Viimase aja uudised sisendasid taas turvatunnet – elame endiselt Eestis ning omade öökimaajavas, ent samas äratundmisrõõmu tekitavas seltskonnas.
ANNETAJATE KURVAD STOORID
Lugu puudutas väliseestlasest vanaprouat Kistler-Ritsot ning tema poolt okupatsioonimuuseumi rajamiseks annetatud 35 miljonit krooni. Poleks isegi parimas unenäos ette kujutletav, et mõni kohalik rikkur Eesti asja heaks ka kümme, isegi sada korda väiksema summa ohverdaks. Kui nemad annavadki, siis peenraha ja sedagi pahatihti summadest, mis neil Eesti riigile maksude näol maksmata on jäänud. Egas kodueestlane loll ole! Aga oli siis proua Kistler-Ritso? Või proua Järvesoo? Või Heldur Tõnisson? This a question.
Nii või teisiti, see hirmuäratav summa vanaproua ammu-ununenud ent ometi unustamatule kodumaale saabus ning ennäe imet – muuseumgi kerkis! Mis sest, et jätab mulje, nagu oleks selle kergitamisel ja küpsetamisel kümme korda väiksema summaga hakkama saadud. Ei juhtunud kusagilt lugema, mis proua Kistler-Ritso ise oma raha kohalikul moel kulutamisest arvas. Aga loodame, et ta oli kõigele vaatamata rahul, midagi ju ometi tuli ning on.
AVALIK VABANDUS
Kellegi peas hakkas sumisema mõte, et peaks vanaprouale tänutäheks midagi kinkima, midagi mis midagi ei maksaks, aga mis ometi annaks põhjust rinna kummi ajada – näh, on meilgi kombed! Kaaluti ja vaagiti ning jäeti lõpuks pidama Tallinna teenetemärgil.
Arvata võiks, et säherdune ettepanek läheb volikogus läbi kui nuga võist – kassikulda ja -karda jagavad ametnikud alati heldel käel. Kuid võta näpust või muust etteulatuvast kehaosast – volikogu hääletas keskerakondlaste traditsioonilise üksmeele tähe all ettepaneku vastu. Küllap polnud Kistler-Ritso teatud bossi vajaliku austusega suhtunud ning kodumaisel väiklusel pole teatavasti piire?
Mida oleks nüüd tulnud teha, et häbi pärast mitte maa sisse vajuda? Vait olla loomulikult, vait kui sukk, kui hiir, kui koolnu? Ent krooniliselt näljane press koos kemplevate poliitiliste jõududega hoomas rasvast ja haisvat pala ning taris vanaprouat vähimalgi määral arvestamata selle avalikkuse ette. Kujutlege vaid proua Kistler-Ritso tundeid, kui ta juhtub seda teenetemärgi lugu lugema. Asja täiendas veel omalt pool üks märgi pooldajast. Respuubliklane, kes viitas oponeerides vanaproua vanusele ning võimalikule peatsele surmale!
Kasutan siinkohal võimalust ning vabandan kogu selle karja ja tema käitumise pärast patriootliku vanaproua ees. Mis parata, kultuuri on vähe?
Siin hoiatus kõigile võimalikele edaspidistele annetajatele – hoidke hoolega nägude eest, mis peegeldavad kõike peale mõistuse.
