1. Eesti on rikas riik, siit on alati midagi varastada olnud. Vaadake kui palju Eestimaal on mõisaid, kirikuid ja losse – need kõik on ehitatud varastatud või röövitud rahaga. Vaadake Oleviste kirikut – tundub armetu kökats, aga kunagi oli see keskaja kõige kõrgem ehitus.
2. Oleviste on märk sellest, et tänaseks on eesti varaste paremad päevad möödas. Meie vargad ei jõua isegi Petronase tornile väärilist pangahoonet ehitada, rääkimata sellest, et araablastel on plaanist rajada kilomeetri kõrgune kaamelikujuline torn.
3. Kujutage ette, et kokku tulevad sada seitsekümmend tuhat inimest ja hakkavad tööle. Näiteks künnavad põldu või kaevavad kraavi. Järgnime päev kargab välja mõni Tiit Vähi, paneb lipsu ette, teeb tarka nägu ning erastab kraavi ära. Ja kogu töö oli jälle asjata.
4. Selles mõttes on laulupidu igati tore sündmus – rahvas tuleb kokku, näeb kõvasti vaeva, aga varastada pole pärast midagi. Kujutate ette, kui halvasti Siim Kallas või Enn Pant ennast laulupidu vaadates tunnevad. Just sellepärast minge laulupeole ja SAAGE ARU, et veel on õigust maa peal.
5. Laulupidu on vajalik veel õige mitmel põhjusel. Esiteks on tore näha, et kogu eesti rahvas pole veel varastamise ja röövimise tagajärjel välja surnud. Vähemalt sada seitsekümmend tuhat on alles, vähemal eelmise laulupeo ajal oli. Ja vaadake kindlasti laivis, telekas nad alati petavad ja monteerivad rahvast juurde.
6. Mina isiklikult naudin seda laulupeo aspekti, et mitte mingil muul moel ei ole võimalik ette kujutada Sinimägede lahingus tapetud kahtsadat tuhandet kommunistlikku agressorit. Tänapäeval on röövlijõugud kavalamaks läinud ja neid ei õnnestu nii lihtsalt kõrvaldada.
7. Samuti on laulupeol puhtpraktiline meditsiiniline kõrvalmõju. Meeleheitele aetud inimesed saavad ennast tühjaks kisendada ja õigustatud vägivallaaktid lükkuvad määramatuks ajaks edasi. Mõisate põletamisest pole kellelgi kasu, see on ju meie kõigi ühine vara.
8. Ja viimane laulupeo õppetund. Tehke kunsti, ärge ajage kokku maist vara. Päts ja Laidoner varastasid sada tonni kulda ära. Aga kus see nüüd on? Keegi ei tea. Ent Underi ja Visnapuu kirjutatud luuletused on alles. Vähe sellest, neid pole õnnestunud hävitada, varastada ega erastada. Ja see on tähtis.
