Olles hulk aastaid Rootsi meretaguse kubermangu keskus, ei olnud Tallinn mitte provintsi mahajäänud linn. Pikem nii, et suure ja võimsa Rootsi all arenes ta küllaltki edukalt. Areng tähendas ka seda, et Tallinna jõudis juba keskajal iluaiandus ja pargikultuur, mis realiseerus hiljem juba linna haljastuses. Kõik see toimus järk-järgult, läbi era-, gildi- ja kloostriaedade ning suvemõisate aedade ja parkide.
KUIDAS BASTIONITE VÖÖNDIT HALJASTAMA HAKATI
Tallinna arengu üheks suuremaks mõjutajaks on olnud bastionaalse vööndi rajamine muldkindlustuste näol 17. sajandi teisel poolel. Muldkindlustused said järgnevatel sajanditel linnahaljastuse arengu suunajaks.
Algus tehti Skoone bastionist, kus puude olemasolu näitab 1728. aasta plaan. Seega istutas need sinna ilmselt Rootsi võim bastioni valmimise aegu. Ehkki linn oli Põhjasõjas (rahu sõlmiti alles 1721. aastal) laastatud ja elanikkond katkuepideemiast drastiliselt vähenenud, kulges elu siin omamoodi.
Suurem eluspuude saabumine Tallinna toimus 18. sajandi esimesel veerandil. On teada, et oma kirjaga 28. detsembrist 1712. aastast teatab magistraat komandant Zotovile, et Hollandist vürst Kurakini vahendusel tellitud pärnapuudega saabuv laevnik on tsaari korralduse kohaselt tollimaksust vabastatud, mille kohta “Portorii Herren” on vastava korralduse saanud. 17. jaanuaril 1713. aastal saab komandant Zotov magistraadilt teate, et Amsterdamist saabunud puud on siinse aedniku Wilhelmi (ilmselt tuntud aedniku Wilhelm Stäffi, kes elas Viimsi mõisas) poolt üle vaadatud ja istutatud osalt vallile Suure-Rannavärava ja Nunnavärava vahele (praegune Tornide väljak), osalt raehärra isiklikku aeda, häässe mulda. Palju neid puid oli ja mis neist edasi sai, pole senini teada.
Teatavasti viibis Peeter I esimest korda Tallinnas 13.12.-27.12.1711 ja järgmine kord alles 28. jaanuaril 1714. Samas andis tsaar Peeter I Tallinna kindlustuste tugevdamiseks ja sõjasadama ehituse ettevalmistustöödeks erikäsu alles 12. oktoobril 1713. Kas puude tellimine toimus Peeter I Tallinna esimesel külaskäigul, on selgusetu. Järgnevalt istutati puid arvatavalt 18. sajandi teisel poolel juba ülejäänud bastionidele.
ALEKSANDER II ALLKIRI: LINNA JÄTKUV HALJASTAMINE
Uue elemendina hakati 17. sajandi lõpul rajama linnapuiesteid vanalinna ümber. Nendegi loomise käik linnas oli ju tollal enam kui sajandi vanune, sest esimesed puiesteed rajati linnast välja suvemõisate juurde 17. sajandil. Suunaandvaiks said 18. sajandi viimasel veerandil rajatud puiesteed Kopli kalmistule mineva tee äärde ning Toompea loodeserva esplanaadile. Suurem puiesteede rajamine toimus 19. sajandi esimesel poolel ning jätkus edaspidigi hoogsalt. Valmis tervikuna ümber vanalinna kulgev puiestee, mis kannab nüüd Ringpuiestee nime. Praegu kasvab ringpuiesteel ligi 800 puud 11 liigist, valdavaks puuliigiks on pärnad.
Tallinna Toompea ja all-linna hoovide ja kirikute haljastust, olemasolevaid aedu, avalikke parke ning puude paiknemist tänavatel ja bastionidel näitab kõige paremini Helmi Üpruse poolt avaldatud (1965) linnaplaan aastast 1825. Sellel näidatud puudest on enam tuntud ja vanimad bastionidel kasvanud 145 puud.
1876. aastal saadi Aleksander II-lt muldkindlustuste planeerimiskavale allkiri. Tallinnas oli tolleks ajaks juba paljugi tehtud, sest 1825. aastal edasiantu oli ju kõvasti täienenud. Milleks tsaari kinnitust vaja oli, on iseasi. Ju siin tollane linnavalitsus oma sidemetega olulist rolli mängis. Ja arvatavalt oli seda vaja linna edasise arengu kindlustamiseks ning kinnisvaraarendajate ohjamiseks. Sest juba tollal hakkasid kinnisvaraarendajad pead tõstma ja sihte seadma. Arvestagem sellega, et 1868. aastaks tuli tsiviilkäibesse sadu hektareid kallist linnamaad ja siit lähtuv – kes ees, see mees – ja kel paremad sidemed, jõudis kaugele, – järgnev mäng vääris ju küünlaid.
Selge on see, et tsaari kinnitusest oli kasu, oli dokument, millele toetuti kogu tsaariaja jooksul ja vaat et hiljemgi. Linna haljastusele tagas see jätkuva arengu.
BASTIONITE ÕITSENG JA LANGUS
1918. aastaks oli saanud hoopis uue näo Hirvepark, uuendati varem bastionile rajatud parke, 1898 valmis Virumäe park, uue näo sai Gildi aed, haljastati Uue turu ümbrus, Toompargi kirdeosa nn Patkuli plats ja Väike-Rannavärava esine, korrastati Harjuorg, istutati uusi tänavapuid jne.
Aastad 1918 – 1940 jätkasid edukalt varasemat suunda. Tollane Tallinna juhtkond ja peaarhitektid olid igati edumeelsed ja just tänu nende tegevusele suurenes oluliselt vanalinna ümbritseva haljasvööndi pindala koos uute parkide ja haljasalade loomisega ning vanade hoonete kaotamisega. Aastad 1945 – 1991 olid, nagu olid. Haljastajate aur kuulus mujale, samas ei saa unustada Estonia ette nn Rohelise risti kujundamist koos Rävala pst-ga, Tammsaare pargi rajamist, hooldustöid ja uuendamisi vanades parkides. Samas istutati sobimatuid berliini papleid Jaani kiriku juurde, Gildi aeda (tollal Ohvitseride maja park) ja Rannamäele (Skoone bastion). Alla käisid pikkamööda kahjuks Hirvepark ja bastionide pargid. Iseseisvus tõi paljutki erinevaid arusaamu kaasa, see nõuaks küll iseseisvat lugu. Samas vaadakem ringi, bastionivööndi haljastus hakkab korda saama (Tornide väljak, Virumägi jne). Teha on samas veel palju.
TÄNA ON KÕIGE LAGASTATUM SKOONE BASTION: ALGUS
Eeltööd muldkindlustustest suurima – Skoone bastioni ehitamiseks algasid juba 1683. aastal, enam-vähem täielikult valmis see alles 20 aastat pärast ehitustööde algust. Skoone bastioni ase hõlmas osa Köismäe eeslinnast, samuti juba varem lammutatud Getrudi kabeli aseme ühes selle juurde kuulunud kalmistuga. Skoone bastion on siis ainuke rajatud bastionidest, kus 1728. aastast kasvavad puud. 1928-29. aastal oli neist alles 34, praegu märgatavalt vähem.
Skoone bastion anti linnale 1867. aastal. Väga puuderikkana näitab seda 1825. aasta linnaplaani kõrval Steingrübeli joonistus umbes aastast 1835, samuti teisedki 19. sajandi joonistused. Et Skoone bastionil kasvasid puud, siis muutus mägi kohe pärast kindlustuste nimekirjast kustutamist ja linnale üleandmist elanikele meeldivaks jalutuspaigaks. Ametlikult oli seal ringiluusimine siiski keelatud: rahvas tallas ära heina ja lapsi ähvardas oht alla vanasse vallikraavi kukkuda.
SKOONE EDASINE KÄEKÄIK
1876. aasta muldkindlustusvööndi planeerimiskavas on bastion näidatud pargina, selles kulgevad looklevad teed. Linnaelanike soov muuta Skoone bastion kui kõige ilusama väljavaatega koht kauniks aiaks, ajendas Promenaadide komisjoni aktiivsemalt tegutsema. Tulevase pargi plaani valmistas Peterburi botaanikaaia direktor dr. K. Regel ning see esitati volikogule 1880. aastal ning tööd algasid järgmisel aastal. Rahvas külastas uut parki väga usinalt; linnavalitsus andis seal loa ka kontserte korraldada. Promenaadide komisjon tegi ka ettepaneku linnavalitsusele, et haljasalale ehitatakse restoran. Restorani rajamise suhtes leidus linnaelanike hulgas nii pooldajaid kui ka vastaseid. Kuna pooldajad olid ülekaalus, otsustati restorani kasuks. Hotelliomanik Wicke oli nõus bastioni rendile võtma, kohustades ehitama restoranihoone, muusikapaviljoni ja hoidma korras teed ja puud.
1886. aastal valmis ka suveaed. Et tegemist oli võrdlemisi kõrge kohaga, avanes bastionilt omal ajal tore vaade merele, sadamasse saabuvatele ja väljuvatele laevadele. 1914. aastal põles maha Skoone bastioni restoran ja siia kavandatud komandandilossi ehitamisele tõmbas algav maailmasõda kriipsu peale. Kannatada said ka põlised pärnad. Jalutuskoha võlu vähenes pikkamööda, eriti pärast seda, kui aastail 1912 – 1913 ehitati siia endise Stuarti reduudi kohale Tallinna Elektrijaam, sest püstitatud hooned varjasid vaba vaate merele
1929. aastal hakati tähelepanu pöörama Skoone bastioni jalamil olevale vallikraavile ning siia andis linnavalitsus loa püstitada spordiväljaku. Endiste prügihunnikute asemele rajatigi A. Soansi 1929. aasta planeeringu järgi linna staadion aastail 1938 – 1939. 1932. aastal rajati Skoone bastioni lõunaosas läbi Rannamäe tee ning väike osa puudega bastionist jäi teisele poole teed. 1932 – 1935 korrastati bastioni A. Soansi planeeringu järgi.
SKOONE KÜSITAV SAATUS
Skoone bastion kuulus pärast 1945. aastast Vene armee mereväele ning 1948. aastal rajati siia kultuuri- ja puhkepark, kus korraldati tantsupidusid. Siia ehitati puidust nn Suveteater, mis põles 1990. aastatel maha. Oluline on see, et ehkki bastion oli rohkem suletud kui avatud, püsisid sealsed üritused rahvarohked. Pärast 1990. aastat kuulus park Kaitseministeeriumile, 1993. aastal rentis 50 aastaks pargi koos staadioniga tulundusühing “Mahyd & Skone”. Nüüd valitseb bastionil laga ja tühjus, räägitud on mingitest kummalistest tivolitest ja muudest kinnisvaraarendustest, ehkki linn peaks tegema kõik, et see oma rohevööndisse tagasi lülitada.
Ühest küljest on ta Tallinna haljastamise sümbol ning siinsed säilinud 250-300aastased pärnad meie rahvuslik rikkus, mida tuleb säilitada. Teisalt seostub Skoone bastioni tulevik 1939. aastal valminud kunagise staadioniga, mis praeguseks on oma olemuse kaotanud ning läänekülge jäävate Eesti Raudteele kuuluva maa ja hoonete tulevikuga. Sealtki küljest peab bastion muutuma avatuks ja ligipääsetavaks.
Rõhutaksin lõpetuseks, Tallinna bastionaalne haljasvöönd on linna pärl ja ilmselt oma põlispuudega maailma ainulaadseim. See tuleb säilitada võimalikult avarana ja ehitistest vabana. Samas peab ta lülituma aktiivselt linnahaljastuse süsteemi ning muutuma elanikkonnale ligitõmbavaks puhkuseveetmise kohaks. Mitte mingil juhul ei tohi arutlusele võtta arengukavu, mis – nagu Harju mäe kava – lõikaks bastioni tükkideks või muudaks muul moel meie rohevööndi kooslust ja ilmet üha uute betoonehitiste, parklate vms kasuks.