Cristian Mungiu “Lõpetamine” on kinnituseks Rumeenia uue laine kestvast tippvormist.
Mäletan, kuidas 2007. aastal hakati juhuste kokkulangemise mõjul – ühe aastanumbri sees tulid välja nii Kadri Kõusaare, Ilmar Raagi kui Veiko Õunpuu õnnestunud debüütfilmid – rääkima rahvusvaheliselt nn. Eesti plahvatusest. Mäletamist mööda sattus Varssavi festivali programmi lausa sellenimeline kõrvalprogramm (lisaks nimetatutele linastusid ka “Jan Uuspõld läheb Tartusse” ja dokfilm “Laulev revolutsioon”). Hetkeks olime maailma tähelepanu huvipunktis, aga oodatud õitsenguaeg jäi kahjuks täpselt nii üürikeseks, et neile järgmisel aastal juba enam väärikat lisa ei tulnud. Kõigil olid toona mingid ootused, üheks orientiiriks oli kindlasti meie plahvatusega samaaegselt tuule tiibadesse saanud Rumeenia uue laine filmi jõuline tulek maailma areenile.
Rumeenia realism
Kuigi Cristi Puiu fantastiline “Härra Lazarescu surm” oli Cannes’is ootamatult saanud kõrvalprogrammi “Kõrvalpilk” (Un certain regard) peauhinna juba kaks aastat varem, oli siiski 2007 see murranguline aasta nende jaoks, kui Cristian Mungiu “4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva” võitis musta hobusena kogu Cannes’i filmifestivali peapreemia, Kuldse palmioksa. Idabloki olmeõudus, tugev sotsiaalne sõnum (illegalsed abordid) ja justkui post-Dogmalik hüperrealistlik pildikeel – ilustamata valgustus ja kunstnikutöö, käsikaamera, elliptiline montaaž – aitasid luua tõeliselt meeldejääva filmielamuse. Kahe riigi, Rumeenia ja Eesti, võrdlus sel ajahetkel tundus rumeenlaste veidi kõrgemast lennukaarest olenemata olevat täiesti põhjendatud (kaks kuud hiljem võitis “Sügisball” Veneetsias esilinastudes “Horisontide” kõrvalprogrammi). Kas ei võinuks ka meie vallutada maailma? Rumeenlased suutsid esialgse edu peale ehitada terve esteetika, mis on tootnud uusi fimiltegijaid, ja köitnud sellest ajast peale järjekindlalt väärtfilmihuvilisi üle maailma.
Eestlastel pole pärast seda, viimase 9 aasta jooksul, Cannes’i asja olnud, küll aga olid sel aastal seal uute filmidega põhivõistluses taas nii Puiu kui Mungiu. Mõlema filmid on kinnituseks sellest, et rumeenlased on endiselt täielikus tippvormis.
Grammhaaval tõde väänates
Mungiu “Lõpetamise” (“Bacalaureat”) sündmused käivituvad ebameeldiva intsidendiga: Cluj’ linnas elava arsti Romeo abituriendist tütar satub veidi enne kooli lõpetamist otse kooli ees ja keset päeva kallaletungi ohvriks. Midagi ebavajalikult dramaatilist ei toimu, aga šokk on tõesti nii suur, et mõistlik nõu tüdrukule oleks aeg maha võtta. Seda aga teha ei saa, sest lõpueksami tulemustest olenevad tema šansid pääseda õppima edasi Inglismaale, „tõotaud maale“, mida Mungiu filmis vastandatakse kolka-Rumeeniale, mis pole paljuski paremuse suunas muutunud, ning kus tegutsemisperspektiiv tundub noortele üsna ahtake. Sellest saaks mõni mees juba terve filmi, Mungiule on see aga vaid lähtepunktiks keerulise ja nüansirohke draama käimalükkamiseks. Muidu ontlik ja respektaabel pereisa hakkab grammhaaval tõde enda kasuks väänama, võttes appi vahendid, mille kasutamine oleks tavaolukorras olnud vastuvõetamatu. Mungiu kuvab meile nägemuse Rumeeniast kui riigist, kus ametlike kanalitega paralleelselt on täies elujõus “auväärsete inimeste”, ehk elus teatud privileegideni jõudnute vahelised varikokkulepped, teenetevahetused ja vanakooli pistised. Sealjuures ei ole miski kogu protsessi juures vastik või mõistetamatu, otse vastupidi.
Moraalsete kompromisside rada
Mungiu küsimus on igati adekvaatne: kui kaugele läheksid sina oma lapse huvide kaitsel? Kas ei peakski üks armastav lapsevanem tegema kõik endast oleneva nende hüvanguks? Samm-sammhaaval mööda moraalsete kompromisside lauget jalgrada edasi kulgedes ei saa Romeo ise arugi, et ühel hetkel on temast saanud sellesama tagurliku Rumeenia musternäide, millise eest ta oma tütart Inglismaale lähetamisega päästa püüab.
Lisaks sellele on filmis mitu kõrvalliini, mis mängitakse lahti teiste tegelaste abiga, aga mis on kõik nurkapidi, aga selgelt seotud filmi peateemaga – adekvaatse ühiskonna ehitamise katsega pärast suuri revolutsioonilisi sündmusi. Purunenud muutuseillusioonide nahka on läinud Romeo ja ta naise Magda abielu – igapäevane argihallus ja rida kaotatud võitlusi on naise muutnud peaaegu, et katatoonikuks, kellel pole elus enam mingeid illusioone. Tütre Eliza boifrend Marius kehastab aga uut, röövkapitalismi viljakast pinnast sirgunud pragmaatilist ja empaatiavõimetut noorust, kellele ei tähenda mitte midagi kogukond, ühiskond, inimkond, ega minu muu kond, mille tajumine annab meile moraalse selgroo. Neid liine on veelgi. Seda, kas Mungiu positsioon on lõppude lõpuks idealisti või pessimisti oma, näeb igaüks ise. Selge on aga see, et Mungiu tunneb vajadust end sisse seada ambivalentsuse hallalal, pakkumata autorina vaatajale selget seisukohta sellest, mis on õige või vale. Avatus käsitlusele ongi selle filmi üks tõeliselt tugevaid külgi. Tegelaste käitumine on motiveeritud, iga vaatenurk ja seisukoht on võimalik mõelda loogiliseks ja põhjendatuks.
Rebiks plaastri ära?
Rumeenia revolutsioon toimus 1989. aastal, Nicolae Ceaușescu ja ta naine lasti maha üks päev pärast jõule. Seega on igati põhjendatud Eesti ja Rumeenia filmivõrdluse kõrval kõrvutada ka seda, kuidas meie, kaks endist idabloki riiki, oleme suutnud oma ühiskonna taas üles ehitada pärast totalitaarse režiimi alt pääsemist. “Lõpetamine” toob osadele meist ilmselt väga valusalt meelde nõukogudeaegse asjaajamise, kus toimisid naturaalmajandus ja onupojapoliitika, vahetati kaupu ja teeneid. Mungiu väitel on see (vähemalt maapiirkondades ja väiksemates linnades) Rumeenias endiselt väga päevakajaline. Eestis on korruptsiooniga lood ilmselt nõksa paremad, küll aga kummitab ka meid mingisuguse arutu kapitalistliku eduloo orjamine, mille teenistused unustatakse inimesed ning kummardatakse töökohta, ühiskondlikku positsiooni, materiaalset olukorda ja süsteemitruudust. Eliza valikud on ka meie noorte valikud: kas käega lüüa ja lahkuda, või jääda ning püüda süsteemi muuta kohapeal ja oma jõududega. “Lõpetamine” näitab, et ravi on võimalik filmikunsti abiga küll, aga probleemile tuleb läheneda otse ja brutaalselt, skalpelli, mitte plaastriga. Ei taha tuua tänitavaid võrdlusi, et meie kodumaist filmikunsti kuidagi halvas valguses näidata, muidugi on vajalikud ka need eestlase suurest narratiivist, ehk orjaikkest, rõhumisest ja kõige kiuste läbi sajandite püsimajäämisest rääkivad filmid, aga see, kuidas ja mis mahus me käsitleme kriitiliselt kaasaega või lähiminevikku, võiks pakkuda mõningast mõtteainet. Peeglisse vaatamine on üks raske töö, päevase valguse käes tulevad kõik vead ja ebatasasused selgelt välja, ei aita ka paks grimmikiht. Lihtsam on uurida mõnd vana ülesvõtet, millele on aja kulgemine lisanud oma aura.
Mungiule tõi lõpetamine Cannes’ist parima režissööri auhinna. Kas oleks ehk aeg taas plaaster ära rebida?
