Omamoodi tüüpiline, et plakatinäitusega käib kaasas teatav “disclaimerlik” ja peaaegu et vabandav retoorika, et miks siis ikkagi tuua plakatit linnaruumist, oma nn loomulikust kontekstist, näitusesaali valgesse kuupi. Ilmselt on see eelhäälestus osaliselt möödapääsmatu, ennetamaks juba tüütuks muutunud teemat, kas siis tegemist ikkagi on kunstiga. Kuigi küsimused graafilise disaini ja vabade kunstide piiride kohta (mis on teatud tingimustel nii ehk naa hägustumas) mõjuvad anakronistlikult, kerkivad nad pidevalt uuesti üles, sest kui plakat oma elukeskkonnast välja rebitakse, hakkab see galeriipinnal nõudma harjumuspärasest teistsugust lähenemist.
Silmatorkamatu kultuuriplakat?
Olgugi et graafilise disaini mõiste laieneb palju enamatele formaatidele, piirdub HGDF vaid plakati eksponeerimisega – see on näituseruumi kontekstis kergemini seeditavam ja visuaalselt vast suurima efektipotentsiaaliga graafilise disaini vorm.
Liiatigi on kultuuriplakati näol tegemist plakati säärase ?anriga, mis näiteks reklaamiplakatite kõrval linnaruumis just liiga palju silma ei torka. See on pagendatud vaid kindlate (kultuuri)institutsioonide siseruumidesse või üksikutele ettenähtud plakatiseintele. Seetõttu on võimalus vähemalt osagi neist ühe ja sama katuse all näha iseenesest tänuväärne. Teisalt kannab HGDF ka kultuuriplakati kui kiiresti häviva ja üldiselt vähe väärtustatud kunstivormi visuaalse arhiivi moodustamise missiooni talumatut kergust.
Ebarentaabel ja kulukas?
Ei saa öelda, et tänapäevane kultuuriplakat kvalifitseeruks enam klassikalises mõttes massikommunikatsiooni meediumiks. Pigem on see teatav rudiment, (pool)kohustuslik aksessuaar, praeguseks hetkeks suhteliselt ebarentaabel ja kulukas infoedastamise viis, mille esmaseks eesmärgiks pole mitte edastatava tekstilise mahu selgus, loetavus ning ammendavus, vaid ürituste enesemääratluse visuaalseks käepikenduseks olemine. Plakati esteetika peab võimaldama linnapildis mingi kultuuriinstitutsiooni või -sündmuse momentaalset äratundmist, ütlema vaatajale “Me oleme (jälle) siin” ja “Midagi toimub (ja MEIE korraldame seda)”.
Kultuuriplakati tekst on oma sisult fikseeritud, ankurdatud otseselt reklaamitavat üritust tutvustava kirjelduse, sellega seotud formaalsete andmete edastamise külge. Seda erinevalt autoriplakatinäitustele vabaloominguna esitatavatest töödest või reklaamplakatitest, mis võimaldavad vaimukaid sõnamänge ning kus figuratiivsed ja verbaalsed metafoorid loovad plakatiterviku.