14 aastat tagasi toimus esimene Jazzkaare festival, mis on hetkeks täpselt sama vana kui uus Eesti Vabariik. Nõksa hiljem hakkasid peale Tallinnas ärksad underground tantsumuusika hingeeluga tutvumised higises Bel Airis, kinomajas või kus parajasti sai. Kogu see arengulugu paljude muude näidetega toob meid tänapäeva, kus tänu tolle hetke aktiivsetele missioonitundega muusikaarmastajatele on järgmistel entusiastidel üldse võimalik uutes suundades piiluda. Suur osa tööst on juba tehtud.
Jazzmuusik ja festivali “Juu Jääb” korraldaja Villu Veski analüüsib hetkeolukorda: “Mis iseloomustaks Eesti tänast muusikaelu kõige paremini – vabadus, suur vabadus – kõigil on õigus ja võimalus mängida, korraldada, plaadistada, produtseerida just seda, mida hing ihkab ja mis pähe tuleb. Vahendid selleks on meie valida, aga toime tulla ei ole lihtne ja just see tõik sunnib sageli muusikuid ja kontserdikorraldajaid minema juba sissetallatuid rada mööda, vältides riske. On ka julgemaid ettevõtjaid, kes valivad oma tee, tuues kuulajani uusi projekte, tutvustades Eestimaal põnevaid esinejaid, luues terveid uusi atmosfääre, kus omakorda sünnib värskeid etteasteid. Sellisteks üritusteks on näiteks Jazz`n Motion, Muhu Future Music Festival, Jazzkaare öölavad, mitmed klubid jne.”
Villu tõstatab ka alatise küsimuse: “Kõik uus ja ahvatlev leiab mingi koguse järgijaid, sellele järgneb tavaliselt elementaarne rutiin ja siis juba lootusetu leierdamine. Seejärel igatsetakse jälle millegi uue järele. See on lõputu ringkäik suunalooja ja selle järgijate poolt – ühed ei talu rutiini, teised ei riski juba heakskiidetud raami lõhkuda?”
Omamoodi ni?i tahab muusikaturul leida ka üritustesari Jazz’n Motion. Kui kaua püsivad need ideed ja suunad värskena, seda näitab aeg. Sarja nimi tekkis lennult – tundus sobilik nimetada seda nimega, mis viitaks selgelt liikumisele mitmes mõttes: liikumine välja mingist kindlast klubis või kontsertkohast, liikumine stiilide ja traditsioonide vahel, liikumine- liigutamine-tantsimine muusika sees, liikumine eemale jazzist endast, samas sellest lõpuni lahti laskmata.
Esimene kontsert tõi publikule tuntud ja armastatud Soome muusikavirtuoosid Rinneradio, Wimme ja Kimmo Pohjoneni. Tahtsime alustada millegi tuttavaga, asja eesmärk ei ole jazz vaid pigem kummardus ja austusavaldus jazzile selle eest, et ta on läbi oma ajaloo olnud selline tore suguvõsa, kes kasvatanud endale nii palju vahvaid, andekaid ja eripalgelisi lapsi ja lapselapsi ja kes on võinud omakorda paari heita uute toredate liigiesindajatega ning ilmale tuua veel üllatavamaid ja eksootilisemaid lapsukesi. Mõelgem siis – kui palju puhastverd jazzi võiks ikkagi leida folk-punk akordionistis Kimmo Pohjonenis või saami joigujas Wimmes? Usutavasti tuleks ikkagi juba suurendusklaasi abil vaadata. Rinneradio eestvedaja Tapani Rinne enda muusikukarjäär võiks vast kenasti illustreerida Jazz’n Motioni ideed: Soome jazzringkondade juhtfiguur on liikunud ambiendi ja techno juurde. Kas kunagi kasutaks keegi Rinneradio või Slowhilli praeguste tegemiste puhul sõna “jazz”, kui nendes projektides ei ilutseks Tapani kurblik soolosaksofon: justkui mälestus jazzist, väike kummardus ambiendi kaugetele esivanematele.
Sellest hetkest oli tore edasi liikuda ja eriti tore sellise eksperimenteerija kui Gotan Project juurde. Uue muusika ajalugu jääks väga mõnusast peatükist ilma, kui ei oleks ariisis elavaid Argentiina muusikuid, kes ühel hetkel avastasid, et hea mõte oleks katsetada, kas tango, dub ja jazzhouse sobivad kokku. Sobivad küll ja mingil huvitaval kombel sobis selline muusikamikstuur imehästi ka meie publikule. Tähelepanu väärib tore pretsedent Eesti muusikaelus seoses Gotan Projecti Tallinna kontserdiga: nende plaat “Le Revancha del Tango” jõudis Eesti plaadimüügi edetabeli tippu ja püsis seal ligi kuu aega 511 müüdud plaadiga, mis on ikkagi väga tähelepanuväärt saavutus seda tüüpi artistide seas, kelle plaate suudetakse Eestis heal juhul 30 eksemplari ringis müüa?
The Cinematic Orchestra “Man With the Movie Camera” projekti abil avanes Jazz’n Motioni nimele uus tahk – “jazz meets motion pictures” Tol korral kommenteeris Signe Kivi Eesti Ekspressile: “Rohkem olekski vaja Eestis selliseid projekte, mis ühendaksid erinevaid kunstiliike”. Tõsi see on – mis on ilusam kui see, et muusika kutsub muusikaarmastaja lähemale ka filmikunstile ja vastupidi.
Norra verinoori ja uljaid jazz-rock-punkelektroonikuid, kes ennast Ralph Myerz & the Jack Herren Bandiks nimetavad, oleks pidanud nägema rohkem eestlasi kui 400. Ausalt. Need kolm Bergeni uljaspead täidaksid vaieldamatu kvaliteet-actioniga iga staadioni või hiigelsaali. Ega neid ilma asjata Prantsusmaa ühele olulisemale festivalile David Bowiet asendama ei kutsutud.
Kurvaks teeb, et Eesti muusikapublik käitub nagu külarahvas, kes valelikku karjuspoissi ei uskunud, kui see viimases hädas kisas, et nüüd tõesti söövad hundid lambaid! Kuidas oleks võimalik selgitada inimestele, et palun uskuge nüüd, päriselt ka – sellel korral on tõesti, ausõna tegemist tõsiselt hea asjaga! Sest et – kes see siis lõppkokkuvõttes teab, kui kõik kontserdid hüütakse välja kui “suurejoonelised” ja kõik artistid on “legendaarsed” või vähemalt “fenomenaalsed”. Kes või mis siis peaks olema see, mida kuulatakse ja usutakse – kas reklaam, korraldaja pressiteade või meedia?
Kunsti või muusika reklaamimisel ja müümisel tundub peale jäävat printsiip: “võidab see, kellel on suuremad reklaamplakatid, massiivsem telekampaania või kõlavamad omadussõnad”. Võiks eksperimendi mõttes võtta näiteks mõne suvalise poola bändi, kellel vähegi mõistlik hääldatav nimi ja kaubanduslikku väljanägemist ning korraldada pooleaastase eriti massiivse reklaamikampaania ja siis vaadata, kas müüb näiteks lauluväljakule 20 000 piletit. Karta on, et piletid võivad isegi müüdud saada. Seda oleks tegelikult suhteliselt kurb tõdeda.
Palju positiivsem on võtta hoopis eeskuju sellisest printsiibist, mis õnneks edukalt korda läinud kasvõi heal armsal Jazzkaarel või hoopis suureks ja oluliseks filmifestivaliks kasvanud Pöffil – luua kindel ja tugev kaubamärk või ühine nimetaja, mida ajapikku usaldama hakatakse ja mis endale aastate kaupa publikut juurde kasvatab. Eks nii tegelikult töötavadki muusika ja kunstifestivalid üle maailma: kui publiku usaldust ei peta, siis mõne aja pärast saad lubada endale seda luksust, et paned pealavale David Bowie asemel Ralph Myerz & the Jack Herren Bandi ning rahvas tuleb ikkagi kohale, sest nad teavad: sa ei vea neid ninapidi.
Kes siis ütleb, mis on hea ja mis ei ole? Üks kindel kriteerium on selles, et iga valitud artist peaks suutma tõestada: temas on olemas see jumalik alge, mis võimaldab tal rahvale pakkuda midagi, mille peale teised veel tulnud ei ole -geniaalsuse säde, üllatus. Kasvõi üks samm veel kaugemale, veel kõrgemale, hoopis teises suunas. Määratlused nagu “innovaator” ja “piiride purustaja” kõlavad ka juba kulunud käibefraasidena, aga muud paremat ei oska öelda ka. Kõrged ootused, aga kas kunst ja muusika ei peaks ideaalis alati suutma viia publikut aina uute ja uute avastusteni?
Seda kõike on hea öelda vahetult enne Matthew Herbert Big Bandi Tallinnasse jõudmist, sest tema on küll kindlasti üks nendest, kes ülalmainitud kriteeriumi 100%-liselt täidab. Mis saab edasi, seda otsustab publik – kas ollakse nõus Jazz’n Motionit oma teejuhiks usaldama. Seda kartust õnneks ei ole, et talendid maailmas otsa lõppeksid.