Vene kultuuris jäävad ellu ainult need välismaised teosed, mis orgaaniliselt lülituvad sellesse ja muutuvad sedavõrd “omaks”, et miljonite inimeste teadvuses kaotavad oma esialgse päritolu. “Oma” kirjanikke teatakse peast, hakatakse neid jäljendama, nagu palju aastaid jäljendati näiteks Hemingwayd, kutsuti teda “Hemi vanaks”, kanti “tema” jämedakoelisi sviitreid, sõideti “tema” Pariisi ja riputati seinale tema portreesid. Sellisteks vene kirjanikeks muutusid ka Salinger ja Vonnegut ning paljud teised. Klassikutest muutusid eriti venelikuks Shakespeare ja Dumas. Ning tänagi võib mistahes vene ajalehest leida vähemalt ühe pealkirja, mis on laenatud Shakespeare’ilt, aga Hamleti küsimus “Olla või mitte olla” on muutunud mõistatusliku vene hinge selliseks täielikuks peegelduseks, et ansambel “Ivanu?ki-International” paigutas selle ühte oma alaealistele mõeldud laulukesse. (Just nagu üks minu üliõpilastest ajakirjandusteaduskonnas õigustades eksamil seda, et tunneb halvasti ainet, ütles, et tal olid keerulised elulised põhjused – “olla või mitte olla”-sorti. Ma vastasin, et see tsitaat vabandab teda veidi minu silmis, kuna armastan teost, kust see võetud on ning pean seda maailma kultuuri tipuks. Poisile meeldis hirmsasti minu maitse – tsitaati teadis ta “Ivanu?ki-Internationali” laulust).

Dumas on samuti puhtvene kirjanik ja tema kangelaste mentaliteet sobib paremini meie eluga, seepärast kirjutas Aleksandr Oleinikov julgesti stsenaariumi, kus kaasaegset kangelast veab alt tema lähedane sõber, kes tegeleb narkootikumide veoga. Kangelane pistetakse türmi, kust ta laseb jalga alles kahekümne aasta pärast, et ülejäänud elu pühendada kohutavale kättemaksule. Põgenemine vanglast, nagu on lihtne arvata, toimub nõnda: Aleksandr Balujev, kes täidab Krestovski osa, seotakse kotti ja visatakse kaljult alla. Uuel telehooajal näidatakse mitmeseerialist “Krahv Krestovskit” Vene televisioonis.

KES JOOB JA KES ROPENDAB

Aleksandr Kor?akovi, kunagise presidendi Boriss Jeltsini kaitsemeeskonna ülema uus raamat: “Boriss Jeltsin – ehast loojanguni” (pealkiri on muide võetud ameerika õudusfilmilt) liigutas veidi vene establishmenti, kes täna üldiselt reageerib igasugusele sensatsioonile loiult. Raamatus pole loomulikult presidendi kohta midagi head öeldud, seevastu võib nautida seda pori, millega kangelane ohtralt on üle valatud. Üks peatükk on pühendatud joomise üksikasjalisele ja mõõdutundetule kirjeldamisele; joomingute ajal võis president alla kirjutada suvalisele paberile, mis andsid meeletuid summasid ettevõtlikele t?inovnikutele. Purjuspäi võis ta istuda rooli taha, ajada alla inimese ning mitte kunagi enam tunda huvi oma ohvri saatuse vastu. Armastas väga kingitusi ja spordivarustust: kui talle kingiti suvel moodne suusa ülikond ja suusad, pani ta kohe kõik selle alla ja selga ning sõitis ümber lõunalaua vahatatud parketil. Lubas endale tsaarlikke solvanguid: võis sundida kõrgelseisvaid ametnikke enda kingi puhastama või katkestada ettekannet märkusega: “Miks sa räägid nii nagu oleks sul suus kaks kärbest vahekorras?!” Ropendamist Jeltsin ei armastanud, märgib raamatu autor ja lisab samas: ei armastanud erinevalt Gorbat?ovist ja T?ernomõrdinist, kes oskasid end väljendada ainult mattidega, kui neilt aga see võimalus võeti, muutusid nad nii kidakeelseiks, et keegi neist enam aru ei saanud.

Huvitav on märkida, et vastiku ja alati purjus ?efi Jeltsini taustal näeb suurepärane välja tema ihukaitse ülem ehk raamatu autor Kor?akov ise. Jeltsin näiteks nõudis lausa operatsioonisaalis, kus Kor?akovil opereeriti songa (president tuli teda külastama), et haige nendega jooks: sealsamas kaeti laud ja kõik olid kohustatud osalema, aga paar nädalat peale operatsiooni päästis veel kinnikasvamata haavaga Kor?akov Jeltsini elu, kui too jõi koos Leonid Kut?maga nii rängalt, et pidi peaga vastu uksepiita kukkuma, Kor?akov aga püüdis ta kinni. Pärast kangelaslikku tegu läksid Kor?akovil õmblused lahti ja ta sattus taas operatsioonisaali.

ÖINE PATRULL

Venemaal on esimest korda välja lastud film, mis kassaedult võib võistelda ameerika blokkbasteritega. See on Timur Bekmambetovi “Öine patrull”, mis kutsus esile publiku marulise vaimustuse. Sü?ee on traditsioonilisholli vuudlik – aastatuhandeid võitleb Hea Kurjaga ja kumbki ei suuda võita, kuid ennustuse kohaselt sünnib keegi suur ja teeb oma valiku, kas Hea või Kurja kasuks. Edasist võib igaüks väga kergesti ette kujutada. Vene variant erineb ameerika omast ainult interjööride armetuse, tehnika kasinuse, spetsefektide minimalismi, sü?ee lõtvuse ja peategelase (Konstantin Habenski) vähese meeldivuse poolest. Mis puutub sisu armetusse, siis see kodumaine variant ei jää ameerika eeskujude milleski alla?

Maalikunstnik Sofia Azarhi esitles Moskvas tohutut lõuendit nimega “Presidendi tsaariks kroonimine”: Putinit on sellel kujutatud Georgi Pobedonossetsina, kes surub odaga jalge alla draakoni.