Kuna see vana Hell Hunt kinni pandi, ei mäletagi enam. Ja mis tast meenutada, oli taoline vastik iiri urgas, nagu viis baari neljast toonases Tallinnas ikka. Kogu see iirlaste kamm on nii nõme, ajas nii tihti oksele, et loomulikult ei pannud keegi Hundi koolemist tähele.

Nüüd on Hell Hunt uuesti avatud ja väändunud keldi vaim lähedusest ning sisemusest õnneks välja pekstud. Tänane Hunt meenutab kõige enam lihtsalt üht väga ?effi ja ladnat kõrtsi, mõnusat klubi, kus on kasulik õlut joomas käia. Sõpradega. Ja juba käiakse ka. Siinkirjutajate kontrollitud andmete kohaselt kakerdasid lõbusad külastajad Hundis juba enne selle avamist. Kuidas, ei tea ükski omanik, aga nii see oli.

Mis on Hundis olulist, mida mujalt ei leia? Kõigepealt muidugi Saaremaal pruulitav Hella Hundi õlu, 24 eeku üks suurem märg lugu. Tume ja hele. Mis kõige tähtsam – elav. Igasugusest pastöriseeritud Becksist võiks vanalinn juba ammu lahti saada.

Teiseks. Hella Hundi siider. Tehakse Karksis ja päris õuntest, mitte keemiakuubikutest. Kah väga õilis.

Kolmandaks. Köök. Tallinnas elab üks paks soomlasest kokk Rantanen, kellel on roti?ee medal ja kes aegade jooksul mitmeid toidukohti kenasti käima lükatud. Rantase köök on hea, ebatavaline ja hämmastavalt odav. Sotast toitu pole siin olemas (kui, siis ehk neljale).

Keegi ei saa salata, et sellel Pika maja tänaval on piisavalt aurat, et Hundist alati ja ükskõik mis kell mõni tuttav üles leida. Niisiis, targa käitumise kohaselt võiks kõrtsist kujuneda uus staap, näiteks mõttetu Noku asemel.

Kuuldavasti alustavad omanikud kõrtsus ka kõikvõimalike rahvaürituste ning muusikaliste etteastetega. Jätkem meelde, et nad lubavad hoiduda iirlastest.

Ehkki – üks mees rääkis – mingil õhtul olevat Hundis ikka keltlikku möga kuuldud. Saatpalu olevat makis röökinud nagu ratta peal.

Usutavasti oli see eksitus.