Tulevikukujundust ootav ja juba ka konfliktidest läbipõimunud Tallinna keskne liiklussõlm ja paraadide paik Vabaduse väljak on oma 200 aastase loo jooksul teinud läbi vägagi mitmekesise arengu. Vabaduse väljaku varaseim nimetus on olnud Puu- ja Heinaturg (sks. k. Holz- und Heumarkt, vene k. Сенной рынок). Seega oli see koht, kust linlased oma loomadele heina ja kütet hankisid, mida ümberkaudsed talupojad või mõisnikud müügiks tõid.
PIIRKOND AASTATEL 1820-1862
Vanalinna ümbritsevast kindlusvööndist läks 1820. ja 1821. aastal osa tsiviilkäibesse ning esimese paigana otsustati kasutusele võtta Harju värava esine ala. Linnavalitsusel puudus tuleviku suhtes seisukoht, kaaluti maaala müümist, rentimist ja linnale jätmist. Peale jäi viimane seisukoht ja 1822. aastal tegigi magistraat teatavaks, et Harju värava ees vabanev maa-ala jääb rahva soovil linnale ja muudetakse avalikuks aiaks. Seda ka tehti ning park valmis 1823. aastal, selle rajamiseks vajalik summa kaeti erakorjandusega. Park pindalaga 1,2 ha paiknes Jaani kiriku kohal ja naabruses ja see sai tuntuks Lasteaia (Kinder Garten) nime all, siin oli ka lastele koht mängimiseks. See oli esimene avalikuks kasutuseks rajatud aed Tallinnas.
Lastepark piirnes lõunas vallikraaviga ning ulatus põhjas kindluse muldvallini ja selle pealegi ning läänes Harjuvärva ning edelapoolse Uue poolbastioniga.
Aed oli vallikraavi poolt kõrge piirdega ümbritsetetud, seal kasvasid väga tihedalt puud, see nähtub umbes 1830. aastatel tehtud Steingrübeli joonistuselt ja Eduard-Jean-Marie Holsteini ja Victor-Vincent Adami 1833. aasta litograafiatelt.
Pargikultuuri omaksvõtt võttis aega ja linnakodanikelt mõistmist, ega muidu poleks 1828. aasta ajalehes palutud, et seal mängivad lapsed ei murraks oksi ega rikuks puid. Liiklusolude parandamise, linna parema väljanägemise ja vaba linnaruumi suurendamiseks hakati lammutama vanu linnamüüri väravaid. Nii lammutati 1862. aastal Lasteaiaga piirnev Harju värava eesvärav koos tornidega
VABADUSE VÄLJAK TSAARIAJA LÕPUNI
Aastatel 1862-1867 ehitati Lastepargi serva, kunagise vallikraavi kohale, arhitekt A. Gableri projekti järgi Jaani kirik. Selle nurgakivi pandi Vene riigi 1000 aastase juubeli puhul. Pärast kiriku valmimist korrastati ala uuesti, rajati teerajad ja istutati nende äärde puud. 1868. aasta linnaarvetest selgub, et kiriku juurde istutamiseks esitati 25. mail arve 11 rublale ja 25 kopikale 150 põõsa ja 84 puu maksumusena. Ala palistati ümberringi pärnade reaga, mida omakorda täiendati 1890. aastal, mil istutati pärnad Harju väravast kuni Roosikantsi tänava alguseni.
Linnamüüri joonel asetsenud Harju peavärava lammutamist alustati 4. septembril 1875. Liiklusolude paranemist loodeti saavutada seetõttu, et väravatorni likvideerimisega ühenduses lõhuti ka värava kõrval asetsenud kõrtsihoone, mille ees püsivalt seisid voorimeeste sõidukid. 1884. aastal püstitati Lasteaeda Jaani kiriku lähedusse väike kerge paviljon, et aias mängivad lapsed saaksid vihma puhul sinna varju minna. 1886. aastal liideti Lasteaiaga Suure Karjavärava juures ja endise kasarmukrundi juures kõrval olev maariba, see ümbritseti taraga, planeeriti, külvati muru ja istutati osaliselt põõsaid.
Seoses ehitustegevusega linnas heitsid kinnisvaraarendajad silma ka Lastepargile. 1892. aastal vaatas linnavalitsus läbi kodanik K. E. Hartmuthi palve anda talle osa maad ja valli siinsest Lasteaiast, et ehitada maja. Tutvunud kohapeal paigaga, leidis Promenaadide komisjon, et Hartmuthi taotlust on juba formaalselt võimatu lubada, sest see oleks täielik kõrvalekaldumine kõige kõrgema (tsaari) kinnitusega plaanist Tallinna kujundamise kohta 1876. aastast, mille järgi see maa-ala ei ole määratud ehituste jaoks, vaid avalikuks linna aiaks. Komisjon esitas ülalesitatud seisukohad linnavalitsusele, et tõestada Hartmuthi palve sobimatust ühiskonna kasule. Sellega lükati kodanik Hartmuthi palve talle maatükk eraldada tagasi.
Haljasala mõjutas ka 1896. aastal ehitama hakatud Jaani tn (/Johhanis Strasse/) – Viru ja Vabaduse väljaku vahel oleva Pärnu mnt lõik, millest kujunes uus ühendustee Vene turu ja Vabaduse platsi vahel. Jaani tänav ka haljastati. 1903. aastal rajati Lasteaeda ka üks linna 3st avalikust käimlast mis kaotati alles 1960ndatel aastatel.
Vene riigiga ühendamise 200 aastapäeva auks rajati Vabaduse platsile Peeter I ausammas, mis avati 29. septembril 1910. aastal ning ala nimetati Peetri platsiks. Pärast ausamba paigutamist kujundati ümber ka väljak ja Jaani kirikut ümbritsev haljasala, kusjuures osa puid kõrvaldati, järelejäänutest osa jäi lagedale liivaväljakule.
VABADUSE VÄLJAK AASTATEL 1918-1940
1922. aastal kõrvaldati Peeter I ausammas, kuid seda ümbritsenud lilleklump, mida piiritles raudaed, eksisteeris veel üle 10 aasta. 17.01.1923 nimetati Peetri plats Vabaduse platsiks, mis omakorda linnavolikogu otsusega 25.05.1933 nimetati Vabaduse väljakuks. 1926. aastal tehti mõningaid korrastamistöid, tööde käigus veeti minema senini säilinud muldvall. Selle äravedamisega tuli välja ka bastioniaegne kelder. Vallikraavi jäänused ja viimased kindlustusvalli osad kiriku lähedal tasandati ning istutati puid ja põõsaid. Tänapäevase ilme sai ala alles seoses Kunstihoone ehitamisega 1932. aastal.
Aastatel 1935-36 tehti ümberpaigutused Vabaduse väljaku puiesteede osas. Oma osa oli selles ümberpaigutuses väljaku uutel planeerimistöödel ning 1932. aastal valminud hoonel (praegune linnavalitsuse maja) ja 1934. aastal valminud Kunstihoonel. 1935. aasta ajalehest selgub: “Puiesteed paigutatakse ümber. Ligi 2500 ruutmeetrit uut pinda platsi all. Wabaduseplatsil, õieti selle Jaani kiriku poolsel serval ja kunstihoone ees käib praegu tihe töö. Linnaaedniku H. Lepa juhatusel ligemale 40 inimest rühmab ümber istutada suuri tugevaid puid… Varemalt Wabaduseplats kujutas enesest mingit vormitut riba. Nüüd antakse talle aga ilusa neljakandilise platsi kuju, mistõttu kunstihoone eest tulew allee teeb niinimetatud Jaani kiriku “abikiriku” [tollane käimla] juures täisnurga”. 1937. aastal konstateeriti: “Praegune Vabaduseväljak pärast puuderea istutamist kunstihoonest Gloria ette, ligikaudu rööbiti jalgteega Harjumäe jalal, ongi saanud seesuguse pikliku nelinurga “põrandaks”, ja see on hea”.
VABADUSE PLATS PUNASEL AJAL
1953. aastal valmis Kunstifondi hoone. Vabaduse väljaku heakorrastamine ja mõningane ümberkujundus toimus 1954. aastal, mil istutati Jaani kiriku juurde mitmed suured puud ja põõsad, teiste hulgas tõenäoliselt paplid. Sellest ajast on pärit samuti pikk vaippeenar Kunstihoone ees, mille kohta Rudolf Kenkmaa ja Gustav Vilbaste (1965) mainivad: “?mis oma värvuselt vahelduvate nägusate lilledega kõneleb meie pealinna aianduskunsti heast tasemest”.
1997. aasta kevadel võeti Jaani kiriku ümbruses vanad tänavaäärsed puud maha ja istutati Vabaduse platsile 37 Taanist toodud pärnapuud. Puid müünud firma andmetel on nende näol tegemist hariliku pärna sordiga “Greenspire”. Puude kõrgused olid 4-5 m ning nimetatud pärnasid hakati Tallinna tänavapuuna kasutama esmakordselt. Puudest 24 istutati Jaani kiriku ümbrusesse ja 12 Harjumäe pargi äärde (1890. aastal istutatud puude asemele).
VABADUSE PLATSI PUUD JA PÕÕSAD
Aastail 1978-1980 inventeeris Jaani kiriku ümbrust Marina ?estakov Tallinna botaanikaaiast, kes registreeris siin 17 nimetust puid ja põõsaid. Siin kasvas 72 puud 8 liigist, need olid peaaegu kõik istutatud, üks puu – mägivaher oli kasvama läinud seemnest. Sealhulgas kasvas siin 5 paplit ja 4 arukaske. Põõsastest olid suurema levikuga harilik sirel ja ungari sirel. Märkimist väärib ka hariliku viirpuu 18 m pikkune hekk. Uurimistöös selgus, et varem oli kõrghaljastus olnud liigirikkam, kadunud oli hõbe- ja põldvaher, harilik pirnipuu, lõhnav pappel, lõhnav vaarikas, verev viirpuu ja saarvahtra teisend var. californicum. Viimane kasvab USA edela osas California piirkonnas, ilmselt on siin eksitus ning see on teisend var. interius, mis kasvab märksa suuremal pindalal USA lääneosas.
Praeguseks on siinne olukord muutunud, 1998. aasta sügisel võeti maha 1954. aastal Jaani kiriku juurde istutatud berliini paplid ning vähenenud on liigiline koosseis ja puude arv. 24. septembril 2007| kasvas siin 12 nimetust puid ja põõsaid, 58 puu seas olid levinumad 41 puuga pärnad, neist 17 vanemat puud. Viimastest on 16 sisse toodud lääne pärnad, so meie kodumaise ja Kesk-Euroopas kasvava suurelehise pärna hübriid. Noorimatest, 1997. aastal istutatud 36 pärnast on säilinud 24, neistki on kolm väljavahetatud uute puudega. 24 pärnast kasvas 12 Jaani kiriku pool ja 12 Harjumäe ääres. Ülejäänud olid seitse vahtrat ja viis arukaske ning võõrliikidest ka Kesk-Euroopa päritoluga kaks hobukastanit ja üks mägivaher.
Lääne pärnadest on vanimad vähemalt viis puud, neist neli Jaani kiriku ees reas, millest ühe vanus selgitati 1999. aastal dendrokronoloogiliselt TÜ ökoloogia ja maadeteaduste instituudi töötaja Alar Läänelaiu poolt. Puu vanuseks saadi proovivõtu kõrgusel (1,3 m) 113 aastat. Seega võidi need neli puud istutada 1,3 m kõrgustena 1886. aasta paiku, kui aga suuremate puudena, siis hiljem.
Vanima puu, umbes 150 aastat vana või isegi pargi algusaegadest pärit suurima hariliku hobukastani kõrgus on 19 m ja rinnasümbermõõt 330 cm, suurima hariliku vahtra vastavad mõõtmed on 16,5 m ja 252 cm ning mägivahtral 16 m ja 165 cm. Kõige nooremad on kaks tömbilehise viirpuu arvatava sordi “Rubra Plena” puud, mis istutati suhteliselt hiljuti.
Vabaduse platsi planeeringute ja kujunduse peale on läinud juba peaaegu kümme aastat, loodame, et selle aastasaja sees näevad linlased ka juba Vabaduse platsi uut nägu, mis on märksa meeldivam tänapäevasest.