MINU ELUKUTSE
Inimesena, kes jälgib enda ümber toimuvat, tahan jäädvustada nende inimeste loo, kellega elu on mind kokku viinud ning kellega olen ise nimme kohtumist otsinud.
Miks on neist saanud just need, kes nad on? Mis on nendes huvipakkuvat? Mul on olnud õnn lävida huvitavate inimestega, oleks egoistlik talletada kuuldu üksnes oma mälusse. Inimkonna ning kultuuri, filosoofia ja religiooni ajalugu on mind alati huvitanud. Puutudes kokku saatustega, milles peegeldub ajastute vahetumine, saad selgesti aru, et just need on tõelise ajaloo fragmendid, mis on nii haruldased, et neid tuleb kalliks pidada, nagu on öelnud Jefferson.
MINU TEE
Minu lapsepõlv möödus Leningradis ja Tallinnas. Poisipõlvest peale olid mind huvitanud filmid ja rändamine. Armastasin ka teatrit, mõistmata veel isegi, mispärast. Ent näitlejaks saada ma ei tahtnud, see oli mulle selge. Otsustasime oma perekonnanõukogus, et kõigepealt tuleb omandada elukutse, mis toidab. Paljugi mis elus võib juhtuda! Seepärast õppisin kutsekoolis koostelukksepaks.
Tolleaegsete seaduste kohaselt pidi lõpetaja minema tööle sinna, kuhu ta suunati. Sattusin kinnisesse tehasesse Dvigatel, mis vabastas mu kohustusest sõjaväes käia. Kuid mina otsustasin minna ikkagi aega teenima, kuni olen veel kahekümneaastane, ja asuda oma elu rajama alles pärast seda. Teenisin õhukaitsevägedes polaarjoone taga, viimases kolkas. Kui suri mu isa, arvati mind reservi ja ma tulin Tallinna tagasi. Ema põdes raskekujulist astmat, oli pikalt haiglas ja noorema õe eest hoolitsemine langes minu õlule. Nüüd kulus kutsekoolis omandatud elukutse marjaks ära, mõnda aega töötasin raadiotehases Punane RET, loobumata siiski katsetest teha oma unistused teoks.
Niipea kui raudne eesriie paotus, püüdsin rahuldada oma ammust reisikirge. Hakkasin tööle turismiagendina ja sõitsin mõne aastaga läbi pool maailma, tehes koostööd firmadega, kes viisid meie inimesi Euroopasse, Aasiasse, Aafrikasse, Ameerikasse ja ookeani eksootilistele paradiisisaartele. Eriti paelusid mind Idamaad. Iga võimalust ära kasutades elasin peaaegu kaks aastat Tais, Malaisias ja Indias, kus tutvusin igivanade tsivilisatsioonide ülirikka ajaloo ja kultuuriga.
Sel ajal käis hoogne perestroika: võimuvahetused, riigipöörded, rahareformid, tööpuudus, metsik hinnatõus Selle vahetumine, mida on kombeks nimetada ühiskondlikuks ja majanduslikuks formatsiooniks, pidi avaldama mõju inimestele ja nendevahelistele suhetele. Mind puudutas see vähemal määral ma reisisin, käisin filmifestivalidel, kohtusin huvitavate inimestega, kellest paljud said hiljem minu Persona vestluskaaslasteks.
VALIK JA VABADUS
Vabadus seisneb enesepiiramises. Kuid nii raske on sundida end loobuma harjumuspärasest. Inimesed, kel on rikas siseelu, väldivad sageli liigset suhtlemist ja neid võib mõista. Nad on napisõnalised ja kinnised, sest neil ei ole vaja otsida teistelt oma mõtetele kinnitust.
Mõni vestluskaaslane nõustub intervjuud andma, olemata ise tegelikult valmis või meelestatud rääkima, ehkki tema avalik elukutse seda eeldab. Kuid milline õnn on see-eest suhelda kontaktialti vestluskaaslasega! Mäletan, et Maia Plissetskaja külalisetenduste leping nägi ette ka kümneminutilise intervjuu. Lubatud kümne minuti asemel vestlesime me peaaegu tund aega ja seda juba kangelase enda vabal tahtel. Oluline oli ka minu oskus vestluskaaslast veenda ja avameelsusele häälestada.
NÕUSOLEK JA VASTUTUS
Kui on nõustutud vestlema, siis jaotub vastutus selle eest võrdselt nii küsijale kui ka vastajale. Peamine on, et inimene ise otsustaks, kas ta nõustub intervjuud andma või mitte. Muuseas, ajakirjanik omalt poolt peab oskama intervjueeritavat nõusse saada, ehkki see ei ole alati kerge. Nagu juhtus näiteks Mstislav Rostropoviti Tallinna külalisesinemiste ajal. Koos Rostropovitiga saabus siia ka tema naine, lauljanna Galina Vinevskaja. Nad pidasid ühise lühikese pressikonverentsi, kuid ei soostunud andma intervjuud ühelegi kolmesajast ajakirjanikust. Kangesti oleks tahtnud seda saada. Kohtumiseks valmistudes viisin end kurssi primadonna harjumustega ja üks neist oli mulle abiks. Nimelt osaleb Galina Vinevskaja küll lõunasöökidel, kuid ei söö kunagi midagi. See on ainus hetk, mil on võimalik tema juurde astuda ja end esitleda Minut hiljem oli Vinevskaja nõus intervjuud andma.
EESMÄRGI SAAVUTAMINE
Tippu jõudmine ei ole kohustuslik, seal on külm ja üksinda tipus olla ei ole huvitav. Püsima jääda on raske ning alla kukkuda valus milleks seda kõike vaja on?
Kuidas käib sotsiaalsel redelil langemine? Olen selle vastu huvi tundnud ja kuulnud vastuseks paljusõnalisi seletusi, kes või mis kõik on süüdi, ainult mitte inimene ise. Abi leiad nähtavasti üksnes siis, kui jõuad arusaamisele, et kõik on sinu enda kätes.
MASKID JA NÄOD
Miks kannavad inimesed maske? Kodus ühte, tööl teist, voodis kolmandat Enam-vähem õnnestunult leitud mask orjastab oma looja, röövib temalt individuaalsuse. Maski all, iroonia või teravmeelitsemise taga on mõnikord võimatu näha inimese tõelist palet.
Valetamine läheb kalliks maksma. Eriti hakkab vale silma televisioonis, ekraanilt on raske valetada: sind reedavad pilk, miimika ja estid. Tavaliselt on vale äratuntav ja tajutav. Vale on sõnaohter.
Vale paljastajatest, silmakirjateenritest ja teiste moraali valvajatest hoidun ma eemale. Pahatihti on nad väsimatud.
SIIRUS JA AVAMEELSUS
Arvan, et veetlus avaldub ennekõike siiruses. Oluline on olla nii enda kui ka teiste vastu avameelne. Küsimusele vastamata jättes võib öelda täiesti siiralt ei, ent avameelsus eeldab midagi enamat: ausat, varjamatut ja argumenteeritud jutuajamist.
Tuntud ja populaarne inimene ei pruugi alati olla huvitav vestluskaaslane. Ja vastupidi, tagasihoidliku elukutsega inimene võib olla ere ja sügav isiksus. Kuivõrd mõne inimese ebatavaline kuulsus kutsub minus ikka esile teatud kahtlusi, siis veendun tavaliselt, et sisuliselt on nad samasugused nagu me kõik, nende Montaignei sõnadega juhatasin sisse ühe oma raamatu.
MAITSE
Maitse üle teadagi vaieldakse. Ja kuidas veel! Vähem huvitavad ei ole ka vaidlused kunsti kvaliteedi üle kuid miskipärast ei vaidle keegi vaataja kvaliteedi üle. Minu meelest saab igaüks aru, et maitset võib arendada, kuigi see ei ole kerge. Aga halba maitset sisendatakse juba lapsepõlves. Peaaegu kõike, mis tuleb teleekraanilt, raadiost ja ajalehtede veergudelt, usutakse vaieldamatult.
Nii kunstis kui ka elus asendatakse sisu sageli vormiga. Mõned mängivad kujuteldavat teatrit, see teeb elamise kergemaks. Aga inimene, kellel on hea maitse, ei mängi ega edvista eluga, ta elab reaalselt.
LUGUPIDAMINE
Kas te ei ole kunagi tähele pannud, et meie ühiskonnas on kummaline, et mitte öelda kohutav lävimisstiil? Teid kas meelitatakse või ollakse teie vastu jõhker. Säilitada ühtlast intonatsiooni ja käituda väärikalt oskavad vähesed, see on kasvatatud inimese eelisõigus. Mis tahes valdkonnas, olgu selleks meditsiin, olme, õppeasutused või mõni omavalitsusorgan kõikjal valitseb kaks käitumisstereotüüpi: pugejalik ja jõhker, sageli ühes inimeses koos. Korrektset teenindamist kohtab harvem.
Meditsiiniprofessor Natan Eltein on öelnud: Kartke haritud jõhkardeid. Tahestahtmata peab temaga nõustuma.
HEADUS JA KORRALIKKUS
Tänulikkus on samuti osa isiklikust kultuurist. Ma ei nõustu ilmaski Maksim Gorkiga, kes kinnitas: Kaastunne alandab inimest. Kui kaastunne alandab inimest, kas siis jõhkrus ülendab teda? Kaastunne on üllameelse inimese omadus. Fazil Iskander on öelnud: Kaastunne on vooruslik tunne, seepärast ei salli see kõrvalist pilku. Kõlbelisi seadusi on vaja, sest tänu neile säilib meie hing ja me elame endasse uskudes.
ÜKSINDUS
ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis on kirjas ka õigus üksindusele. Nagu iga inimene, hindan minagi väga vabadust, kuigi mõistan, et täielik vabadus seostub alati üksindusega. Üksindusega filosoofilises mõttes. Igapäevaeluski on sageli nii, et elatakse küll perekonnas, aga sisuliselt ollakse üksi.
Vabadus seisneb enesepiiramises. Me kõik jääme kunagi silmitsi iseendaga, oma minaga. Otsime üksinda vastuseid igavestele küsimustele: kuidas, miks ja milleks? Neile küsimustele tuleb inimesel vastust otsida üksinda.
METSEENID
Minu meelest ei ajanud endise aja metseenid taga üksnes omakasu. Tretjakove enam ei leidu, aga just nemad säilitasid Venemaa vaimu ja kultuuri. Täna tahab raha annetanud inimene näha oma nime kuhugi suurte tähtedega trükitult, fotot ajalehes või äramärkimist tiitellehel. Õnneks ei ole see kõikjal nii ja leidub ka harvu erandeid.
Tõeliselt kasvatatud, alpusest vaba inimene aitab lasteaedu, haiglaid, puudustkannatavaid inimesi, sealhulgas ka kultuuri siiralt, nõudmata selle eest tänu.
PISUT MOEST JA IMAGOST
Mood on ennekõike äri, mood on kõik see, mis meid ümbritseb, mood on kõikjal ja kõiges. Kuid mina pean stiili tähtsamaks. Moest lasevad end mõjutada inimesed, kellel jääb vajaka enesekindlusest.
Üks minu tuttav naisterahvas ilmus seltskonda efektse soenguga ja kuulutas, et nüüd on mul uus imid ja lõpuks ometi olen ma moodne. Vaeseke unustas, et imago on inimese sisim kuvand, tema elustiil.
Tugev inimene ei järgi moodi. Ta kannab seda, mida peab mugavaks. Muuseas, niinimetatud linnahullud käivad väljakutsuvalt riides. Mõnikord mõjub see poeetiliselt, kuid sagedamini banaalse epateerimisena.
Mulle meeldib kanda lipsu, ka kikilipsu, ja ma ei pea võõraks sportlikkugi stiili. Kui head ja moodsad kuulsate moeloojate riideesemed ka ei oleks, kanda eelistaksin mugavaid ja loomulikke rõivaid. Pooldan stiili, mitte moodi.
VANEMAD
Üks idamaiseid teooriaid väidab, et just laps valib endale vanemad. Mulle teeb minu valik rõõmu. Meie kodus on alati olnud koht ümarlaual. Olen harjunud pidama seda mitte üksnes perekonna, vaid ka mugavuse, harmoonia ja ühtsuse sümboliks. Kusjuures laud ise ei pea tingimata olema ümmargune, vaja on lihtsalt kohta, mille ümber perekond koondub. Selle laua taga sõime me lõunat ja võõrustasme külalisi, arutasime koduseid asju ja vaidlesime, mängisime lotot, lahendasime ristsõnu, lugesime üksteisele valjusti ette ja kirjutasime kirju. Meie perekonna suhtlusring laienes tänu inimestele, kes kogunesid selle laua ümber. Neid inimesi oli palju. Meie kodu uksed olid alati valla.
Traditsioon on eelkõige teekond oma juurteni, millegi vääramatu ja kindlani.
ÕNN
Meenub ütlemine ainult idioot on õnnelik mõtlev inimene ei saaks justkui õnnelik olla. Kui palju kordi olen kuulnud seda lausutavat negatiivsete emotsioonide õigustuseks! Ma ei ole sellega nõus. Kahtlemata on õnnelik olla raske raske ja vastutusrikas iseenda suhtes. Aga kui tore see on!
Veel on õnn see, kui saad teha seda, mida tahad. Paljud inimesed käivad tööl mitte sellepärast, et nad tahavad oma tööd teha, vaid sellepärast, et on vaja raha teenida. On vaja Minulgi on vaja, kuid minu vaja langeb ühte minu soovidega.
Mul on õnnelik mälu ma mäletan paljusid inimesi ja asju
* * *
PAVEL MAKAROV (S. 1956)
– Teleajakirjanik, 1992 – 1994. Teinud kaastööd ka telekanalile CNN.
– Kanal 2 saatesarja “Persona” (1995-2002) autor, re?issöör ja saatejuht ja REN-TV saate “Kes on kes” (1997-1998) autor. Eetrisse läks üle 400 saate kultuuritegelaste, teadlaste, sportlaste ja poliitikutega.
– Esimesed kaks raamatut sarjast “Persoonid: tähesadu”, Moskva kirjastus Olma-Press 1999
– Raamat “Persona” nii eesti kui vene keeles, Avita 2003|
– Raamat “Persona. Elu valgus ja varjud” nii eesti kui vene keeles, Kunst 2004|
– Kaks raamatut “Credo”, Kirjastus “Vene Entsüklopeedia”, 2004|
– Raamat “Persona. Iseloom ja saatus” nii eesti kui vene keeles, Valgus 2005|
* * *
Makarovi viimases raamatus “Persona: iseloom ja saaatus” on intervjuud 27 tuntud inimesega, kelle hulgas on näitlejad Jüri Aarma, Alissa Freindlihh, Larissa Golubkina, Aleksandr Kaljagin, Elle Kull, Kirill Lavrov, Rein Oja, Vitali Solomin, Mihhail Uljanov, re?issöörid Kaljo Kiisk ja Eldar Rjazanov, muusikud Juri Ba?met ja Richard Clayderman, laulja Patricia Kaas, ajaloolane Jüri Kuuskemaa, legendaarne vene baleriin Olga Lepe?inskaja, kosmonaut Pavel Popovit?, arst Harras Mölder, juveliir Jevgeni Kampus jpt.
* * *
Makarovi raamatud ei ole üksnes autori kirja pandud vene kultuuri kroonika, vaid ka sild kahe rahva – vene ja eesti – kultuuri vahel (Neeme Järvi). Pavelit iseloomustab kunsti hea tundmine ja omakasupüüdmatus. Reporterina mõjub ta vestluskaaslasele innustavalt, temaga rääkides ei pea kogu aeg olema enesekaitses. Sõprus temaga teeb mulle rõõmu (Mai Murdmaa).