Goethe Instituut, Saksa kultuuri visiitkaart välismaal, tahab minna kaasa globaliseerumisega ja suunata senisest enam tähelepanu maailma jõu- ja konfliktikeskustele. Kuid korraga ei jätku kõige jaoks raha, mistõttu ähvardab hõreneda kultuuriinstituudi Euroopavõrgustik. Saksa riik on viimase kolme aasta jooksul vähendanud oma peamise kultuurilise välispoliitika-instrumendi rahastamist 16 miljoni euro võrra, 109 miljonini, ning see tendents näib jätkuvat. Olgu võrdluseks öeldud, et Eesti ekvivalent Goethe Instituudile – Eesti Instituut – saab riigilt igal aastal umbes 5 miljonit krooni tegevustoetust, sadu korda vähem Saksa organisatsioonist, kuid Eestis on tendents pigem siiski suunatud kasvule, kuigi seegi on imepisike?
LIIKUMISE KULTUUR
Summade suurele erinevusele vaatamata tuleb tunnistada, et nii nagu Eestis, ei ole ka Saksamaal kultuur riigi prioriteet – ühest küljest tuleneb see muidugi objektiivsest asjaolust, et siseriiklik kultuuripoliitika on iga liidumaa enda asi, kuid teisalt on ikkagi tegu keskvalitsuse teadliku valikuga. Liidukantsleri juures on justkui ametis “kultuuriminister”, kuid tegelikult on tegu vaid kantsleri nõuandja staatuses riigiametnikuga. Samuti on suunatud samal ajal, kui Goethe Instituudi rahastamist vähendati, täiendavad 19 miljonit eurot “paremäärmusluse”-vastase võitluse toetamiseks – justkui toonitamaks Angela Merkeli juhitud valitsuskoalitsiooni tõelisi prioriteete.
Mis puudutab aga Goethe Instituudi enese prioriteete, siis need on palju ebaselgemad. Alates 2002. aastast juhib kokku 80 riigis tegutsevast 141st filiaalist koosnevat asutust endine Saksamaa konstitutsioonikohtu president ja sotsiaaldemokraatliku partei liige Jutta Limbach (s. 1934), kelle senine tegevus on olnud suunatud instituudi muutmisele. Lugedes instituudi tööjuhiseid, erinevaid võrgulehekülgi ja direktori enda antud intervjuusid, võtab Saksamaa juhtiv konservatiivne nädalaleht “Junge Freiheit” 12. mai numbris instituudi enesekuvandi kokku: Goethe Instituudi jaoks on saksa kultuur “liikumise kultuur”, milles on olulisel kohal “väljaspool saksa integratsiooniloogikat” asuvad “kultuurideülesed katseväljad”, mistõttu tuleb ka näiteks Türgi etno-popi käsitleda “migratsiooni saundina”, see viib omakorda loogiliselt instituudi aktiivselt osalema ettevõtmistes nagu “Hegemoniaalkultuurile Alistumise Vastane Aktsiooniliit” (“Aktionsbündnis gegen die Unterwerfung durch eine hegemoniale Kultur”) ja muud “paremäärmusluse” vastu suunatud programmid ja projektid.
INSTITUUDI KUMMALISED JUTUD
Ühest küljest on selge, et muutunud ja üha muutuvas maailmas peab nii suure riigi nagu Saksamaa rahvusvaheline poliitika pidevalt kaasajastuma. Kaasajastuma peavad ka selle n-ö teisesed hoovad nagu kultuuridiplomaatia. Samas oleks oluline aga lähtuda ikkagi reaalpoliitikast. Nii peaks instituut endalt küsima, kas on mõtet algatada dialoogi islamiga olukorras, kus islamifundamentalism muutub iga päevaga üha tugevamaks ja laiaulatuslikumaks ning ka mõõdukad muhamedlased ei näe Läänes mitte eeskuju, vaid võõrast ja vaenlast.
Samuti oleks õigustatud küsida, kas Saksamaa peab üritama nt keeleõppe osas konkureerima Suurbritannia ja Prantsusmaaga riikides, mis on nende maade endised kolooniad ja selliselt endise emamaaga palju pikaajalisemates ja tihedamates suhetes kui Saksamaaga? Kas poleks õigem hoopis keskenduda maadele, mis ise otsivad ja ootavad kontakti Saksamaaga – Euroopa riikidele Oderist idas, kellest paljusid seovad Saksamaaga sajanditepikkused sidemed ja ühine ajalugu?
Selle asemel on ajalehe “Junge Freiheit” andmetel Goethe Instituut levitanud kummalisi kuulduseid, nagu näeks asutus saksa keele ja kultuuri propageerimist maailmas koormava kohustusena ning et asutuse töötajad eelistaksid pigem olla eurooplased, mitte sakslased? Ka töötaksid nad meelsamini käsikäes teiste maade kultuuriinstituutidega.
“RAMMSTEIN IS QUITE CONTROVERSIAL” – MIDA SEE TÄHENDAB?
Viimastel sellised kiusatused muidugi puuduvad – Briti Nõukogu tegeleb vägagi sihikindlalt just oma kultuuri tutvustamisega (nende korraldatud kultuuriüritused sümfooniaorkestri kontserdist briti DJ’dega noortepidudeni, samuti Eestisse toodud kõrgetasemelised näitused on saanud suure tähelepanu osaliseks Eestigi kultuurielus) ning prantslased on mõne aja eest välja öelnud tõsiasja, et euroopa keelt ja kultuuri pole selles tähenduses olemas. See kõik aga ei ole takistanud Goethe Instituudil tegelemast kummaliste “Euroopa-projektidega”, millel vähe seost Saksa kultuuri propageerimisega. Nii tegeleb instituut nüüd lõpuks ka Eestis kriitikanooli saama hakanud Bologna-protsessiga – Euroopa kõrgkoolisüsteemi ühtlustamisega.
Saksa kultuuriga – mille vastu huvi on suur ka Eestis, kus kaasaja moodidele vaatamata on saksa keele oskajaid ikkagi mitusada tuhat – tegeletakse aga vaid tükati. Ja mitte tingimata pole need tükid mitte kõige paremini valitud – nii näiteks peetakse Rammsteini – kes ilmselt on saavutanud saksa keele tutvustamiseks rohkem kui kõik kultuuriametnikud kokku – poliitiliselt kahtlaseks “natsibändiks”, kellest Saksa kultuuri tutvustavad materjalid eelistavad vaikida. Instituudi koduleht küll tunnistab ansambli suurt tuntust välismaal, kuid nendib murelikult, et “In Germany itself however Rammstein is quite controversial” – mida iganes see ka tähendama peaks? Ning kui Kabuli ülikooli rektor soovis Goethe Instituudilt soolise võrdõiguslikkuse alaste loengute asemel saada abi saksa keele õpetamisel, soovitasid Saksamaa kultuuriesindajad afgaanidel esmalt õppida tundma oma kultuuri ja keelt, enne kui nad hakkavad võõrastega tegelema!
VIHKAMINE KÕIGE SUHTES, MIS LIIGA PAREMPOOLNE
Need on ohu märgid. Ja seda ka Eesti jaoks – jättes teadlikult kõrvale meeldetuletuse, et oleme ju saksa kultuuriga kõrvuti elanud ligi tuhat aastat, demonstreerib Saksa riigi poolt heakskiidetud pidetus nii olulise nähtuse nagu saksa keele ja kultuuri propageerimisel ja tutvustamisel järjekordset peatükki Euroopa vaimse nivelleerumise teel.
Goethe Instituut on oma (seni veel) hästi korraldatud organisatsiooniga võimsaks relvaks ning on äärmiselt kahetsusväärne, kui seda ei kasutata mitte eesmärgil, milles on kasu nii saksa kultuurile kui ka teistele, vaid hoopiski sisepoliitiliste sihtide saavutamisel. Selle esimesi märke oleme näinud Tallinnaski, kui möödunud oktoobris oli Rahvusraamatukogus väljas Goethe Instituudi plakatinäitus “Vägi valla paremvägivalla vastu!”, mis propageeris Saksamaal dogma staatusesse tõstetud vihkamist kõige suhtes, mis oli instituudi seisukohtade järgi liiga parempoolne.
On äärmiselt kahetsusväärne, kui oma maa kultuuri tutvustamise asemel tutvustatakse oma maa kultuuritust, veel ohtlikum on aga, kui see muutub teadlikuks poliitikaks.