LEGEND KUI HAISEV VALE
Tarvitses vanainimesel vanasti köhatada, kui kõik ümberringi sebivad tattninad katkestasid oma käsilolevad lollused ning tormasid kohale: ega lugupeetul äkitsi mingit soovi ei ole? Rääkimata sellest, et tollal andsid kõik oma raha vanematele inimestele vabatahtlikult ära. See oli siis, enne, kui tulid venelased, kes selle kauni kääbasküla ära lagastasid. Nii räägib legend.
Ja, nagu korralik legend, on see loomulikult haisev vale. Kamprilehane seejuures.
EI TOO KASU, KÄRVAKU
Selge, et 19. sajandil leiutatud pensionisüsteem oli poliitiline trikk. Ent ju oli turul nõudmine. Lubad inimesele, et kui ta vanaks jääb, annab isalik riik talle ikkagi raha, ta ei ole sõltuv perekonnast, ning kae, hääletabki õigesti.
Bismarck ja Krupp olid targad mehed. Sest euroopaliku perekonna idee sülitab nende peale, kes vanaks ja jõuetuks jäänud. Meenutage meie endi lugusid, kuidas viletsaks jäänud vanapaar sauna surema lükati. Hea, kui neile piisavalt põllujuppi ja lojuseid jäeti, et hing ikka sees pidada. Pole võimatu, et saunalükkamine tekkis ka alles seadusesilma teravnemisega. Me oleme ju järvede ja soode maa? õnnetusi juhtub.
See on darvinistlik, aga eks olnud Darwin ju kah eurooplane. Tema õpetust meenutades võiksime nentida, et inimriigis käib samamoodi liikide tekkimine ja väljatõrjumine. Sündides oleme me väga habras, iseseisvalt eluvõimetu liik parasiite, kes teise liigi elumahladest elatub. Natuke edasi areneme vähe suuremaks parasiidiks, siis iseseisvaks kiskjaks. Edasi mandume jõuetuks ning need, kes parajasti kiskja arengu faasis, tõrjuvad meid toiduahelast välja. Võib-olla sõid kiskjad kunagi jõuetuks arenenud liigi lihtsalt ära. Ei ole üldse võimatu. Vähemalt väga loogiline – kes kasu ei too, kärvaku. Sugulane või mitte, sigitaja-sünnitaja või mitte.
LUGUPIDAMINE KÄIB IDAPIIRI TAGA
Pole imestada, et tänapäeva vanainimene, kes euroopaliku kultuuri alal elutseb, ennast häbeneb. Mida lääne poole, seda enam. Igaüks on kuulnud hullunud pilguga ameerika vanainimesi, kes oma plastmasshammastega treenitud kukla taha tõmmatud näost naeratavad, seletades, et kõrge eani võib olla aktiivne, sportlik ja muidu blää. See on tegelikult surmahirm, ärasöömishirm, mis nende pilgus kilab ning sunnib neid teesklema, et noorus ja tervis on igavesed.
Ning jälgitav on ka vastupidine: mida ida poole, seda turvalisem on vananeda. Kõik teavad väärikaid ja lugupeetud kaukaasia taate, kes küll viimasel ajal kauni laulu ja maitsva veini asemel sunnitud ususõda pidama. On tublid hiina vanamehed, kes uhkelt valgeid habemeid lehvitavad. Jaapan, kus väidetavasti pole pensionisüsteemi olemaski: mehel, kes keelduks oma vanemaid toetamast, ei lubataks seppukutki teha. Austus ja kummardus käib idapidi. Pole raske märgata, et venelasedki peavad vanematest isikutest enam lugu kui? kasvõi meie ise. Näiteks: venelastel pole häbi, kui elatanud ema-isa täiskasvanud lapsega ühe katuse all elavad, mis on ilmne ida mõju. Meil ja lääne poole tõlgendataks seda peaaegu perverssusena. Iseseisvuge! Ikkest lahti!
TOIDUNAPPUSE TAGAJÄRG
Me võime sellise suhtumise juurikat otsida toidunappusest, mis siin kandis kauem kestnud kui kuskil mujal. Kui ikka on külm, jää ja mammutid ära lähevad, paned näljaga vanuri tulele. Või meie tsivilisatsiooni suhtelisest noorusest idamaisega võrreldes. Neil on aastatuhanded, meil hädised sajad. Võimalik, et me pole lihtsalt veel nii kaugele arenenud, et taadikesi-memmekesi respekteerida. Või pole meie vanad ise nii arenenud? Midagi pidi ju juhtuma, et neid enam liigse suuna, võimaliku toiduna ei vaadeldud. On teooria, et kõigepealt jäeti ellu vanaemad – vanaisade probleem küll ongi üsna värske, mehele on olemuslikult veider kaua elada – sest hoidsid lapsi ja võimaldasid seega nooremal emasel korilust arendada. Selle järgi võiks väita, et maailma vanim amet ongi vanaema. Oleks väärikam, muuseas. Vanaisad – võib-olla oli esimene ellujäetud vanaisa nii kaval ja kõva mees, et ei õpetanud tattidele kõiki tarkusi, mida ise teadis. Tasapisi? eks homme räägin, kuidas üksinda mammutist jagu saab? millised seened on söödavad. Või tulid umbes sellised mõttekäigud, et vanade kogemus on väärt, hoopis noorematele pähe. Et pole mõtet neid ära süüa. Sama hea kui: kumb oli enne, muna või kana.
