Iga natukese aja takka kajab avalikkusest läbi järjekordne halb üllatus – ametivõimude heakskiidul on taas rüüstatud või “arendatud” mõnda vana pühapaika. Tihtipeale pole abi loodus- ega muinsuskaitsest, millelt on paika pühaks pidanud inimesed naiivselt abi oodanud.
Paluküla hiiemäel suusatõstukeid ja muid ehitustöid lubav detailplaneering käis ära küll riigikohtus, aga jäi jõusse. Suusakeskuse rajamine paistab suuresti olevat Kehtna vallavanema Kalle Toometi projekt, mis ei ole leidnud erainvestorite tuge ega Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toetust.
Põlva lähedal Rosma külas võeti tee laiendamisel maha ristipuid, mille koorde tõmmatud ristid mälestasid kohaliku rahva esivanemaid ja uskumuse järgi rahustasid nende hingi. Maanteeamet möönis teadmatust.
Maardu hiiemetsast raius hiljuti suure tüki maha Pärnus registreeritud ettevõte Eremka OÜ, mille juhatusse kuuluvad Runo ja Tiiu Ruubel, Heiki Olviste ja Meelis Meigo. Muinsuskaitseamet lubas ja kohati jääb mulje, et tegi asja isegi kergemaks.
Ametnik tõmbab kõrvad lonti
Kui nüüd kokkuvõtteid teha, siis ametlikult ei ole väga palju muutunud. Ametnikud ja vahel isegi mõni minister võib kõrvad lonti tõmmata ning ütelda: näe, läks nihu, ei teadnud, kole kahju. Kuid iga sellise korraga mureneb minu usk ametnike ja poliitikute siirusse ja teovõimesse. Mitu korda peab veel nihu minema? (Ah õige: Kehtna vallavalitsus ei kahetse, vaid sõimab hiiekaitsjaid ja eitab seda, et keegi üldse Paluküla hiiemäge eales pühaks on pidanud. Aga see pole ka neist ilus.)
Õnneks on küll algatatud looduslike pühapaikade riiklik arengukava, mille komisjon on asjaga vaeva näinud ja olukorra vähemalt selgemaks teinud. Arengukavas ette nähtud tegevusteks – sealhulgas kaitsealuste hiiekohtade staatuse õiguslikuks ülevaatuseks ja nende olukorra tegelikuks ülevaatuseks – eraldati paraku kümme korda vähem raha, kui komisjoni arvates oleks tarvilik olnud.
Ka möödunud suvel riigikogus vastuvõetud ja tänavu aasta algul jõustunud uus muinsuskaitseseadus ei sisalda muudatusi, mis võtaksid looduslike pühapaikade eripära paremini arvesse. Seda hoolimata asjaolust, et looduslike pühapaikade arengukavaga seoses on tehtud ettepanekud muinsuskaitseseaduse parandamiseks selle kandi pealt.
Minus süveneb veendumus, et riiklikust kaitsest senisel kujul ei piisa. Muinsuskaitse, mille alla kuulub Maardu hiiemets, ja looduskaitse, mille alla kuulub Paluküla hiiemägi, on kõigiti vajalikud. Kui mitte muuks, siis annab see aluse riigiga vaielda, kuidas ja mil määral neid paiku kaitsta. Kas või kohtus.
Nii olulist asja ei tohiks jätta üksnes muinsuskaitseametnike või looduskaitseametnike asjaks. Tõsi, muinsuskaitseameti peadirektor Agne Trummal pühendus looduslike pühapaikade kaitse parandamisele, kuid pärast tema traagilist hukkumist autoavariis 6. novembril 2005| on asjad tunduvalt vaevalisemalt edasi liikunud.
“Agne Trummal muutis eesti muinsuskaitse kvaliteeti, muutes kultuuriväärtuste kaitse inimsõbralikuks, abistavaks ja toetavaks – ikka eesmärgiga, et inimestele tunduks muinsuste kaitse oluline ja väärtuslik. Ta pidas tähtsaks, et kultuuriväärtuste kaitsmine ja järgmistele põlvkondadele pärandamine oleks inimeste südameasi, mitte mingite formaalsuste täitmine,” kirjutasid muinsuskaitseamet, kultuuriministeerium, muinsuskaitse nõukogu ja Tallinna kultuuriväärtuste amet Agne Trummali nekroloogis. Eriti Maardu hiiemetsa juhtumi valguses tundub oluline neid lauseid korrata.
Mida teha soomeugrilise pärandiga
Osalt on probleem selles, et looduslikud pühapaigad ei pruugi muinsuskaitse tavamõtlemisega väga hästi sobida. Muinsuskaitset võib (aga ei pruugi) võtta kitsalt kui kunstiajalooliselt oluliste objektide kaitset, olgu need ikoonid või kirikud, millele lisandub arheoloogiliselt olulise ehk arheoloogide jaoks teaduslikult huvitava kultuurkihi kaitsena. Sealjuures kultuurkihi läbikaevamine võib ammendada arheoloogide teadusliku huvi.
Kultuurkihti ei pruugi olla paikades, mida kogukond on pidanud pühaks, nii oluliseks, et seal põlvkondade viisi mingit majandustegevust ei ole, kuna see on kohalike tabude ja kommetega keelatud. Seega, kitsalt arheoloogiliste kaevamiste korraldaja seisukohast ei pruugi olla kõik looduslikud pühapaigad huvitavad.
Euroopa traditsiooni kuuluvat kunstiajaloolist pärandit hiiekohtadest ei leia, sest need pühapaigad kuuluvad eesti kultuuri teise kihti – pigem nii-öelda idamaisesse, pärismaisesse, soomeugrilisse ossa. Hiiekohtade ja nendega seotud pärimuse kaudu suudan paremini mõista shinto-usku jaapanlasi (ja hulka nende tehtud multifilme), pühadeks hiiekohtadesse kogunevaid marilasi ja udmurte.
Ristiusu üsna varakult vastu võtnud Lääne-Euroopas kipub säärane usuline pärimus jääma pigem aastasadade taha. Samas, Eestis võib seda tunda isiklikust kogemusest, vanade inimeste harjumustest ja teadmistest ning mõned kümned aastad või aastasada tagasi kirja pandud rahvaluuleteadetest Eesti Rahvaluule Arhiivis (neid teateid on ka aastakümneid trükitud ja nüüdseks mituteist aastat veebi üles riputatud).
Hiis ongi muistne kaitseala
Looduskaitse seisukohalt võib looduslike pühapaikade mõistmine olla isegi lihtsam kui muinsuskaitsja, keskaja kunstile keskendunud kunstiajaloolase või arheoloogi seisukohalt.
Näiteks Maardu hiiemets, millest osa maha võeti, on sanglepik ehk emalepamets. (Ei ole nii, et ainult tamm ja pärn oleksid eestlastele pühad puud – pärimusteadete järgi võib püha puu olla peaaegu mis tahes liigist – ilmselt on siin otsustav paiga ja iga puu enda vägi kui liigikuuluvus.) Sanglepahiiena võib Maardu hiiemets Maavalla Koja vanema Ahto Kaasiku jutu järgi olla Eestis ainulaadne. Ja just huvitavate ja tõenäoliselt üsna vanade liigikoosluste poolest võivad hiiekohad olla looduskaitseliselt väärtuslikud.
Denveri ülikooli keskkonnaajaloolane J. Donald Hughes kirjutas põhiliselt rännumehe Pausaniase reisijuhile tuginedes 2. sajandi Kreekat silmas pidades: “Kuna pühasid hiisi oli sadu, oli nende pindala suur – vahest isegi nii palju kui kümme protsenti kogu metsa pindalast – ja nendes kehtivad tavad pidid olema olulised bioloogilise elurikkuse säilitamise seisukohalt, nii et need võisid toimida bioloogilise mitmekesisuse jaoks pelgupaikadena. Kuna palju pühasid hiisi olid endiste ürgmetsade osad, mida oli kaitstud mäletamata aegadest saati, võiks arvata, et vähemalt osa algupärasest bioloogilisest mitmekesisusest oleks neis säilinud.”
Säärase seisukoha on omaks võtnud maailmakultuuri pärandiga organisatsioon UNESCO, asjaga on organisatsiooni ja Hollandi riigi toetusel põhjalikumalt tegeletud ka Indias. Tsitaat pärinebki UNESCO 1998. aastal kirjastatud raamatust “Conserving the Sacred for Biodiversity Management”, mis koondab kaks aastat väldanud uurimisprojekti ja Keralas toimunud rahvusvahelise konverentsi materjale.
Eesti kohanimed, mis sisaldavad elementi “hiis” (hiie- , murdeti ka näiteks iie-, iide-, ije-), on arheoloog Tõnno Jonuksi uurimuse järgi seotud juba muinasajal olemas olnud küladega ning tõenäoliselt viitavad selliste külade pühapaikadele. Kui paik on olnud kogukonna kaitse all aastasadu, peaks see olema ka seal elunevate liikide ja koosluste poolest looduslikult erakordne ja vahest kaitsmist väärt.
See asi tahab muidugi lähemat uurimist, mida Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskus vähehaaval ka teeb. Asi läheks kiiremini edasi, kui selleks oleks rohkem raha. Aga kui ka rahastamisallikaid ei leidu, oleks kahju tagantjärele tõdeda, et nende ilmumise ajaks on hulk uurimisobjekte pöördumatult kadunud. Igatahes on ka teaduslikku alust suhtuda väga ettevaatlikult paikadesse, mille nimes esineb element “hiis”.
Et rada ei rohtuks
Hiiemetsa mahavõtmisest ja puiduks müümisest palju mõistlikum viis majanduslikku kasu saada oleks osa pühapaiku turismiobjektidena eksponeerida, pidades sealjuures kinni kõigist traditsioonilistest pühapaikades kehtivatest keeldudest ja piirangutest.
Mõistagi tuleb siis silmas pidada, et iga pisem paik ei pruugi kannatada välja suurt rahvavoogu. Samas on pühades paikades alati käidud, nii et siin-seal on rohu sees inimeste jalgrajad. Sääraste radade rohtumine poleks mulle meeltmööda, samuti ei tohiks need väga palju laiemaks minna. Samuti tuleb vältida pindade asfalteerimist ja muid sääraseid jäledaid mullatöid pühapaikadele liiga lähedal. Kes betooniga kaetud pühadust näha tahab, võib minna Portugali F?tima linna, kus tohutu asfaldi- ja betooniväli ümbritseb kuuldavasti 1917. aastal toimunud Neitsi Maarja ilmumisele pühendatud kirikut.
Arvestades, et maal elab palju vähem rahvast kui mõni inimpõlv tagasi, olekski pühade paikade paremaks mäletamiseks tarvis rohkem kaugemalt käijaid, kes aitaksid mälestust säilitada ja kohalikegi jaoks ehk rohkem vääristada.
Kuid siiski on ilmselt tarvilik looduskaitseliselt planeerida pühapaikade eksponeerimist, nii et õrnemad kohad kannatada ei saa. Siin võiks õppida Austraalia kogemusest, kus viimasel ajal arvestatakse sealseid looduslikke pühapaiku turistidele näidates neid paiku usuliselt oluliseks pidavate kohalike aborigeenide kommete ja tavadega.
Retk tuhande aasta taha
Kui pühade paikade külalistele näitamise asja ärina ajada, tuleks seda pigem pakkuda eksklusiivse teenusena – umbes nagu linnuvaatlust või karujahiluba, meelitades tõelisi pühendunud huvilisi üle kogu maailma, kes midagi külaskäigust ka meelde jätaksid.
Meka ega Santiago de Compostela taoliste palverännusihtkohtadega ei suuda Eesti pühapaigad võistelda, aga meie maal paikneb küllalt rahvusvaheliselt olulisi kultuuriväärtusi – või siis väärtusi kultuuri ja looduse piirimailt, mis võivad näidata, et loodus ja kultuur polegi lepitamatud, et tõeline kultuur võib loodusega hästi ja tasakaalustatult läbi saada.
Lääneeurooplasele võib Eesti hiiekohtade ringretk tähendada sama hästi kui reisi ajas muistsetesse paganlikesse aegadesse, retke tuhande aasta tagusesse aega sakslasele või inglasele või kahe tuhande aasta taha itaallasele või kreeklasele. Nüüdsel ajal, kui ristiusu tunnistajate hulk Õhtumaal üha väheneb, võib selline kogemus muutuda emotsionaalselt oluliseks üha rohkematele õhtumaalastele.
***
Hoiame hiitel silma peal
KESKUS TAHAB TEADA: Aga mida siis teha, et vältida pühapaikade rüüstamist?
Radikaalroheline võimalus, mida normaalne inimene justkui ise ei poolda, on kokku kutsuda või tarvidusel välismaalt importida mõni rühmitus, kes järgmisel korral füüsiliselt takistaks. Korra on midagi säärast tehtud Palukülas, kui rahvahulk vallavalitsuse tellitud buldooserit hiiemäele ei lubanud. Pärast ähvardas vallavalitsus küll mõnda koduhiie kaitsjat sellega, et nad peaksid buldooseri tellimise eest maksma, aga õnneks oli see ainult hirmutamine. Kui ka läheks trahvide maksmiseks või kohtukäiguks, siis võiks rühmitus korraldada korjanduse.
Veidi parem lahendus oleks rahumeelselt ja ennetavalt asjaga tegeleda. Tihtipeale tekitab arusaamatust ka inimeste teadmatus, tegelikult ei soovita teha kurja. Mitme huvitatud inimesega on viimasel ajal juttu olnud, et tuleks asutada hiiekohtade ja muude ajalooliste looduslike pühapaikade kaitseks selts, kes võiks aktiivselt kogu aeg silma peal hoida metsaraielubadel, algatatud detailplaneeringutel ja muudel ametlikel sündmustel, mis mõnda pühapaika ähvardada võiksid.
Seni pühapaikade kaitsega tegelenud Maavalla Koda on usuline ühendus, mille liikmeks ei pruugi iga ajalooliste pühapaikade võimalik kaitsja usuliste veendumuste tõttu pürgida. Keskkonnakaitsega tegelevatel ühendustel on omakorda märkimisväärne kogemus planeeringuvaidlustes, millest annaks palju õppida.
Ootame nii avalikult kui ka eraviisiliselt heameelega huviliste mõtteid, kuidas säärase hiite kaitse seltsi tegevus käima lükata. Riigikogus iseenesest on looduslike pühapaikade toetusrühm nüüd olemas.
Kui mõnel mõte tuleb, saatku meil: ottheinapuu@gmail.com, tonis.lukas@riigikogu.ee või jukukalle.raid@mail.ee.
***
Tunne kodukohta, nagu öeldakse
Igaüks, kes tunneb, et hiiekohtade ja muude pühapaikade saatus teda puudutab, võiks õppida tundma oma kodupaiga, päritolupaiga või endale muidu olulise kandi pühapaiku.
– Valik tuntumaid pühapaiku üle kogu maa ja asjalikku juttu nende kohta leiab Eesti Instituudi koduleheküljelt http://maatundmine.estinst.ee. See on hea koht päris alustuseks.
– Varraku kirjastusel ilmus hiljuti Marju Kõivupuu ülevaatlik raamat “101 Eesti pühapaika”, mis annab laiema valiku üle Eesti.
– Maavalla Koja kodulehekülje www.maavald.ee alajaotusest “Hiis” võib leida palju huvitavat ka oma kodukandi pühapaikade kohta. Lisaks igasugu muud tarkust.
– Valdade kaupa saab arheoloogiamälestiste hulgast kaitsealuseid vanu pühapaiku otsida kultuurimälestiste riiklikust registrist http://register.muinas.ee/?menuID=monument. See tahab küll kannatust, kuid täpsema huvi korral on väga asjalik allikas.
– Kui mõni kaitsealune pühapaik ette jääb, võid seda pildistada ja pilti lahkelt teistele vaatamiseks ja kasutamiseks jagada. Selle eest võid auhinna saada. Uuri lähemalt: http://wikilovesmonuments.ee.