Hiljuti sõidutas mind Moskvas noor mees ja kirus väga karmilt ümbritsevat tegelikkust: näe kõik on ümberringi häbematuks muutunud, valitseb banditism, pole korda ega pole südametunnistust. Maa varastatakse paljaks. Ja lisas: “Mina näiteks varastasin eile töö juurest kastitäie naelu ning ei saanud terve öö und, piinlesin. Häbi oli mul, ja kartsin, et võetakse kinni ja viiakse kohtu ette. Kuid taolisi südametunnistusega on Venemaal väga vähe järel, teised röövivad, tapavad ja magavad rahulikult…”
Tõepoolest, täna peetakse inimest, kes on võimeline üle elama oma kuritegu, juba positiivseks kangelaseks. 2005|. aasta Oscari konkursile esitab Venemaa Guka Omarovi filmi “Skizo”, kes peategelane-mõrvar mõtleb pidevalt õiglusest. Seepärast on tal ilmselt ka hüüdnimi “Skizofreenia”, teised suhtuvad täiesti rahulikult elu jõhkratesse seadustesse. Viieteistkümneaastane Mustafa korjab raha oma armastatud naise jaoks. Võõrasisa teeb talle ettepaneku koos röövida valuutavahetuspunkti, poiss nõustub, korraldab röövi, siis aga tahab võõrasisa kogu raha endale jätta. Siis poiss tapab ta. Õiglustundest. Siis istub ta türmis, saab amnestia, vabaduses aga ootab teda armastatud naine, kes hindab tema muret heaolu pärast.
Tugeval inimesel on alati valmis rusikas, nõrgal inimesel on alati valmis püstol, ning kui sa “pärale ei jõua”, tehakse sulle ühe või teise vahendiga lõpp peale.Võid teed sa neile lõpu. Selline on elu. Selline on kunst.
VAHAST VERSIOONID
Moskvas on paljud intelligendid kindlad, et Vladimir Putin ei jäta kunagi oma ametit ja Venemaa läheb pidevalt tagasi eluviisi juurde, kus tsaar, peasekretär või president elab igavesti. Esimesena hakkasid selleks valmistuma kunstnikud – meistrid kompaniist “Panoptikum” – parimad vene spetsialistid vahakujude valmistamise alal. Nad asusid Venemaa presidendi uut vahast versiooni looma. Asi on selles, et rahva armastus Putini vastu on nii tohutu, et paljud vaatajad väljendavad rahulolematust juba valmis vahast Vladimi Vladimirovit?i eri variantide suhtes. Vahast persoon, nagu teada ei vanane, elaval inimesel aga leiavad aset ealised muutused; nii nõuavadki paljud kodanikud, et pidevalt tehtaks uusi vahast Putineid, mis peegeldaksid vananemist, juuste väljalangemist ja muid armastatud juhi ealisi iseärasusi. Churchill rääkis, et Stalin erines Hitlerist vurrude kuju poolest. Nüüd hakkab iga uus Putin erinema eelmisest oma ea poolest.
Novosibirskis on antud vägev hoop barjääri pihta, mis eraldab lihtsaid inimesi maailma vägevatest: linna tänavaile on on lastud trollibuss VIP-ide jaoks, milles võib sõita iga soovija. Pilet maksab ainult kaheksa rubla – kaks rubla rohkem, kui tavalises trollibussis. Uues eliit-transpordis istuvad reisijad lauakeste taga, võivad tellida õlut ja kuivikuid ja vaadata filmi, mis pole veel jõudnud kinoteatrite ekraanile.Tung on tohutu – inimesed teevad ju mitu ringi, et vaadata filmi ja arutleda seda õllekruusi ääres (juurdehindluseta).
LITERATURNAJA GAZETA UURING
“Literaturnaja Gazeta”, millel on väga väike tiraa? ja millele keegi juba teab mis ajast tähelepanu ei pööra, esines sensatsioonilise paljastusega. Selgub, et meie kõige populaarsemad detektiivromaanide autorid, niisugused, nagu näiteks Darja Dontsova, kes kogu aeg kordab, et tema seisab kirjandusentsüklopeedias kõrvuti Dostojevskiga, võtavad kopsakaid summasid selle eest, et reklaamida oma romaanides ühtesid või teisi produkte, asju, seadmeid, firmasid.
Kui mingit produkti kiidab teisejärguline tegelane, on hind üks, kui peategelane, hoopis teine, kui aga asi muutub keskseks tõendiks uurimise juures, maksab firma kirjanikule hoopis muinasjutulise summa. “Literaturnaja Gazeta” korraldas suure ajakirjandusliku uuringu, leidis vahendajad, esitas vaieldamatuid tõendeid, kuid tema paljastustele ei järgnenud mingisugust reaktsiooni. Nähtavasti ei sega selline teenimismeetod bestsellerite autoreid sugugi? See meenutab üht Friedrich Dürrenmati iroonilist kuuldemängu, kus keegi lugeja pöördub kirjaniku Nobeli laureaadi poole ja süüdistab teda selles, et ta oma romaanides kirjeldab reaalseid mõrvu, mille ta ise on korda saatnud. Nobeli preemia laureaat naerab: tema mõrvadest teab kogu maailm, aga tüütu lugeja tapab ta oma kätega, et saada veel üht sü?eed oma uue raamatu jaoks.
On meilgi absurditeatri näiteid. Nii paigutati Belgorodi ausammas ausale liiklusmiilitsale. See pole mingil moel üldistav – ausammas asetati täiesti reaalsele inimesele Pavel Gretsihhinile. Ta ei võtnud kunagi altkäemaksu, trahvis rikkumiste eest isegi oma naist ja poega. Aga ükskord trahvis ta suure summaga oma vahetut ülemust. Pensionile läks kangelane vanema auastmes! Nähtavasti ei saa olla aus autoinspektsioonis, see aga, kes siiski seda suutis, vääris ausammast!
VENE KIRJANIK DUMAS
Alles jõudis ekraanile film “Krahv Krestovski”, kus “Krahv Monte Cristo” sü?ee on üle kantud meie päevadesse, ja endine meremees, kes ebaõiglaselt tavalisse vanglasse istuma pannakse ja kes edukalt sealt põgeneb, maksab oma vaenlastele kätte. Ja juba vändatakse uut filmi sellesama sü?ee järgi sellelt samalt Dumas`lt. Ainult seekord veedab peategelane üksteist aastat KGB salajase vangla müüride taga. Film kannab nime “Favorski” ja sündmused haaravad ajajärgu 1982. aastast kuni 1999ndani. Õiglase kättemaksu teema on ainus, mis veel veenda vägivalla vajalikkuses. “Mis seal rääkida, kui isegi humanismi geenius re?issöör Aleksei German kutsus kõrgelt tribüünilt üles taastama surmanuhtlust terroristide jaoks ja hävitada neid ilma kohtu ja uurimiseta). Surm reeturitele ja Dumas on meie poolel.