Paul Kaabel nõukogude süsteemi produktina (ei tahtnud olla, aga on) on kirjanikke ehk mõningaid neist aina pidanud Eesti säravamateks peadeks. Nendeks, kes valgustavad meie teed nõnda, et pimedad, nagu me enamasti oleme, vähemasti koperdadeski kusagile jõuame.
Kaabel pole selles mõttes kaugeltki ainus pidaja olnud. See on nõnda juba ajalooliselt, sest saadik kui kõik need koidulad, petersonid, vilded ja liivid ilmusid. Koos kirjanikega ja nende südametunnistusega sai alguse ka meie kultuur, tänu millele me tänini elame ja hingame. Ei ole neist aegadest jäänud mingit märki igal ajal end vingeteks tegelasteks pidanud linakaupmeestest, vürtspoodnikest või rätsepatest oma vedruvankrite, jalgrataste või triikraudadega. Nagu ei jää ka nende tänastest vaimuvendadest kantpeadest või pintsaklipslastest oma bemarite või mersudega, nad kaovad jäljetult uttu, nagu väljalaskegaasid nende limusiinide läikivatest tossutorudest. Keegi ei mäleta ka juba õige pea mõnd ükskõik kui nutikat pankurit oma rahakuhja otsas, ei tuleta meelde ükstapuha mis äri meest.
Poliitikud? Kas mäletate enamikku ministreist eelmise või praeguse Eesti Vabariigi päevilt?
Kirjanikud aga, olgu neist mõned oma eluajal isegi nii viletsad ehk jobud, nagu oli näiteks Juhan Liiv, aga on meeles. Isegi sihuke asi, nagu vaese Juhani väljaviskamine rongist piletita sõidu tõttu, on hoolikalt mällu talletatud. Jne. Jne.
Nüüd aga tundub, nagu tahaks keegi ses suhtes midagi põhjalikult muuta. Mõni aeg tagasi hämmastas Kaablit mõnevõrra sääraste kirjameeste nagu Vladimir Beekmani, Ralf Parve või isegi Uno Lahe ümmarguste sünnipäevade mahavaikimine. Sest selline käitumine on juba oma olemuselt puht-nõukogulik nähtus, mille “ohvriteks” olid neilsinatsel punaseil päevil välismaale pagenud eesti kirjamehed.
Noh, heake küll, olid need eelnimetatud mingil määral ehk liigselt libedad olnud sel ajal “karmil ja kaunil”. Ning inimesed on lihtsalt veel nii tundlikud nende aegade suhtes.
Lausa keeletuks jäin aga üsna hiljuti, kui üks riigi pajukil olev kultuurileht (eks ikke Sirp!) ei teinud välja kahe ausa ning eriti võimeka eesti kirjaniku juubelitest. Mats Traat ja Viivi Luik nimelt! Algul mõtlesin, et küllap on tegu teatavatele indiviididele nii iseloomuliku lohakuse ja lolluse ning lühikese, seasabaliku mäluga. Siis aga tuli välja, et selline sabotaazh on täiesti teadlik tegu… keegi on selle asja justkui avangardlikult läbi mõelnud ning sääraste järeldusteni jõudnud.
Noh, tahaks neid mõttekäike näha ja veel täies ulatuses pealegi. Arvan, et need pole palju pikemad ja põhjalikumad nende inimeste mälust. Pigem on tegu mingi poosi või grimassiga, millest vägisi püütakse trendi teha. Jääb ainult arusaamatuks, miks peavad Kaabli-taolised maksumaksjad taolise armetu vigurdamise kinni maksma. Niisiis palubki Kaabel oma osa tolle leheräbala soosimisest edaspidi ära jätta ning loodab, et teised kaaskannatajad tema õilist eeskuju järgivad.
Kirjanike sõna aga jääb vaatamata sellele ka edaspidi vägevamaks kõikidest muudest prääksumistest ükskõik millised nokad neid ka kuuldavale ei tooks.