Valimised on õnnelikult läbi ja riigiametidki juba jagatud. Ees seisab vaid arvukate nõukogude liikmelisuse ümberjaotamine. Kuid see nõuab veel aega ja mõtlemist, sest just siit jooksevad truude parteiliikmete taskutesse kõige suuremad summad ja pealegi veel mitte millegi tegemise eest. Kuidas jääb aga valimislubadustega? Neist olulisemaid loomulikult ei kavatsetagi täitma hakata, sest need olid sedavõrd rumalad, et neid lihtsalt polegi võimalik täita. Kõige tobedam oli loomulikult Reformierakonna lubadus viia meid viie kõige rikkama Euroopa riigi hulka. Iga vähegi mõtlev inimene teab, et seda ei juhtu mitte kunagi. Peaasi, et me läheneva majanduslanguse olukorras ei kukuks tagasi viie viimase hulka.
MIDA KUJUTAB ENDAST MEILE LEEDU TUUMAENERGIA?
Juba Napoleon kinnitas, et juhi kõige tähtsamaks omaduseks on olla teiste poolt juhiks tunnistatud. Reformierakonna juht Andrus Ansip kogus viimastel valimistel rekordarvu hääli, üle 20 000, ja tema populaarsus eesti rahva seas pole väiksem kui omal ajal Venemaal Leninil. Ja nii nagu suurel Leninilgi, on ka Ansipil imepärane oskus vastavalt vajadusele värvust muuta, peaasi, et võim käest ära ei libiseks. Sellele lisandub veel teinegi kameeleonile tähtis omadus: võime üheaegselt jälgida mitut saaklooma, mille tagab silmade teineteisest sõltumatu liikumine.
Ansip teab, et majanduse alus on energeetika ja seepärast suunas ta aasta tagasi oma kotkapilgu Leetu Ignalina tuumajaama suunas. Sõites allkirjastama Eesti riigile ja rahvale siduvat lepingut, ei vaevunud ta probleemi läbi arutama teadlastega ega informeerinud kavadest ei vabariigi presidenti, valitsuskabinetti ega Riigikogu vastavaid komisjone. Kuid nii, nagu eksis kommunismi ülesehitamisel suur Lenin või maisikasvatamisel tema tubli järglane Hru?t?ov, nii eksis ka Ansip. Kes natukenegi energeetikat jagab, see teab, et Euroopa Liitu huvitab elektriring läbi Poola läände ja kas läbi Leedu või Poola ka Rootsi. Seetõttu oli Poola kaasamine tuumajaama projekti täiesti oodatav. Ja ansiplaste omaaegne sinisilmne lootus, et Leedule jäävad kõik tuumajaamaga seotud riskid ning eestlastele vaid energiakraani lahti- ja kinnikeeramise mõnu, oli ausalt öeldes lapsik. Pealegi lisandus leedulastele moraalne võit, sest taas said nad eestlaste lihtsameelsuse üle naerda.
Nüüd kinnitab Ansip, et meile pole tähtis, kas Eesti saab Ignalinast toodetud energiast viis või viiskümmend protsenti. Tule jumal appi, kuidas pole tähtis, kui aastal 2016 on Eesti ilma elektrita!
KUST VÕTTA ELEKTRIT 10 AASTA PÄRAST?
Ilmselt ei tule Ignalinast selleks ajaks midagi, sest kavandatav hiidjaam ei saa lihtsalt õigeks ajaks valmis ja energia vabaturu tingimustes tarbivad Poola ja Leedu kogu toodangu nagu niuhti! Seepärast on käes aeg uskuda imesid. Ja Ansip kaasabki oma järjekordsetesse teostamatutesse ideedesse rohelised, muutudes ka ise pururoheliseks nagu kameeleonid vihmastel päevadel.
Ilmselt õppis Ansip ülikoolis keemiat piisavalt halvasti, sest muidu ta ei usaldaks pimesi teist keemikut Marek Strandbergi, kes kavatseb katta tuulikutega kogu Eestimaa ja lisaks sellele veel rajada 500 tuulikut Hiiumaa lähedale merre. Üksnes viimane kava vajab vaid tühised 5 miljardit eurot, millele lisandub veel 2-2,5 miljardit eurot liitumiseks Rootsi pumpjaamadega. Rootsi nõusolekut me eelnevalt loomulikult ei küsi! Aga kust me saame energiat kümne aasta pärast? Selleks ajaks ju tuulepargid ei valmi.
Strandbergi jutust jääb mulje, nagu kataks Taani pea kogu oma energiavajaduse tuulega. Taani on selles valdkonnas tõepoolest maailmas esikohal, kuid saab tuulest vaid 13% oma elektrienergia kogutoodangust. Ja peale Strandbergi on meil teisigi naljamehi, kes kasutades juhtivate ajalehtede Eesti Päevalehe ja Postimehe süvenematust, lubavad tuulega katta kogu vabariigi energiavajaduse.
TAASTUVENERGEETIKA VÕIMALUSED
Tänu stabiilsele põlevkivienergeetikale on Eesti seisund elektri tootmise ja jaotamise osas olnud seni hea, kuid saastemaksude karmistamine nõuab põlevkivienergeetikale alternatiive. Kuid alternatiive tuleb välja pakkuda reaalsust ja tehnilisi võimalusi arvestades. Eesti teeb taastuvenergeetika arendamiseks suuri jõupingutusi ja käib selles osas ühte jalga Euroopa Liiduga, viies aastaks 2020 taastuvenergeetika osakaalu 20%-le. Kuid siingi on tegu järjekordse farsiga, sest kui taastuvenergeetika hulka loetakse Prantsusmaa tuumajaamad, siis on selles liidus midagi ikka täiesti korrast ära. Eestil pole ülesannet raske täita, sest ilmselt loetakse lõpuks taastuvenergeetikasse kõik vähegi põlev: prügi, õled, turvas, puit jne.
Keegi ei ole tuuleenergia vastu ja siingi on Eesti paigutatud elektritootmise võimsuse poolest Euroopa Liidus auväärsele kaheksandale kohale. Kuid me vajame energiat ka 30-kraadise külmaga, mil kõik tuulikud tuulevaikuse tõttu seisavad. Ja siis oleks tore vaadata, kui peaminister Ansip oma turvameestega Vasaloppeti asemel mööda tuulikuid jookseb ja neid käima puhub. Ansipil on spordimehe kops ja küllap ta sellega hakkama saab. Ja kui ei saa, eks ajalehtede jaoks pilte ikka saab, nagu seda tehti omal ajal Mao Tse-Tungi pikamaaujumise demonstreerimisega!
TUULEENERGEETIKA MIINUSED
Nali naljaks, kuid asi on naljast kaugel. Tuult on alati hooti, ta on väga ebaühtlane ning nõuab silumiseks suuri täiendavaid energiaressursse. Pealegi on imporditud tuulegeneraatorite ehitamine väikese tootlikkuse juures väga kallis ning saadav kasum läheb Eestist välja. Negatiivsete kaasmõjudeta saab püstitada 30-50 MW tuulikuid. Tehniliseks piiriks tuulegeneraatorite paigaldamisel Eesti elektrisüsteemis on praegu 400-500 MW, kuid seegi nõuab väga suuri eelnevaid investeeringuid.
Narva soojuselektrijaamad on mõeldud baaskoormuse katmiseks ning nende inerts on suur, mistõttu neid ei saa kasutada elektrituulikute kiirelt muutuvate võimsuste ulatuslikuks kompenseerimiseks. Seetõttu tuuleenergia osakaalu järsul tõstmisel ei ole Narva jaamad võimelised tuulikute energiatoodangu ebatasasusi kompenseerima ning on vaja ehitada uusi ja võimsaid gaasijaamu, kus me toorme tarnimisel sõltume täielikult Venemaast. Kui me paigaldame tuulikuid võimsusega 300 MW, siis saame sealt aastas keskmiselt 40 MW, kuid kompensatsioonivõimsusi on ikka vaja rajada 300 MW ulatuses.
MÕISTLIKKUSE PIIRID
Tuuleenergeetika edendamist tuleb loomulikult toetada, kuid mõistlikes piirides. Eesti on tuuleenergia arendamisel olnud seni eesrindlik ja on seda kahtlemata ka edaspidi. Mida suuremaks muutub aga elektrituulikute koguvõimsus, seda enam suurenevad kulutused nende ühendamiseks energiasüsteemi (võrkude ja reservelektrijaamade ehitus). Meil ei ole Taani olukorda, kes on seotud võimsate Saksamaa, Norra ja Rootsi elektrisüsteemidega, mis tagavad selle pisiriigi häireteta varustuse ka täieliku tuulevaikuse korral.
Kavandades energeetika tulevikku, peame eelkõige arvestama, kust tuleb Eesti nigela tootmise ja ekspordi/impordi katastroofilise vahekorra juures raha maagaasi ja teiste kütuste (bensiini, naftasaaduste) ostuks. Elektri suuremahuliseks impordiks puuduvad meil vahendid ja pealegi pole seda naaberriikidest kuskilt ka importida. Näiteks Soome jääb elektrit importivaks maaks ka pärast viienda tuumareaktori käivitamist.
AJUTISELT ROHELINE PEAMINISTER
Me kavandame praegu põlevkivi riiklikku arengukava aastani 2015. Selle lühikese aja jooksul ei toimu mingisuguseid olulisi teaduslik-tehnilisi avastusi ega rakendusi. Päikesepatareid ja plasmaenergeetika kanduvad sajandi teise poolde, kuid ka praegu on meil vaja elada ning tootmist edendada.
Põlevkivi on meile elamiseks praegu sama vajalik nagu õhk ja vesi. Ja on kurb, kui suure erakonna juht ilma asjasse süvenemata teeb põlevkivienergeetikat tundmata voluntaristlikke otsuseid vaid selleks, et poliitikataevas särada. Varsti on sära veelgi suurem, sest aastal 2016 on suur osa Eestist elektrita.
Kuid uskuge mind, Toompeale jätkub elektrit ka kõige suurema defitsiidi olukorras. Ja ei muutu Riigikogu ja valitsuse liikmete autod kunagi kütust säästvaks! Ja seda vaatamata asjaolule, et peaminister on muutunud ajutiselt roheliseks.
* * *
KES MAKSAB TRAHVID?
Vastu tulles tuulega hangeldavatele ärimeestele, lepiti koalitsioonileppes mängeldes kokku põlevkivi kaevandamismahu vähendamine 15 miljonile tonnile ja seda olukorras, kus kaevandamislubasid on juba väljastatud 23,75 miljonile tonnile aastas. Viru Keemia Grupp ehitab uut 2008|. aastal valmivat õlitehast ning temagi kulud tuleb korvata.
Kui Ansip tasuks ettevõtjatele makstavad trahvid kas või tuhandiku ulatuses enda taskust, siis võiks tema kergemeelsete kavadega ehk isegi nõustuda, aga seda loomulikult ei juhtu ja kõik peaministri valeotsustused tasutakse muidugi maksumaksja taskust.