Eesti rahvakild Piiteris kordas omal nahal kõike seda, mida suur maagi läbi tegi. 1926-1936. aastani Lenini linnas välja antud eestikeelne kirjandusajakiri “Leegid” oli kõige selle indikaatoriks. Kirjanduslikus plaanis kajastasid “Leegid” kolhooside asutamist, riigivilja äraandmist ja suurehituste teket.
Alguses leidis ses ajakirjas avaldamist iga trükisõna, sest agitpropi sõbrad arvasid, et ka juhuinimese pintslitõmme seinalehel on avaldamist väärt. Autor pidigi olema reainimene, halli massi seast. Meisterlik kirjutamine oli kahtlane, sest võis võrduda dekadentsi või väike kodanlase maitsele kapituleerumisega. Alles hiljem, 1927. aastal kehtestas ajakirja üks juhtfiguure Hans Pöögelmann maksiimi, et proletaarne ja rahvalähedane ilukirjandus on lihtsakoeliselt kirjutatud vaid näiliselt. Lugeja küsib: “Ja see on kõik?” Aga tegelikult ei pruugi lugeja mõista, kui tõsine töö selle taga oli, arutles Pöögelmann.
KAHVLIGA SEINAST VOOLU
Pöögelmann oli üldse liiga tõsine sõnavõtja: veel 1929. aastal manitses vana seltsimees Hans eesti soost nõukogude kirjutajat – vene keel tungib liiga peale, kirjutagem “kapitalistlikel maadel”, mitte “kapitalistlikes maades”. (L., veebr. 1929). Mehel oleks pidanud olema juba siis piisavalt poliitilist vaistu, nägemaks, et midagi tal selle kõige eest maksta tuleb.
Eesti kirjanikud NSV Liidus kajastasid suure riigi iga hingetõmmet. Tore ja samas kentsakas on lugeda 1927. aasta maikuu “Leekidest” vana Villem Buki lugu “Volhovstroi”. Tegevus toimub seal nimelt ühes Leningradi tööliskorteris. Nooremad tegelased õpetavad vanamemme, et kui ta tahab toa valgeks muutumist, siis torgaku kahvel seina. “Ühe kahvliga saab seinast voolu, teisega kausist putru.” Ja siis uus õpetus memmekesele: “Kes siis tikku raiskab, kui valgust saab muidugi.” (Elektriga.) Ning lõpuks sestsamast tegevustikust: vanaema oskab kirjutada ainult oma nime. Noor õpilane vastab seepeale memmele: siis jääksid sina nende teadmistega veel aastaks A-klassi, mina aga saan B-klassi edasi.
30NDA AASTA MUSTAD PILVED
Sotsialistlikku kriitikat ja enesekriitikat oli ajakirjas tehtud kogu aeg, tõeliselt mustad pilved kogunesid selle kohale aga alles 1930. aastal, seega siis aastase hilinemisega võrreldes üldriiklike sündmustega. Selles mastaabis oli arveteklaarimine juba alanud. “Leekides” mainitigi sel aastal juba, et alanud oli partei puhastus, kuid esialgu jäi kirjutatust selline mulje, et kõik võivad puhastada. Et võideldakse üksikute väärnähtuste, kulakute ja kohvitantadega ning et üleüldse on puhastuskampaania tõenäoliselt sama kiire lõpuga kui elektrifitseerimise omagi. Tõenäoliselt aga andsid kultuurit?inovnikud Lunat?arski, mõjuvõimas kriitik ja RAPPi juht Leopold Averbahh, kirjanike liidu esimees Fadejev jt. väga kõrgelt ülaltpoolt alla edasi, et otsida tuleks konkreetseid patuoinaid. Alanud oli arveteklaarimise ja mustamise aeg ning seda ei saanud enam nimetada kriitikaks.
1930. aastate alguses likvideeriti Nõukogude Liidus Venemaa Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsioon (RAPP). Näiteks Ain Rannaleedi kulakluse ja kontrrevolutsiooni kohalikuks agendiks nimetajad olid tugevasti mõjutatud just selle organisatsiooni juhtide vaadetest. Just samal ajal algatati uus räige kampaania vähemusrahvuste vastu – võitlus rahvusdemokratismiga.
ÜLESKUTSE KIRJANDUSLIKULE SOTSVÕISTLUSELE
Just selsamal ajajärgul, 1931. a. “Leekides” nr. 1 ilmus järgmine huvitav tekst: “Sotsialistlise wõistluse leping Wõtan omale kohuseks anda iga “Leekide” numbri jaoks ühe luuletuse kuni 1. maini 1931. a. Samuti wõtan omale kohuseks anda 1. maiks 1931. a. ühe wiiepoognalise jutustuse ehitustööliste elust ja ehitusprotsessist “Magnitostroil”. Kutsun samal tingimisel minuga wõistlema sm. F.Kottat ja P.Alnowot. Aleksander Päärson, Magnitogorsk.”
Juba järgmises numbris reageerib sotailistliku võistluse kutse peale luuletaja Peno Alnovo, kellelt ilmuvad värsiread “Mai türmis”. Luuletuses on juttu sellest, kuidas kodanlikus vanglas 1. mai puhul Internatsionaali lauldakse ning kuidas surmamõistetu ütleb vaimulikule: “Proletaarne mai kuulutab teile kadu.” Hämmastaval kombel ilmuvad üldiselt heast stiilist ja poeetikast kinni pidavais “Leekides” kellegi Maim Wäinalo ülilapselikud värsid: “Me uuel tööl ju edu palju / suur kollektiiwide on arw. / Me purustame wana kalju, / siis kaob ka kulakute parw.”
Paneb imestama, et keskkond, kus ilmusid Ain Rannaleedi ja Leopold Saartsi maitsekad armastusluuletused, oli algava terrori ja hirmu õhustikus niivõrd kitsaks ja umbseks jäänud, et ühtäkki tajuti: pole enam midagi panna.
Felix Kotta vaikis: ta ei võtnud sotsialistliku võistluse väljakutset vastu. Ajakirja “Leegid” 1931. a. 3. numbris leidus aga Alnovo luuletus, rääkimata juba tema rohketest epigrammidest. Aleksander Päärsonist ei ole mingit märki, teda hoopis tögatakse kui täielikku allajääjat ja luuserit.
Siim Sepik (Hugo Angervaks) kirjutab samas numbris Päärsoni stiili kohta: “Wõi nii, wõi “sajudes” on raske wiga, / ei tohi kirjutada “wennadele”, “sõbradele”, nii! / Kuid rahwas, mass on nagu mõnus siga, / kes sööb, mis ette antakse, eks nii?” Need read märgivad seda, et Päärson, väljakutsuja, ei oska tegelikult kirjutada, temaga pole mõtetki võistelda. Nõnda jooksis ajaloo esimene kirjanduslik ja sotsialistlik võistlus liiva. Olgu öeldud, et näiteks jaapani kultuuris olid luulevõistlused üsna tavalised ja need toimusid rahvastepalli põhimõttel: sõbrad siinpool, sõbrad sealpool. Sotsialistlikus kultuuris midagi sellist olla ei saanud, seal pidi üks luuletaja teise kindlasti välja kutsuma.
Peale Ain Rannaleedi ja Oskar Kullerkupu arreteeriti kolmekümnendate aastate lõpul peaaegu kõik eesti keeles kirjutanud literaadid. Hugo Angervaks suri alles 1989. aastal. Peno Alnovo lasti 1938. aastal maha. Ta hukati hoolimata sellest, et kahekümnendail aastail oli ta aidanud, relv käes, Eesti Vabariiki kukutada. Aleksander Päärsoni saatusest pole palju teada, arvatakse, et temagi hukkus 1937. aastal, mil enamik eesti kirjamehi. Neil aaastail suleti kõik eestikeelsed koolid, ilmumise lõpetas kogu eestlaste trükisõna. Enam ei olnud meie rahvuslikus keskkonnas mõtet ka sotsialistlikel võistlustel. Algas pikk ja pime orjuseaeg. Sõja aeg.
WIMBERGI KUMMALINE ÜLESASTUMINE
Kaasaegses trükisõnas on sotsialistlikust realismist lugupidavalt kirjutanud Jaak Urmet (Wimberg). 23. aprilli Sirbis ilmus temalt “konspekt kirjandushuvilistele” “Formalism marksistlikus kirjandusteaduses”. Wimberg kuulutab, et tema artikkel on pühendatud Max Laossoni 100. sünniaaastapäevale ja kahtlemata õhkub sellest väljaütlemisest jahedat võdisema panevat tuult. On aegu, millest võib leida nostalgiat, kuid mille täielikku tagasitulemist me pigem ei tahaks.
Kahtlemata on Wimbergi artikli juures huvitav see, et ta püüab ka tänapäeva kirjanikke jagada realistideks ja formalistideks, lähtudes Maksim Gorki ja Aira Kaalu kunagistest ponnistustest näidata, et formalistid kujutavad kõige meelsamini elust irdunud inimest, pööravad peatähelepanu teose vormile ning on seega valitseva klassi teenistuses. “Formalism eraldab kirjanduse ja kunsti tegelikkusest, ajaloolisest ja sotsiaalsest protsessist, klassivõitlusest, ühiskondliku elu aktuaalseist ülesandeist,” seisab Urmeti tsiteeritud Bernhard Söödi kirjandusõpikus. Veel enamgi, “valitseva kodanluse eesmärgiks on muuta kirjandus ja kunst oma rahvavaenulike eesmärkide huvides rahvahulkade petmise vahendiks.”
KESKENDUMINE SISEMAAILMALE
Jaak Urmet on kindel, et “ka tänases eesti kirjanduses leiab palju autoreid, kes panevad loomingus rõhu vormisärale, sõnaga mängimisele, lausega keerutamisele, seadmata seejuures eesmärgiks kujutada reaalset tegelikkust, peegeldada ühiskondlikku elu. Nad on formalistid.” Selles on Wimbergil küll õigus: on tõepoolest autoreid, keda ei huvita niivõrd ümbritsev ühiskondlik elu-olu, nad keskenduvad inimese sisemaailmas toimuvale, mis ei ole vähem realistlik.
Nii näiteks väljendab Urmeti poolt formalistiks tituleeritud Andres Ehini looming autori ajus tekkinud vabu mõtteassotsiatsioone, tema kirjasõna näitab, mis selles ajus oli, mis on ja mis tuleb. Ehin püüab sisemist tulilindu, mis konstitueerib seda konkreetset isiksust, annab talle tegeliku näo ja hinge ning mis on kaugelt realistlikum kui mõni Felix Kotta või Mart Raua “kaanonitest” otsitud ja tegelikult küll sulepeast välja imetud kolhoosiaineline luuletus. Kui Ehin kirjutab oma ego piiridest, siis teeb ta seda teadlikult ja täiesti realistlikult: sellised kõlad nagu temal võivad olla sajas või tuhandes isiksuses. Samamoodi pole ka psühhiaatrist kirjanik Vaino Vahing iialgi “peegeldanud” lamedalt ja vulgaarsotsioloogiliselt mõistetud “ühiskondlikku elu”, vaid rääki nud kõiksugu vaimuteadusi appi võttes inime se sisemistest radadest. Sama võib öelda Toomas Raudami kohta.
WIMBERGI OTSITUD VÄITED
Ühiskond on ju teadagi inimisiksuste summa ja mõista saame seda alles siis, kui teame umbkaudugi üksikindiviidide ihade ja uitmõtete päritolu kohta. Inimeses leidub niikuinii kõiksugu fantastilisi asju, ja kui kirjandus suudab neid kirjeldada, siis ongi see juba realistlik. Kirjandus, mida Urmet pidas realistlikuks (s.o. laiadele massidele sobivaks, kuna massidele meeldivat realistlik kirjandus) ja mille näiteks ta tõi igasuguseid teoseid nagu Smuuli “Koguva küla”, Raua “Sõjamaa” ja “Relvile, rahvas!”, Hiire “Leninile”, on sündinud lihtsalt sellepärast, et nii oli vaja kirjutada. Väga kõrgelt poolt oli kirjanikele mõista antud, et vajatakse just seesuguses tonaalsuses teoseid, ja kui nad tahtsid elada, siis pidid nad direktiividele kuuletuma.
Väide, et tänapäeval veel leidub “realiste” (kes kirjeldavad ainult “meid ümbritsevat ühiskondlikku tegelikkust”) ja “formaliste” (kes ei näe seda “tegelikkust”) tundub tõepoolest äärmiselt otsituna. Pigem võiks kirjanikke jagada selle põhjal, kes inimese maailma kui ainsat ühiskondlikku tegelikkust tunnevad ja kes päriselt veel ei tunne. Psühhoanalüüsist kirjutanud “formalistid” Ehin ja Raudam kuuluksid kindlasti esimese kategooria alla.
