Vene kino meenutas viimased poolteist aastakümmet kapriisset naist, kes alati tahab midagi muud, kui seda, mis tal juba on. Kõigepealt tahtis ameerikalikku brutaalsust, lihtsaid ja otseseid käike: nägudelt koristati mõtlemise ja kahtluse varjund, grimm kaotas pooltoonid, näitlejad hakkasid sarnanema plastilise kirurgia reklaamiga. Siis tahtis prantsuse küünilisust, riietuti lahti, lebati lõputuil diivaneil, suitsetati, arutades elu mõttetuse üle. Kadestati itaalia-hispaania utreeritust: vändati komöödiaid huumoriga, mis oli sedavõrd jõhker, et hakkas vastu isegi kõige vähenõudlikumale vaatajale. Peatuti seriaalide esteetikal, mis tõmbasid eesriide võõralt elult, riietuti viimase moe järgi tuhkatriinust printsessiks; näoilme üldse ei muutu, muutub ainult juuksur.
INIMESE VIIMANE SEKUND
Pavel Tsuhrai uus film «Autojuht Veera jaoks» (Voditel dlja Verõ) püüdis anda vene kinole tagasi inimese näo. Leitud on uued näitlejad, ennekõike Igor Petrenko, kes mängivad naiivselt ja loomulikult.
Filmi tegevus toimub 1962. aastal. Gagarin lendas kosmosesse ja tema naeratus, tema valmisolek kangelasteoks, tema lihtsus muutusid ideaaliks ja eeskujuks. Petrenko kangelane tahab saada Juri Gagarini sarnaseks. Ta on julge, ta on aus ning võtab elu nii nagu see on, kuna kõik on tema maal suurepärane. Ja see suurepärane tähendab: vaja on teenida armees, teha karjääri, kanda ette kindralile kõigest, millega tegeleb tema tütar, kindrali- heategija kohta aga ette kanda KGB esindajale. Vaja on kurameerida kindrali lonkurist tütrega, magada aga kenakese naisteenijaga… Seejuures ei tee kangelane mingeid kompromisse – nõnda on juba kord elu kujunenud… Riik elab üle poliitilist sulaaega, kõik on hästi. Ning ometigi tekib filmis pidevalt häireolukord: armas kodune inimene KGB-st on ennekõike professionaalne mõrvar ja provokaator, kindral peab maksma selle eest, et täitis alati nurisemata käske, võluval kangelasel tuleb aga kas aidata mõrvareid või ise surra. Inimesed elavad reeglite kohaselt ja püüavad neid mitte rikkuda. Kuid lausa viimasel sekundil, juba surmale silma vaadates, on inimene võimeline kõike mõistma ja käituma omamoodi. Ettearvamatult. Mitte nii, nagu ette on nähtud. Tõusma üles süsteemi vastu. Päästma võõrast last. Ja üksnes seetõttu jääb inimlikkus püsima.
KATARIINA TEISE TESTAMENT
Katariina Teine kaotas Venemaal surmanuhtluse, mis üldse ei takistanud tal üles poomast mässajat Pugat?ovi. Nikolai Esimene ei taastanud surmanuhtlust, kuid käskis dekabriste üles puua isegi pärast seda, kui võllaste mädanenud nöörid katkesid ja ohvrid elavatena maha kukkusid. Praegu on Venemaal surmanuhtlus kaotatud. Kuid pärast terroriakti Beslanis on Venemaa kultuuritegelased hakanud nõudma surmanuhtluse taastamist vähemalt terroristide jaoks. Eriti aktiivselt on lülitunud surmanuhtluse propageerimisse rezhissöör Aleksei German, kes on saanud tuntuks filmidega, mis kaitsevad inimesi riikliku omavoli ja vägivalla eest. Teda toetab igati laulja Aleksandr Rozenbaum, kelle repertuaaris on enamik laule mehisusest ja vastupidavusest.
Sel taustal näevad kohutavad ja metsikud välja teleprojekti «Liisk» viimased võtted. «Liisk» on Vene televisiooni ja itaallaste tehtud mäng, kus võttegrupp varitseb mingit kuulsat inimest ja püüab teda pettuse abil viia ettekavatsemata olukorda. Liisud on rohkem või vähem teravmeelsed. Kuid mõni päev tagasi, kui tuntud näitlejanna Tsulpan Hamatova istus kohvikus ja ootas sõbrannat, tungisid sinna maskeeritud sõjaväelased, sulgesid ukse, käsutasid kõik seina äärde ja teatasid, et nüüd süstitakse neid mingi uue viiruse vastu, mis on levima hakanud sellest kohvikust. Selleks hetkeks, kui olukord selgus ja «anastajad » üles tunnistasid, et nad on lihtsalt võttegrupp, olid paljud naised minestusse langenud ja vajasid arstiabi. Tsulpan Hamatova ise kardab, et ei suuda pärast üle elatud stressi enam kaua tagasi pöörduda normaalse elu juurde. Esimese kanali produtsendid on äärmiselt solvunud, et ei saa programmi eetrisse lasta ning ei näe oma tegudes midagi halba… Mis ka ei juhtuks, aga show peab jätkuma…
VOLOTSHKOVA REKLAAMBUKLETT
Kaunitar-baleriin Anastassia Volot?kova oli taas segatud skandaalsesse loosse: ta esines populaarse kirjaniku Polina Da?kova detektiivromaani «Koht päikese all» tehtud teleseriaali peaosas. Juba ilmusid esimesed seeriad teleekraanile, viies kirjaniku ?okki, mehed vaimustusse, naised aga pideva ärrituse seisundisse. Re?issöör Ali Hamraev muutis teleseriaali Volot?kova riietuse, pooside ja suurte plaanide reklaambukletiks. Mingit loogikat sü?ee arengus pole, see-eest on kaunitar iga detektiivi jaoks traditsiooniliste laipade taustal…
Veel üks skandaal kahe populaarse show-mehega – Nikolai Fomenko ja Andrei Danilkoga. Nikolai Fomenkole tehti ettepanek uusaasta projektis Ostap Benderi osa, millega ta suure rõõmuga ka nõustus. Andrei Danilkole, kes esineb laval naisena, kujutades naljakat Verka Serdjut?kat, tehti ettepanek mängida madam Gritsatsujevat, mis loomulikult võeti näitleja poolt vaimustusega vastu. Kui aga Nikolai Fomenko sai teada, et pulmastseenis on stsenaariumis ette nähtud kirglik suudlus, keeldus ta kategooriliselt sellest stseenist! «Ma ei hakka mingil juhul suudlema ümberriietatud meest!» karjus Fomenko, kutsudes taolise ebaprofessionaalsusega esile võttegrupi naeruhoo. Tegelikult on naised näitlejaametisse lubatud alles mõne sajandi eest, sinnani suudlesid mehi mängivad mehed naisi mängivaid mehi täiesti rahulikult. Kuid täna moodustavad heteroseksuaalid eriti show-bisnesi maailmas sellise vähemuse, et nad mingi hinna eest ei taha isegi laval oma positsioone käest anda.