Enam ei saa ma tõrjuda reostust, radikaale ega metsatulekahjusid. Küll on mul nüüd aega tegeleda veel äkilisemate asjadega, näiteks meenutamisega. Siseministrina oli mul au viibida nii mitugi korda töölähetustes väljaspool Eestit. Üheks värvikamaks töövisiidiks oli osalemine Tripolis (Liibüa) toimunud Euroopa Liidu ja Aafrika Liidu ministrite kohtumisel. Seal läbielatu tuletab ennast oma eheduses endiselt meelde.
KONVERENTS SVIIDIS
Suurte konverentside puhul on ikka nii, et sisuline töö tehakse – kui tehakse – ära tagatubades. Niisiis töö inimkaubanduse tegevuskava ning migratsiooni ja arengu ühisdeklaratsiooni vastuvõtmiseks tehti ära kõnekoosolekust väljaspool, paralleelselt esinemistega ministrite- ehk peatelgis. Dokumendid kiideti sealjuures heaks viimasel minutil, õigemini tagantjärele, kuna ministritetelgis oli konverents juba tunde lõppenud, kui Euroopa Liit suutis tekstide osas Aafrika Liiduga kokkuleppele jõuda.
Seega, ministrid ei saanudki kuulutada kohapeal suurt võitu ühisdokumentide kokkuleppimises, vaid see õnn jäi ametnikele. Mina näiteks kuulsin rõõmusõnumit oma tublilt ata?eelt, viibides samal ajal hotellitoas, õigemini ühes oma paljudest tubadest.
Nimelt: sel ajal, kui minu 3-liikmeline kaaskond elas suhteliselt tagasihoidlikes tingimustes, 1 nõunik omaette ja 2 tükki koos 15-ruutmeetrises hotellitoas, vegeteerisin mina luksuses (4 tuba; magamis-, elu- ehk TV-vaatamise-, söögituba ning töökabinet, 2 vannituba, köök ning suur rõdu, õigemini 2 suurt rõdu, kus avanes vaade Vahemerele ja naftatankeritele, mis muuhulgas viis mõtted reostustõrjele).
Enne, kui keegi mulle kraesse kargab, lisan, et hotelle ise valida ei saanud, selle värgi otsustasid korraldajad. Majutuse eest maksis Liibüa riik, kellele vist kõik hotellid kuuluvad.
TÕELISELT USKUMATU SEGADUS
Konverentsi korralduslik pool oli kui kört-pärtli särk. 2-päevase konverentsi päevakorras oli kuus punkti. Nendest suudeti läbida ainult kaks.
Enamuse aja võttis “tervituskõnede” punkt, kus paljud, eriti Aafrika Liidu riigid, soovisid midagi ütelda oma riigi kohta ja seda väga pikalt. Samal ajal oli kõnelejate registreerimine ja kõnelema saamine kaetud saladuslooriga. Nimekirja haldas korraldajamaa ning Euroopa Liidul oli vähe võimalusi ajakava ja esinejate järjestuse osas sõna sekka öelda. Mitmetel EL liikmesriikidel oli sõnavõttudeks väga raske löögile saada. Kui aus olla, oli ka kõnede sisu kaetud saladuslooriga, kuna mikrofonid ei töötanud ja tõlkekabiinist kostis ainult ühtlast kahinat, justkui oleks segajad peal. See meenutas mulle väga omal ajal ragisevat Ameerika Häält.
IGALE MEHELE SININE MEHIKE
Turvalisusele pandi väga suurt rõhku. Konverents toimus piiratud alal, suures, valges ja hubases telgis. Põrandat katsid vaibad, laes rippusid kristalllühtrid? Telki sisenemisel pidi läbima metalldetektori, mis küll pidevalt piuksus, kuid läbi ei otsitud kedagi, välja arvatud kohalikku tehnilist meeskonda. Üldjuhul otsiti läbi ka noori moslemi tüdrukuid. Teisisõnu, omad kontrollisid omasid, võõrad jäeti puutumata. Sinises mundris julgeolekutöötajaid jätkus kõikjale. Iga riigi delegatsiooni saatis vähemalt üks sinine mehike. Konverentsi territooriumile ja sealt hotelli tagasi sõidutati alati eskordi saatel. Ei mingit jala lonkimist ega taksoga sõitmist. Minister paigutati eranditult musta Mercedesesse ja kaaskond teise, veidi vähem luksuslikku autosse.
Sinisilmsete eurooplastena õnnestu meil siiski ilma saatjata esimesel õhtul iseseisvalt linna paele minna. Me arvasime ekslikult, et see on lubatud. Käisime siis julgelt mööda pea- ja kõrvaltänavaid, tutvusime vanalinna ja arhitektuuriga. Muuseas, see jäi ka meie viimaseks iseseisvaks ekskursiooniks.
Meid turvanud julgeolekumees pidi sellest hetkest alates saatma meid 24 tundi ööpäevas ja kõikjal. Ja tema poolt eskorditud linnakülastus ei olnud enam sugugi nii huvitav. Käisime ainult mööda puhtaid tänavaid ja terveid hooneid, mis erinesid kardinaalselt eelnähtust.
NAISED MO?EES, TAGUMIKUD TAEVA POOLE
Ühe tõlgist turvamehega tekkis meil äge mõttevahetus naiste kohtlemisest moslemimaadel. Tõlk oli nimelt kuulnud, nagu leviks Euroopas arusaam, et moslemid ei väärtustata naisi. Tegelikult, seletas ta, naiste ahistamist ei toimu. Otse vastupidi. Mitmenaisepidamine on vajalik selleks, et naisele seksis asu anda. Nimelt, kui mees on suure seksivajadusega, pole tal õigus naiselt pidevat vahekorda nõuda? Õige mees võtab naise(te) huve arvestades rohkem naisi. Mo?ees palvetamise kohta sõnas ta, et kui naised palvetaksid esimeses reas, siis oleks meestel väga rakse palvetamisele keskenduda, kuna pilk kleepuks ikka tagumiku peale.
Veel üks huvitav võrdlus. Kui me ütlesime neile eestlaste rahvaarvu, siis kostsid nad, et neil töötab ca 1 miljon inimest julgeolekusektoris (Liibüa rahvaarv 5,7 miljonit).
SEGADUSTEGA HARJUNUD
Viimase suure austuse osalisteks saime tagasilennul Eestisse. Lennujaama viidi tagauksest, pandi vipp-saali istuma, võeti käest check-ini tegemiseks kohvrid, passid, piletid. Veidi aja pärast anti piletid, passid ja reisikohvrid tagasi ning taheti juba lennukisse saata. Seepeale kostsime, et me peame vahepeal ümber istuma ning Euroopas ei lubata meil kunagi nii suurte kohvritega lennukisalongi minna. See oli neile kuidagi üllatav, et siseminister peab pagasi ära andma. Pärast mitmekordset selgitamist võtsid nad kergelt solvununa meie suured kohvrid ja viisid need check-ini tagasi. Kohvrid saime kätte päev pärast Tallinnasse maandumist, mis üllatas omakorda meid meeldivalt, sest Euroopa siselendudel juhtub viimasel ajal paaripäevast pagasi kadumist päris sageli.
Külalislahkuse ja kört-pärtliga hakkasime Liibüas juba võib-olla liigselt ära harjuma. Hea oli kuulata kodumaa kutset, kus uued tõrjed vajasid tõrjumist. Ma ei ütle, et see oli kõik ilus, mis ma seal nägin. Ma ei ütle, et see kõik oli ka kole, mis ma seal nägin. Ma ütlen, et see oli kohati kuidagi tuttav, läbielatud ning meeldejääv kohe kindlasti.
* * *
KUS SISEMINISTER KALLE LAANET KÄIS?
Tripolis toimus 2006|. aasta novembris Aafrika ja Euroopa Liidu migratsiooni- ning arenguteemaline konverents. Konverentsil osalesid Euroopa Liidu riikide ja Aafrika liidu riikide ministrid, kelle vastutusalas on migratsiooniküsimused. Konverentsil, õigemini siis, kui konverentsi ametlik osa oli juba lõppenud, võeti vastu migratsiooni ja arengut puudutav ühisdeklaratsioon (sisaldab konkreetseid praktilisi tegevusi) ning põhimõttelise heakskiidu sai ka inimkaubanduse tegevuskava. Nimetatud kaks tähtsat dokumenti on osa poliitilisest raamistikust, mis peaks aitama Euroopa Liidul (meil) Aafrikas migratsiooni- ja arenguküsimustega varasemast enam edu saavutada. Ennekõike soovime Aafrika piirivalve- ja rändehaldussüsteemi suutlikkuse tõstmist ning edasiminekut tagasivõtulepingutega.
Kahtlemata on deklaratsioon ja tegevuskava väga huvitav. Kel huvi rohkem, siis vastavad tekstid on internetist kergesti leitavad.
Oluline on kindlasti see, et konverentsi kavad sisaldasid kuut punkti, paraku jõuti aga vaid teise punktini.
Selline lugu.
* * *
Mida pajatas Liibüa Suure Revolutsiooni Juht al-Qaddafi
Liibüa puhul ei saa üle ega ümber Suure Revolutsiooni Juhist Kindral Muammar al-Qaddafi. Meie delegatsiooni liikmel õnnestus kohtuda isiklikult Suure Juhiga ning kuulata tema sütitavat kõnet migratsioonist ja viisavabast liikumisest kuni Schengenini välja.
Suure Revolutsiooni Juht pidas kõne delegatsioonide juhtidele ühes oma paljudest aedlinnakutest (väljanägemiselt), kuid tegelikult sõjaväelinnakus. Delegaatide sõidutamiseks Juhi juurde suleti pool linna. Kohale jõudes demonstreeriti kõigepealt 1986. aasta pommirünnakus kannatada saanud maja, kus väidetavalt hukkus ka Qaddafi 15-aastane kasutütar Hanna – ehk tegelikkuses pommitamisest peale puutumata maja, mille ees asus monument taevasse sirutatud rusikaga, peos puruks muljutud USA sõjalennuk ja kõrval hiiglaslik ameerikavastane propagandistlik fotostend 1986. aasta rünnakust. Peale “muuseumikülastust” viidi seltskond “muuseumi” taha püstitet hiiglaslikku telki, kuhu mõne aja pärast ilmus oma Mercedese limusiiniga ka Suur Juht ise, kes osalistega vahetult ei suhelnud, vaid esines tunnise kõnega, mis hiljem ka kohalikus televisioonis ette kanti. Pärast kõne lõppu lahkus ta viivitamatult.
Liider alustas kõnet Tema poolt kirjutatud püharaamatu ehk Rohelise Raamatu vaimus, et maailm ja maa on kõikide inimeste omand ning inimestel on õigus vabalt sellel elukohta valida. Seejärel tuletas asjaosalistele (eelkõige eurooplastele) meelde, et Euroopa hõimud pärinevad Aafrikast ning mainis, et kui kõik peaks oma algsesse päritolukohta tagasi minema, siis ei jääks Euroopasse kedagi (maailma kuuluvuse tõestuseks tsiteeris korduvalt Rohelist Raamatut ja ka koraani).
Seejärel tegi kõne pöörde ning läks kolonialismi ajaloo juurde, alustades orjaveost Ameerikasse (rääkis aafriklastest kui Ameerika põliselanikest; “kõik mõtted selle kohta on kirjas Rohelise Raamatu III peatükis”), seejärel jõudis liider maavarade juurde ja leidis, et “nüüd said aafriklased iseseisvuse, aga leidsid, et neil pole enam vara ja inimesed läksid sinna, kuhu ressursid läksid. Euroopa on üles ehitatud Aafrika ressurssidest, näiteks. Aafriklastel on õigus osale sellest, need ressursid tuleb nüüd Aafrikasse tagasi saata (juveelid, puuviljad, kokakoola, ?ampoonid, kookos ja kookosmahl)”.
Seejärel kritiseeris liider EL naabruspoliitikat ja ka Schengenit: “Naabril on õigus külla minna naabrile. Mis tähendab partnerlus? Mis mõttes partnerlus? Kui te tahate partnerlust, siis ei ole nii, et mis on lubatud ühele, ei ole lubatud teisele.”