, äkki kuuleb just seda Viljandis, selle aasta festival on poognapillidele pühendatud).
F. Ja siis see pill, mille nime mäletan venekeelse häälduse järgi – komuz -, aasia kitarreline, aga mitte kahekeelne nagu mujal, vaid kolme keelega.
*Aga neid oli veel. Uskumatult palju. Muide, kõik need pillid on kuuldaval brittide CD-seerias “Unknown land of Kyrgyzstan”. 42 plaati, ühel venkust sõbral riiulis vedelevad, internetist tellis. Kolme esimese plaadi kuulamise järel on juba väga narkootiline tunne. Oskamatule kõrvale – mis meie peas siin laiuskraadil kahtlemata kasvavad – tundub kirgiiside muusika äravahetamiseni sarnane Turkmeenia ja Kasahhi omaga. Aga eks neil on siiski ühed juured ka, riik on ju kuradi uus mõiste, eriti kõne all olevas regioonis – ühed nomaadidest rändlaulikud kõik.
Jah, ja oleksin unustanud: kui teile sattub kusagil netis või venemaisel täikal näppu Kirgiisi artist Rysbek Jumabajev, maksab see peale pikka kauplemist ära osta. Ilma kauplemiseta pole ilus, asiaatitelt võib tappa saada.
MAAILMA PIKIMAST EEPOSEST
Kirgiisia muusika alus on nende rahvuspärimused, mida ringleb seal arvukalt – ehkki juba 50 aastat räägivad kuluaarides, et ei ringle enam keda midagitki.
Ringlus on sõna mis tähendab, et kohalik rändlaulik võttis ette mõne muistendi või legendi (aga tavaliselt rääkisid need rahva kuulsusrikastest võitudest kõikvõimalikel sõjakäikudel, mõelge ise Aasiale ja mongoliidide julmusele lahingutes) ning esitas selle, nagu ütlevad lugupeetud asjatundjad-folkloristid, alati omamoodi. Mitte kunagi mitu korda järjest samalaadselt. Nagu laulikud kõikjal.
Kirgiiside rahvuseepos on “Manas”, lugulaul kangest sõdalasest ja tema uskumatutest tegudest (eriti alatute ja ahnete hiinlaste vastu) – seda on korduvalt peetud maailma pikimaks eeposeks, igal juhul on asi 20 korda pikem kui Homerose tooted. (“Manifest meie esiisadelt”, iseloomustab seda Aitmatov). Teisalt öeldakse, et “Manas” võiks olla kogu sealse regiooni, mitte ainult kirgiiside eepos. Stuart Legg (Dorset Press, New York) kirjutab oma raaamatus “The Barbarians of Asia”, et taoline sõdalase motiiv kordub kogu Kesk-Aasias juba sküütide ajast (u 700 aastat enne Kristust).
Kirgiiside õiguseid eeposele kaitseb jälle Olivia Vlahos (Viking Press, New York), kes väidab, et veel 80 aastat tagasi olid kirgiisid suurepärased ratsutajad, hulljulged tuulispasad steppides ning toob vastukaaluks kasahhid, kes pole ratsutajad olnud. Jah, ja et eepos on puhas kirgiisi värk.
40 KLANNI
Üldiselt on teada, et Kirgiisias pole olnud kunagi nii tugeevat klannisüsteemi nagu kasahhide või mongolite juures, kuulsuse ja au võis pälvida igaüks – oma iseloomuomaduste ning vapraate tegude eest. See on hästi levinud käsitlus.
Ja mine võta nüüd kinni.
Termin “Kirgiisia” – nende omas hookuspookuses – tähendab tõlkes igal juhul “40 klanni”.
Vaidlust jätkub niisiis pikemaks, see (oletatavasti) Lõuna-Siberist ja Jenissei ülemjooksult pärinev rahvas on kaklema ajanud mitu vagunitäit teadlasi. Näituseks Vene teadusajakirjades puhuti esinev kirgiislasest ajaloolane Tunt?ibek T?orev teatab, et “originaalis olid kirgiisid siniste silmade ning kaunite juustega, nii mongoli kui eurooplase tunnustega”.
Laiahaardeline lähenemine, pole midagi öelda.
SAJA NÄGEMUSE MAA
Segadust jätkub piisavalt tänaseni. Aeg-ajalt imestan ühe – äh, küll tüüpilise – asja üle: miks, miks kurat ometi ei saa kusagilt teada praeguse seaalse poliitilise olukorra sügavamaid põhjuseid? Lahe küll, kukutatud ekspresident ei viitsi prokuratuuri ilmbuda ja kohalikud kaupmehed organiseerivad turu peal relvastatud salkasid.
So?
Mis on asja sügavam point?
Ajakirjandusest seda ei loe, ei Euroopa ega Eesti omast. Vene uurijatel, dokitegijail ja Teaduste Akadeemia kaalikatel on kõigil oma nägemus, nii et sellest võib pikapeale päris hulluks minna.
Seda lugu kirjutades ma juba olengi läinud.
Korraks sain küll kontakti Jan Yrgagy muusiku Bakyt Cytyrbaeviga – ikka see Folgil esineja – aga see kadus kohe ära. Oleks muidu nõu küsinud, nüüd aga polegi nagu kellelt. Äkki on nad seal interneti maha võtnud ja liinid läbi lõiganud?
Võimalik.
T-SÄRGID JA KOHALIK NÄNN
Helistan hoopis Moskvasse, sõbrannale, kes just Kõrgõstanist naases. “Ära proovigi”, vastab ta, “mina proovisin, aga ei õnnestunud. Seal on vähemalt neli ja pool miljonit vastust. Nagu inimesigi.” Ja ma tean ainult seda (kirjutan seda tükki 7. juulil), et homme esineb Kõrgõstanis Ruslana – mäletate küll, see kitsi seelikuga ukrainlasest lauluvõitja. Sõbranna Moskvast teatab: “Kui ma ära tulin, istusid kohalikud noored jurtades, kuulasid Raadio Pyramid´i (olemas ka netis, t?ekkisin järgi – autor), üritasid venelastele müüa kohalikke vidinaid ning kohalikele Ruslanaga T-särke.
Vot selline keeruline lugu.
Sestap tuletaks ma parem meelde ühe kirgiisi otsest ülestunnistust Norman Jenijevile, vene kulturnikule-luuletajale 1999. aastast, mida viimane mulle kassetilt lasi. “Kirgiisid on väga kannatlik rahvas”, teatas kusagil jurtas Guljeke Asanova, keegi Normanit võõrustanud imekaunis tütarlaps. “Väga kannatlik. Aga ärge meid eriti näppige. Vaata, me oleme barbarid. Sinna pole midagi parata, see on meil geenides.”
“Vot tebe ras”, ütles Norman ja pani maki kinni.
“A vot tebe dva”, mõtlesin mina ühe tuntud vene anekdoodi kohaselt ja lubasin endale, et Yrgagyt lähen kindlasti kuulama.
Mulgi kastmes.