<1>
Vene mütoloogias on legend võlutud viiekopikalisest. Viis kopikat pole muidugi teab kui suur summa, aga Aleksander Teise Vabastaja ajal ja ka tema poja ja pojapoja aegu võis selle eest ühe päeva ära elada. Võlutud viiekopkase omanik, kes oli reeglina lihtne inimene, linnatulnud talupoeg, sai viielisega hapukapsasupi ning klaasitäie viina. Kui ta järgmisel hommikul üles ärkas, ilmus viiekopkane kurat teab kuidas omaniku taskusse tagasi ning too võis jälle rahulikult trahterisse minna. Selline ettekujutlus on venelastel tagasihoidlikust, ent mitte vaesest elust.
BOL?EVIKE VIIELINE
Bol?evikud nagu poliitilisest olukorrast teadlikud inimesed kunagi ja mis kõige olulisem, aimates rahva varjatud soove, pakkusid vene inimesele head diili – teie toetate meid, meie aga anname igaühele teist just sellise viiekopkase.
Vähe sellest, nad pidasidki oma lubadust ning praktiliselt igaüks sai sellise tagasipöörduva mündi.
Ainus, millest Lenini ja Trotski kavalad kamraadid ei rääkinud, oli see, et nõukogude viiekopkase väärtus ei vastanud absoluutselt tsaariaegse viiekopkase omale. Bre?nevi ajal, erinevalt Nikolai omast, võis viie kopika eest juua klaasi vett, aga mitte kuidagi viina.
VENE LIBERAALNE TRADITSIOON
Bol?evismi historiograafia on küll väga lai, aga kannab endas paljuski narratiivset karakterit. Võtame näiteks Robert Conquesti või Arthur Koestleri olulised tööd. Loomulikult, on olemas teoreetilised kogumikud nagu “Vehi” ja “Iz glubinõ”, aga need, nagu V.V. Rozonovi ja Berdjajevi või Lev ?estovi sõltumatud teosedki, on kinni oma ajas. Inimene ei ole surematu.
Vähem töid on kirjutatud bol?evismi tekkeloost. Boriss Mironovil on huvitav lähenemine “Venemaa sotsiaalne ajalugu impeeriumi perioodil” (olen sellest varem KesKus’i kirjutanud), aga too haarab väga suurt ajalist lõiku ning on seetõttu fragmentaarne.
Aleksander Ahiezeri juhitud autorite kollektiivi poolt kirjutatud uus raamat, mis kannab üpris teaduslikku nime “Sotsiaalkultuuriline baas ja bol?evismi mõte”, üritab vaakumit täita.
Nagu filosoof ning sotsioloog Ahiezeri eelnevadki tööd, erineb ka see köide vene teaduslikest traditsioonidest oma esmapilgul ehk mitteteadusliku lähenemisega ja subjektiivsusega, ent on neutraalne, mitteanga?eeritud ning kainelt asjadele vaatav. (Me ju teame teiega, kuidas venelastel värk käib, kui nad kirjutavad, tuleb välja kas pamflett või kiidulalul.)
Oma uues raamatus jätkavad Ahiezer ja tema kolleegid vene liberaalset traditsiooni, mida alustas Aleksander Sergejevit? Pu?kin ja mille vormistasid juba eelpoolmainitud “Vehi” ja “Iz glubinõ” autorid.
VENELANE JA TEMA HIIREURUD
On olemas tõlgendus vene revolutsioonilise liikumise arengust: dekabristid – Herzen, narodnikud – sotsiaaldemokraadid – bol?evikud. Selle ideega olid nõus teised teoreetikud, mitte ainult bol?evike omad. Antud süsteemis mängis tähtsaimat rolli raznot?iinets – alamklasside esindajad. Inimesed, kes 19. sajandi keskel ja eriti enne 1861. aasta reforme moodustasid olulise sotsiaalse rühma, mis pärast sai nimeks intelligents. Peame silmas, et just seesama raznot?iinets, talupoegade, pappide, väikeste funktsionääride ja teiste nendetaoliste lapsed muutusid jõuks, mis andis ühiskonnale liberaalse alternatiivi.
Ahiezer ja tema kaastöötajad lükkavad selle skeemi ümber. Nad karakteriseerivad raznot?iinetsit kui “väikest inimest”, kes pole mitte liberaalsuse, vaid antiliberaalse idee kandja. Ta kannab endas plebeilikku kultuuri, tugevdab arhailisust küla- ja linnaelus. “Väike inimnene” igatseb endale oma “hiireurgu”, levitab seda ideed kogu ühiskonnas, soovib kogu ühiskonnast teha ühe suure väikse hiireuru. Nii ütlevad Arhiezer ja tema sõbrad.
(Lugedes seda, meenus mulle, kuidas nõukogude ajal olid kõik paraaduksed suletud ja sisse pääses hoonetesse tagumisest uksest, nii nagu käisid teenrid. Veel kerkis mulle mällu kuulus nõukogude köök, omamoodi samasugune “hiireurg”, kus nõukogude intelligents pühendus intiimsetesse jutuajamistesse.)
<2>
VÄIKE INIMENE, HALE KÄKK
“Väike inimene” – see on lokaalse maailma ja piiratud territooriumi sümbol. Ta on primitiivselt emotsionaalne, tema sisemine maailm on sügavalt deorganiseeritud. Tema otsused – see on fataalne vähkremine äärmuste vahel. “Väikesed inimesed”, nagu Dostojevski ütleb, liialdavad katkematult, alahindavad pidevalt kõike, on kogu aeg kas “väljakannatamatult õnnetud” või “jälle täielikult õnnelikud”.
“Väike inimene” kannab endas tugevaimat alaväärsuskompleksi. Ta on spetsiifilise mütoloogilise teadvuse omanik, mille kaudu proovib lahendada elulisi probleeme, ent samal ajal põgeneb kõigi lahenduste eest. “Väike inimene” loob müüti oma väljakannatamatust rõhumisest selleks, et kummardada teist müüti, mis tal endast on – tema ennekuulmatu ja tunnustamata suurus.
“Väike inimene” tegutseb nagu tõeline asotsiaal. Ta ei ole võimeline integreeruma suurde ühiskonda, ta tahab selle hukku ja üritab seda õhku lasta.
Ja lõpuks, kõige tähtsam järeldus, mille Aleksander Ahiezer teeb, on, et “väike inimene”, raznot?iinets – see on protobol?evik. Tüüpiline enamlane.
KLASSIDETA ÜHISKOND
Teine oluline küsimus, mille autorid tõstatavad, on, et kas Venemaal üldse oligi klassiühiskonda marksistlikus tähenduses. Vastus on ühene – klasse ei olnud, olid seisused, mis tekkisid teineteisest sõltuvalt ja olid orgaaniliselt põimunud. Seisustest võiks aadkujutlus likkond pretendeerida riigi sotsiaalse aluse kohale, ta oli omapärane vahendaja talupoegade ja võimu vahel. Aga, mööndakse töös, aadlikkond segunes pidevalt alamklassidega ja seetõttu degradeerus ning nõrgenes. Venemaal pole tekkinud tugevat autoriteetset baasi, et võinuks toimuda eliidi taastootmine, mistõttu puudus ka dialoog ühiskonna ja võimu vahel.
Eliidi nõrkus, ah, mis eliidi, lihtsalt osava bürokraatkonna puudumine tõukas Venemaa krahhi. Stolõpin ei öelnud mitte sugugi juhuslikult, et tal pole võtta viitkümmetki inimest, keda panna kuberneriametisse. Kuna taastekkimist ei toimunud, siis seisused nõrgenesid ning hägustusid, eeskätt neis ühiskonnakihtides, mis olid seotud põllumajandusega. Samal ajal kaldusid seisused Venemaal riigiga samastuma, ennast kogu riigiks pidama. Täpselt nagu talumees, kes ennast terveks külaks peab. Taoline suhestustüüp vastandub klassisuhestusele, kirjutavad autorid ning teevad sellest kaugeleulatuva järelduse – vene ühiskond on absoluutselt teistsugune kui ühiskond, kus võiks tekkida klassivõitlus. Seetõttu ei olnud ka bol?evism klassivõitluse resultaat.
VAENLASE KUVAND BOL?EVIKUST “VÄIKESES INIMESES”
Bol?evismi eeltingimus peitus niisiis “väikeses inimeses”, tema manihheistlikes ettekujutlustes.
Venemaal kaob marksismil ära tema ratsionaalne-utilitaarne olemus ning asendub uue mütoloogilise manihheistliku sisuga. Marksism lakkab olemast teaduslik teooria, muutub absoluudiks, võtab endale Tõe staatuse, kirjutab Ahiezer.
Bol?evistlik teooria on polaarsuse, konfliktsuse kehastus, ta on dialoogi ning keskklassi kultuuri vastand. Teiste sõnadega, bol?evism ei olnud suunatud lõhe ületamisele vene ühiskonnas, ta võttis selle endasse ja kasutas seda nagu tähtsaimat tööriista sotsiaalseks mobilisatsiooniks ja toetajate kogumiseks.
Bol?evikud võtavad omaks kõige vanema vene dihhotomaatilise konstruktsiooni – “Pravda ja Krivda” (tõde ning kõverus) -, kus “pravda” tähendab omasid ja “krivda” võõraid. Võõrad on mõistagi vaenlased. Vaenlase kujutlus on bol?evistlikus ideo loogias kõige tähtsam asi. Vaenlase kujutlus on bol?evismis universaalne – selleks võivad olla absoluutselt kõik alates Nikolai Teisest poliitbüroo liikmeteni.
VENEMAAL PUUDUB IGASUGUNE MÕTLEMINE
Edu, millega bol?evikud vallutasid ühiskonna, seletab Ahiezer sellega, et bol?evism on järjekordne Venemaa manihheismi vorm. Bol?evikud evisid endas manihheistlikku rahvuslikku kultuuri, intellektuaalset moderniseeritud manihheismi ja marksismi.
Situatsiooni iroonia peitub selles, et lõppkokkuvõttes sai bol?evismist endast manihheismi ohver. Tõe kehastusest said bol?evikest “kõveruse” kandjad, süüdlased kogu sajandi kõigis hädades, kurjuse sümbolid, sotsiaalsete probleemide tekitajad, kommunistidest muutusid nad vastikuteks kommariteks.
Aga see tähendab, et nii nagu 19. või 20. sajandil, on Venemaa siiani manihheistlik tsivilisatsioon, kus on range opositsioon “hea” ja “kurja”, “omade” ja “võõraste”, “mustade” ja “valgete” vahel. Nagu ennemaltki, domineerib ühiskonnas inversioon ja võitlus, mitte dialoog ja mõtlemine. Sellest järeldavad raamatu autorid, et oht uueks järjekordseks rahvuslikuks krahhiks on kahjuks täiesti olemas.
ENAMLASTE ÜMBERPÖÖRATUD TÕED
Kui ma lugesin Ahiezeri raamatut, sattus mulle pihku Leonid Andrejevi jutukogumik, mis on välja antud veel autori eluajal, möödunud sajandi alguses. Leidsin raamatust lühijutu “Jaamas”. Sü?ee on lihtne – Andrejev sõidab suvilasse, läheb iga päev jaama, kus näeb alati sandarmit. Sandarm, talupoegkonnast pärit noor mees, jalutab perroonil rahulikult edasi-tagasi ja ainult mõnikord annab nõu uue kivist jaamahoone ehitajatele. Sandarm on siin jutus paha ja ehitajad on head. Lugu lõppeb autori tõdemusega: “Mõnikord kardan ma kellegi pärast. Ja tema (sandarm) kogu aeg igavleb?”
Tähendab, seda teksti on vaja mõista nii, et praegu see sandarm ainult vedeleb, jalutab edasi-tagasi, aga kui saabub aeg, mil tuleb ülestõusnud rahvamass, võtab ta oma piitsa ning hakkab kaasmaalasi vastu pead peksma.
Ehkki meie teame väga hästi, et esimesed veebruarirevolutsiooni ohvrid ei olnud töölised ja talupojad, vaid just needsamad sandarmid, tagasihoidlikud korrakaitsjad.
Neid tapeti piibellikult – loobiti kividega ning maeti pärast pidulikult ning pompoosselt punaste lippude lehvides Marsi väljakul Piiteris, mille bol?evikud hiljem küüniliselt Revolutsiooni ohvrite väljakuks ümber nimetasid.
