Aastat viis tagasi käisin Gotlandi saarel kirjanike ja tõlkijate keskuses, mida Eestis väga hästi teatakse. Juba praamil sain tuttavaks ühe leedu tütarlapsega. Erika oli äärmiselt atraktiivne eksemplar, kirjutas halbu luuletusi, ehtne kirjandusaktivisti tüüp. Õhtuti jõime temaga punast veini ning rääkisime elust. Põhiliselt jutustas ta mulle usust, ufodest ja budismist. Ühesõnaga, see oli selline segu, mida mina nimetan “Roerich kosmoses”. Just Erika ütles mulle: “Sa peaksid minema Siberisse. Seal ?amaanid õpetavad sulle, kuidas elada.”
Mina naeratasin seepeale intelligentselt, ei midagi enamat.
Kena leedulanna nõuanne meenus mulle, kui mu Rahvusraamatukogu kabinetti astus ?eff ja lausus salapäraselt: “Sind ootab pikk teekond. Tuleb sõita Surgutti, soome-ugri raamatukogude konverentsile.”
“Kui on vaja, sõidan,” vastasin sõjaväelaslikult.
TALLINN. BALTI JAAM, 17. SEPTEMBER.
Mind on saatmas Oleg, endine moskvalane. Ta seletab väga aktiivselt, kuidas Venemaal käituda. Kupees istub vanem abielupaar.
“Maria, Mihhail. Aga kuidas teie nimi on?”
“Boris.”
“No nii, Borja,” ütleb Maria, “hakkame sööma.”
See on meeldiv. Mulle on seda liiki ettepanekud alati meeldinud. Narvas ilmub välja Dima, tuttav vagunisaatja. Ta on kahtlaselt korralikult riides ja purjus. Dima kutsub mind enda kupeesse, hangib pudeli viina, paneb lauale. Pärast teist pitsi ilmub Vene piirivalvur.
“Boris – raamatukoguhoidja, major Ivanov – piirivalvekordoni ülem,” tutvustab Dima meid.
“Dima, mulle mitte üle 200 grammi, ma olen ju postil,” ütleb venelane.
MOSKVA. 18. SEPTEMBER.
Mulle tuleb vastu Vadim. Ta seletab, kuidas Moskvas paremini ja kiiremini liigelda. Metroos mõistan, et olen väikene provintsiintellektuaal. Mind päästab Kirill Nemirovit?-
Dant?enko. Ta viib mind enda juurde, kostitab kohvi ja võileibadega. Hiljem läheme linna peale, Ljubjankale.
Pärast mõnda kesklinnas veedetud tundi saan aru, et moskvalased on justkui sõjaväelased, ühtemoodi riides. Tumedad ülikonnad kitsa heleda triibuga, pikkade teravate ninadega kingad. Tavaliselt on neil käe otsas miniatuursed portfellid. Militsionäärid kannavad kotitaolisi riideid ja peas kohutavalt suuri mütse. Olukorra päästavad tütarlapsed. Nad on elegantsed, kontakteeruvad kergesti. Tänavatel ei ole prügikaste. Terrorismioht, taipan ma. Hinnad on kohutavad: topeltespresso – 119 rubla, see tähendab umbes 55 krooni. Õlu väga tagasihoidlikus söögikohas maksab 200 rubla, st veidi vähem kui 100 krooni. Lennujaamas, kuhu ma kolm tundi enne väljalendu saabun, ollakse hindadega veel vähem tagasihoidlikud.
Lennukit nähes võpatab mu süda. Tundub, et oleme üheealised. Kuid kõigele vaatamata tõuseb ta kindlalt lendu ja lendab.
HANDI-MANSIMAA. 19. SEPTEMBER.
Lennuk jõuab Handi-Mansimaa kohale öösel. Vaade rabab. Musta taiga taustal eredate tulede bukett. Mulle tuleb vastu autojuht.
“Kui meeldiv on korralike inimestega tegemist teha. Eile tulid moskvalased, vaevu sain nad hotelli viidud.”
“Miks?”
“Viinahais.”
Hommikul tunnen end väsinuna ja väljamagamatuna. Annab tunda ajavahe – neli tundi. Raamatukogu direktor võtab mind vastu hüüatusega: “Lõpuks ometi tulite! Tänu teile on meie konverents rahvusvaheline. Soomlased jäid tulemata, ungarlane suri ära. Kohe on konverentsi avamine. Mina esinen viimasena, teie olete enne mind.”
“Selge.”
Kolleegid, soome-ugri raamatukogude esindajad, kõnelevad kaua ja igavalt, nõukoguliku paatosega. Mina räägin paberitele pilku heitmata avalike raamatukogude süsteemist Eestis. Inimesed kuulavad tähelepanelikult, naeratavad mulle, saal aplodeerib. Tunnen end primadonnana.
Esimesena tormab minu juurde elav vanatädi: “Oi, te olete Eestist. Ma tean Andres Heinapuud, ma tean Arvo Valtonit. Tulge tingimata meile külla.”
Järgmisena tuleb tütarlaps mikrofoniga, tema järel noormees videokaameraga. Ja ma selgitan tõsise näoga lühidalt soome-ugri raamatukoguhoidjate koostöö vajalikkust. Lõuna on restoranis Ob (ehkki linn asub Irtõ?i jõel). Kõigi parameetrite järgi on see ehtne provintsisöökla. Meie kohalolek ei rõõmusta siin kedagi. Oleme siin liigsed. Kohalikud kolleegid kiidavad mind üksmeelselt.
“Teid on nii kerge parodeerida.”
“Vaat, kui lääne inimesed räägivad, on alati huvitav kuulata.”
Noogutan tagasihoidlikult. Õhtul on vastuvõtt ülikoolis. Hiiglaslik uus ehitis, inimesi pole peaaegu nähagi. Üldse on Handis, nagu kohalikud oma linna kutsuvad, palju uut ja kallist. Naftaraha. Nii palju marmorit olen varem näinud ehk ainult Piiteris. Mul on tunne, et see kõik ei ole ehitatud inimeste, vaid pealinna funktsionääride ja turistide jaoks.
Saan inimestega tuttavaks. Alekseiga Peterburist, daamidega Jekaterinburgist. Tuleb välja, et nad kõik on suured ninad – direktorid, direktori asetäitjad. Aleksei, suur Venedikt Jerofejevi austaja, küsib, kas “Moskva-Petu?ki” on eesti keelde tõlgitud.
“Muidugi, ja presentatsioon oli rongis, viina ja kurkidega.”
“Aga näe, läti keeles ei ole. Kuulge, ma tahaks seda raamatut.”
“Saadan teile kindlasti.”
Naasen hotelli “Seitsmel künkal”. Koht meenutab milleski Otepääd. Magan nagu tapetu.
SEMINARID. 20. NOVEMBER.
Järgmisel päeval on seminarid. Mina olen soome-ugri raamatukogude grupis. Kui mulle sõna antakse, alustan fraasiga “avameelselt rääkides?”.
Õhtul on kultuuriprogramm – Jossif Brodski luuletuste lugemine ja kohalike bardide laulud. Tunnen õudust, tahaksin ära joosta, kuid lähen siiski. Kui juba tuldud sai, eks pea osalema. Kohalik näitleja, kes luuletusi loeb, on viimse piiri peal. Ta ajab isegi sõnu segi. Bardid tahavad mind päris ära tappa. Kuid ma ei löö pilku maha. Istun, püüdes näole manada huvitatud ilmet. Õnneks tehakse palju vaheaegu – pakutakse halbu punaseid veine ja kergeid suupisteid. Kirjanduskriitik Jekaterinburgist kõneleb Brodskist. Talle vastab kohalik bard. Ta ajab mingit jama sellest, et Brodski ei ole läänemeelne, et ta on geniaalne jne. See jobu ei meeldinud mulle kohe algusest peale. Täielik enesekontrolli puudumine. Tõstan käe: “Kas võib esitada pisut teise vaatenurga. Asi ei ole Brodskis, asi on lugejates. Brodski on lihtsalt poeet, tähelepanelik esseist – ja kõik. Jätke endale iidolite tegemine.”
Minu juurde tuleb direktor, elegantne naine, ja ütleb: “Suur aitäh, et te sõna võtsite.”
20. SEPTEMBER, KUSKIL TAIGAS
Sõidame hantide asundusse. Mina sean sammud mäele, kus kasvavad seedrid. Minu ees laiub Vasjugani tasandik, mis ulatub Põhja-Jäämereni. Ma suitsetan, kauguses põleb gaas, töötavad naftapumbad.
Handid on väikesed, heasüdamlikud. “Eestlane, eestlane, tule siia, siin on sulle amulett, ta kaitseb sind tee peal.”
“Mis see maksab?”
“Seda ei tohi müüa, ainult kinkida.”
Lõkkel valmib uhhaa. Tuleb peremees ja kallab katlasse pudeli viina. “Õige uhhaa käib viinaga.”
Kaugemal on kogunenud kohalikud lapsed. Nad on räpasevõitu ja vaiksed. “Kõigepealt söövad täiskasvanud, pärast lapsed. Teretavad vanemad inimesed, lapsed ainult vastavad.”
Uhhaa on jumalik, kohalikust delikatessist muksun-kalast. “Eestlane, eestlane, tule veel külla, annan kala,” jätab peremees hüvasti.
Jurgasse on jäänud ainult 20 peret, kes jätkavad taigas traditsioonilist eluviisi. Hante on kokku kakskümmend tuhat, mansisid kuus tuhat.
21. SEPTEMBER. NEFTUJAGANSK.
Sõidame Neftjuganskisse. Istun bussis kõrvuti moskvalastega. Nad on rikkad ja lõbusad.
“Boris Stefanovit?, kas konjakit soovite?”
Kõik kutsuvad mind siin isanimega. Räägime moskvalastega Eestist. “Mina tean “Vana Tallinna”. See on maailma kõige kangem liköör.”
Küünitan seljakoti järele, tõmban pudeli välja. Tormilised kiiduavaldused ja braavohüüded. Neftjugansk on hall, toit sõdurlik, kohalikud kolleegid – külalislahked. Õhtul sõidame Surgutti, Siberi naftapealinna. Kõik on väga venelik – uued kirikud ja mo?eed, vanad paneelmajad, hiiglaslik ehitis JUKOSA.
Hotellis majutatakse mind kokku Alekseiga, peterburilasega. Ta loeb iga rubla, tassib endaga kaasas kohvi, suhkrut, keedupulka.
“Ei, Aleksei, ma söön hommikust puhvetis.”
“Kohvi, muna, võileibu.”
“Kalamarjaga, kalaga?” küsib ettekandja.
“Kalamarjaga, kalaga,” vastan.
Mulle tuuakse suur käär valget leiba, mille peal kuhi kalamarja. Hind 35 rubla. Meeldiv.
22. SEPTEMBER. BELÕI JAR.
Sõidame Belõi Jari, vene külla. Meid võtab vastu kasakate koor balalaikade ja lõõtspillidega, pakutakse leiba soolaga. Filmib Surguti TV. Raamatukogu on mugav, soe, raamatuid on väga vähe. Siis viiakse meid kirikusse. Papp on noor, karmiilmeline.
Sujuv üleminek ametlikult osalt mitteametlikule. Laud on rikkalik, domineerib kala. Minu kõrvale pannakse istuma noor neiu.
“Millist veini teile, punast, valget?” Neiu keeldub, häbeneb. Pärast ikkagi joob ja küsib:
“Kas teie raamatukogu on suur?”
“Väike just mitte.”
Peame end Alekseiga husaari kombel üleval, teeme komplimente, suudleme käsi.
“Boris, jääme siia, siin on nii ilusad tüdrukud,” paneb Aleksei ette. Olen nõus.
Järgmisel hommikul tõusen kell viis. Sõidan lennujaama. Takso eest makstes jäävad mulle mõned metallrublad. “Tähendab, tulete meie juurde tagasi, see on enne,” ütleb taksojuht.
Seesama vana TU-134. Toiduportsud on üllatavalt suured. Minu kõrval istub miilitsapolkovnik. Kui teed antakse, kallan keeva vett talle käe peale. Ta karjatab, hõõrub oma küünarnukki, kuid ei ütle midagi.
Moskvas tahan kõigile rääkida, et käisin Siberis, et nägin Irtõ??i ja Obi, et kõik peaksid minema Siberisse ja kõnelema ?amaanidega. Aga keegi ei taha mind kuulata. Moskva on kurt, tal on ükskõik. Mulle läheneb vaid mingi noormees, küsib suitsu. Hakkame rääkima.
“Kust sa tuled?”
“Handimaalt.”
“Selge, seda ma kuulan, et hääldus on sul selline siberlik.”
“Eks ole jah,” vastan uhkusega.