Enamasti – kui ei olda just pöörane kunstifriik – piirdutakse nende näituste ja kunstisündmuste külastamisega, mis toimuvad lähiümbruses. Näiteks Tallinnas. Nii on lihtsam ja mugavam, kui liikuda paigast paika. Eriti siis, kui see, mis mujal toimub, on enam-vähem sarnane sellele – tihti aga veelgi igavam – kui see, mis Tallinnas aset leiab. Siiski otsustasin 1. mail sõita Paidesse vaatama juba aastaid toimunud tegevuskunstifestivali “Aeg. Ruum. Liikumine”, mis oli tänavu mahutunud märksa suurejoonelisema nimetusega ürituse “Diverse Universe” alla, ega piirdu ka enam Kesk-Eesti väikelinna Paidega, vaid jätkus – kui uskuda etteantud kava – Tallinnas, Pärnus, Tartus ja Helsingis.
INIMTÜHJAD TÄNAVAD
Pean kohe tunnistama, et nimetatud kunstisündmus oli siiski vaid üks põhjus, miks siirdusin Paidesse. Oli ka teine – tahtsin näha “vana” Paidet, millest kirjutas Marie Hesse, kui ta 1876. aastal seal oma äial külas käis: “Die Strassen sind sehr reinlich, breit und geplastert, mit Trottoirs, die Häuser alle von Holz und bloss einstöckig, sehr nett und heimelig sehn sie aus; die Leute plaudern im Vorbeigehen durch die Fenstern miteinander, jedes Haus hat einen Garten, in dem man Sommers eigentlich lebt”.
Igal juhul olin pühapäeva hommikul üsna varakult Järvamaa pealinnas, et kõndida mööda vanu tänavaid ja leida jälgi kadunud maailmast. Etteruttavalt tulebki ütelda – kuigi vanast Paidest pole suurt peale tänavavõrgu ju säilinud ja ilmgi oli päris jahe – et see mitmetunnine jalutuskäik, sealhulgas ka kohalikul surnuaial, oligi päeva kõige elamuslikum ning assotsiatsioone tekitavam osa.
Kui keskpäeva paiku oli Paide keskväljakul veel suhteliselt rohkesti rahvast (sest toimus laste rattasõiduvõistlus), siis mida aeg edasi kunstifestivali avamise poole, seda tühjemaks jäi ka linn. Poole kolme paiku olid tänavad peaaegu inimtühjad. (Aga millises väikelinnas kihab elu pühapäeva pärastlõunal?)
RONGKÄIK TULETÕRJEAUTOGA
“Aeg. Ruum. Liikumine” algas oletatava 1. mai rongkäiguga, milles osalesid NonGrata inimesed. Kunstnikest demonstrandid kandsid varraste otsa kinnitatud erinevate maade lippe – unustamata ka kunagise Eesti NSV oma -, rinnahoidjaid jne. Siis tuli sireenide huilates tuletõrjemasin, mehed tirisid voolikud välja ning sortsutasid mõned joad marssijate poole. See oli justkui rohkem nalja pärast, ei enamat.
Osalejatel näis lõbus olevat, kuna väheste pealtvaatajate nägudelt oli raske midagi peale ükskõiksuse välja lugeda. Uurisin programmi – mis edasi? Kava kohaselt pidanuks algama poolaka etteaste? ei midagi.
On korealane Ahn Hae Ryong, kes on väljaku keskele üles pandud fotod korea naistest, keda jaapanlased sõja aegu kuritarvitasid. Piltide kõrval ka tekstid, mida naised sellest ajast mäletasid või rääkida tihkasid. Tal oli neist naistest ka video, mida oli võimalik arvutiekraanilt piiluda. Kuidagi kangesti tülikas, ehkki Ahn Hae Ryongi töö tahtnuks veidi enam süvenemist?
SILDISTATUD KEHAOSAD
Kuid pärast korealast läheb kõik omasoodu. Keegi ütleb, et nüüd tuleks minna noortemajja, sest seal pidavat midagi toimuma. Vahepeal leian oma ainsa Paide tuttava Einari, kes räägib, et varasematel aastatel oli, mida vaadata ja olla olnud ka publikut, kuid nüüd ei olevat kumbagi järele jäänud. Ma ei võta veel otsustada. Ta teab, kus on noortemaja. Mis seal konkreetselt juhtuma peaks, jääb mulle ikkagi segaseks, sest Tallinnast kaasa võetud kava kajastas ilmselt väga esialgseid plaane.
Okei. Istusime ühte väikesesse ruumi. Noor kunstnik – ta nimi jäigi mulle saladuseks – tahab teada saada oma kehaosade eestikeelseid nimetusi, lastes siis vastavatele kohtadele riputada nende nimetused eesti keeles. “Label me” – võinuks olla selle etteaste nimetus. Enamus kirjutab ta külge riputatavatele paberilipikutele kas “pea”, “nina”, “kõrv” või “käsi” jne. Oleks kunstnik olnud alasti, oleks ta ilmselt teada saanud ka riiete alla varjatud kehaosade nimetused.
MIS ON PEIDETUD PERFORMANCE´ISSE?
Kusagil teises ruumis olla samal ajal üles astunud Sorge, aga sellest levis kuuldus alles tagantjärele. Tühja kah! Edasi Vallimäele. Vaatan, kuhu teadjamad korraldajad lähevad, ja kõnnin nende sabas.
Sealsete müüride vahel toimetab Orion Maxted Inglismaalt. Räägib, et põhimõtte põhimõte jne. Mul on vastikult külm ja imestan endamisi, miks ma seda kõike vaatan. Põhimõtteliselt on see ju jama, mida see Orion Maxted teeb. Mida sa sellest ikka kirjeldad või üritad objektiviseerida. Selle üle, kas iga loomeakt on “püha”, võime jääda lõpmatult arutlema.
Tunnen, kuidas mu empaatiavõime hakkab toimuva suhtes tasapisi kaduma. Üleval Vallitornis, kus Nancy Lupo lamab ning laseb end kaaskunstnikest assistentidel katta (hamba?) niitidega, et siis seejärel uuesti püsti tõusta, jään hoopis mõttesse Marie Hesse kirjutatu üle: “Diese Esten kommen jetzt sehr empor und werden reich. Aber es ist kurios, wie häBlich und dumm die meinsten aussehn”. Imelik, et mõne koha pealt
ei muuda poolteist sajandit suurt midagi. Mis küll oli peidetud selle Nancy Lupo
performance´isse?
KOREALANNA MENÜÜ
Tagasi Keskväljakule. Sedapuhku Kim Kang. Korealannast kunstnik istub sõiduteele, lõikub ajalehtedest-ajakirjadest välja tähti, et neist siis ühele käsivarrele “Estonia”, teisele “Korea” kokku kleepida. Tõuseb ning liigub nurga taha ja kui tagasi tuleb, siis on ta pea peal suur kandik täis kiirtoitu, mille asetab sõiduteele, kus ennist istus. Kutsub kõiki söögist osa saama. üks veidi väsinud olemisega proua, kes on ilmselt poest kuhugi teel, küsib, kas kunstnik ka juua pakub? Saanud vastuseks, et midagi kangemat küll mitte, rahmab ta käega ning läheb oma teed.
Lõpetuseks avab kunstnik menüü, millelt on lugeda: “My Motherland is where I have a
meal”.
Ütleme, et see on kaasaegne globaalne tõlgendus vanaaegsest ubi bene, ibi patria.
PRANTSLANE PRÜGIKASTIS
Jälle tagasi Vallimäele. Seal SP-38. Prantslane. Kolistab rohelises prügikastis. Kargab sellest alasti välja. Kraabib hüsteeriliselt midagi suurele metalltsisternile, loobib prügikasti sisu vähese publiku sekka, torkab punase roosi liivahunniku tippu ning poeb prügikasti tagasi. Vähemasti oli armas.
Rahvast on jäänud väga napiks. Kõik, kes midagi kangemat ei rüüpa, külmetavad vähem või rohkem külma käes. Mul on vastikult külm. Ja ma ei ole enam sugugi kindel, kas tahan ürituse lõpuni kaasa teha, pealegi ei ole teada, mis edasi hakkab toimuma.
Pidi tulema veel üks korealane. Otsustan ta etteaste ära oodata. Pool seitse ongi Kim Youn Hoan. Tal on suurel kiviplaadil kaks saia. Kõlaritest tuleb pikk monotoonne koreakeelne jutt. Võimalik, et rääkijaks on poliitik, sest nad räägivad enam-vähem kõikjal sarnaselt. Siis hakkab Kim Youn Hoan saiadest tumedaid õhupalle välja koukima, pumpab need lõhkemiseni täis?
Vähemasti on ta järjekindel. Küllalt, otsustan endamisi.
KUNSTNIKUD: KOTIVAD INIMESI
Siiski jõudis nende tundidega minuni selge arusaam, et kogu üritus Paides oli suunatud ennekõike tegijatele endile, aga mitte vähimalgi määral vaatajaile. Et selle “erinevate maailmade” vaimsusesse oli juba eelnevalt sisse programmeeritud totaalne ignorants publiku suhtes, kelle kohalolek või puudumine oli täiesti ebaoluline. Ent eks sellisel suhtumisel huvilistesse ole ka oma selgelt hoomatav varjukülg – milline publik lepib suhtumisega “kui tahad, siis vaata, kui ei, tõmba uttu”? Need performance´id, mida ma Paides nägin – jätaksin siiski kõrvale Korea kunstnikud, kelle töödes oli selgelt täheldatav nii süvenemine kui põhjalik ettevalmistus oma projektidesse – olid suures osas ühtemoodi küündimatud ning kaetud asjatu pretensioonikusega.
Kui tõsiselt võiks nüüd veel võtta väidet, et publiku puudumise põhjuseks on tema ettevalmistamatus ning suutmatus mõista kaasaegset kunsti?
Pigem on see tegijatepoolne mittemillegagi põhjendatud ülbus vaataja suhtes. Kunst võib olla küll kõikjal, kuid selleks, et niisama rahmeldamisest saaks kunst, tuleb astuda üle neid eristavast, sageli ehk raskesti leitavast rajast. Eneserahuldusega oleks mõttekam tegeleda kodus, kui sõita kuhugi külla.