Rääkisime ükskord Juku-Kallega uskumatuid lugusid oma esimestest kohtumistest igasuguste erinevate inimestega ja nii sündis idee neid kirja hakata panema. Kindlasti on kõigil meist mõni unustamatu mälestus esimesest kohtumisest tuntud või meile olulise inimesega, mida ikka aeg-ajalt seltskonnas jutus tad. Ning vahel on sellised esimesed kohtumised ka väga lõbusad, eriti kui need on toimunud tavapärasest erinevas või siis lausa tavatus olukorras. Iseasi, kui palju selline esimene kohtumine inimese tegelikku olemust iseloomustab. Aga aeg-ajalt kipub nii olema, et meeldejäävad esimesed kohtumised võivad olla lakmuspaber. Vahel on nad mõne inimese kohta nii tabavad, et asenda või kuuldud jutt selle inimese ametlikus eluloos kuivade aastaarvude, erinevate saavutuste ja paljude ametikohtade loeteluga, ning inimene hakkab elama. Ühesõnaga – tõeline elu, mida kirja panduna leiab vähe.
KARTMATU D?OHHAR DUDAJEV
1995. aastal olime Eduard Oja ja Artur Talvikuga T?et?eenias dokumentaalfilmi tegemas. Kõik oli tore, aga parajasti käis seal sõda kallaletunginud venelastega ja see ei olnud üldse tore. Pidime iga hinna eest kokku saama ka t?et?eenide legendaarse esimese presidendi D?ohhar Dudajeviga. Mina olin Dudajevit kohanud juba sel ajal kui ta kindralina Tartus strateegiliste pommitajate üksust juhtis. 1991. aastal käisin T?et?eenias kui D?ohhar presidendiks valiti ja see miljoni elanikuga riik iseseisvuse valis. Eedi ja Artur polnud temaga varem kokku puutunud. Siis aga tuli nagu välk selgest taevast meil üks põgus kohtumine presidendiga, mida Eedi ja Artur meenutavad.
?ali mo?ees toimus t?et?eeni rahva kongress, kuhu kogunesid kõik väepealikud ja teipide (sugukondade) vanemad. T?et?eenid arutasid vastupanu jätkamise strateegiat. Ärevust oli mo?ee ümber palju, sest kardeti venelaste õhurünnakut. Samuti olid mo?ee juurde kogunenud ka need nn opositsiooni esindajad, kes oleksid tahtnud venelastele kohe alla anda.
Eedi ja Artur läksid mo?eesse filmima, mina jäin välja passima, kui seal peaks midagi huvitavat juhtuma. Mingil hetkel kostsid raskekuulipilduja valangud ja samal hetkel sööstis mo?eest üle vene hävituslennuk. Ta lendas nii madalal, et oleks võinud vist mo?ee kupli minema viia. Ehkki kõik olid kohe kõhuli maas mo?ee õuel, ei saanud aru, kas tulistas lennuk või tulistati lennukit. Hiljem selgus, et t?et?eenid olid tulistanud lähenevat lennukit. Kui see lennuk oleks mo?ee pihta tule avanud, oleksid paljud t?et?eeni liidrid ja ilmselt meie ka surma saanud.
Samal ajal valgus rahvas ka mo?eest välja, nende seas vapustatud Eedi ja Artur. Ning siis nad rääkisid, et mo?ees oli käinud tuline arutelu kui lennuk üle lendas. Silmapilkselt oli kogu seltskond kõhuli maha viskunud. Kui kõik aeglaselt end püsti ajasid, nägid nad, et ainsana ei olnud kõhuli visanud D?ohhar. Nagu Eedi ja Artur rääkisid, seisis ta rahulikult, mingi kummaline vaevumärgatav naeratus näol.
NALJAMEES ?AMIL
Oli T?et?eenias tookord teisigi huvitavaid kohtumisi, mis mällu sööbinud ilmselt elu lõpuni. Üheks selliseks oli kindlasti esimene kohtumine ?amil Bassajeviga, keda mõned peavad suureks terroristiks, teised jälle tõeliseks vabadusvõitlejaks ja oma rahva liidriks.
T?et?eenidel oli ?alis ühes keldris selline improviseeritud telestuudio, kus nad improviseeritud vahenditega telesaateid eetrisse andsid. Tihti esinesid seal ka nende liidrid ja rääkisid rahvale vastupanu jätkamise teedest ja võimalustest. Meie seda kõike algul ei teadnud ja üldse oli raske orienteeruda, kes on kes. T?et?eenidele on omane tagasihoidlikkus ja väliste tunnuste alusel ei saanud midagi aru, kes on kõva välikomandör, kes mõne linna või küla komandant, kes endine minister, kes tavaline külamees ja vabatahtlik võitleja.
Ühel järjekordsel külaskäigul telekeldrisse oli seal keskmist kasvu pika habemega mees, keda me polnud varem näinud. Algul ei pööranud ta meile mitte mingit tähelepanu ja ausalt öeldes meie talle ka mitte. Sealt keldrist käis siiski palju rahvast läbi. Mingil hetkel hakkasime kõik koos sööma rammusat lambasuppi. Kõik olid rahulikud ja vaikivad. Ainult meie tegime meile omaseid lolle nalju. Habemik muigas nende peale eriliselt kavalalt. Mingil hetkel sosistas Artur mulle kõrva, et kas sa tead, kes see habemik on. Keegi keldri tuttavatest telemeestest oli seda omakorda talle kõrva sosistanud. “See ongi ?amil Bassajev,” ütles Artur ja vaatas mulle paljutähenduslikult otsa. Habemik oli meile enne seda öelnud vaid seda, et teda lasti puhkusele, aga kõik olid selle peale muianud. Ning Artur küsis talle omase otsekohesusega habemiku poole pöördudes:”Kas sina oled ?amil Bassajev!” Habemik oli ilmselgelt ebamugavas olukorras ja tema “jah” tuli isegi kergelt punastades.
Kuulus väepealik osutus meeldivaks ja teraseks inimeseks. Ning mis kõige tähtsam, tema naljad olid sellised samasugused musta huumori vürtsiga, hämmastavalt meie kõnepruugile sarnased. Rääkisime kaua ja tegime ?amiliga ka intervjuu; esitasime talle piisavalt vastikuid küsimusi, millele ta elus varem polnud ilmselt vastanud.
?amili naljadest on meelde jäänud mõned. Meil olid kõigil kolmel ostetud ühesugused saapad. ?amil nöökis, et et niikuinii olete Vene luurajad, FSB (Vene eriteenistus) andis teile laost isegi ühesugused uued saapad välja. Kõik muidugi irvitasid rõõmsalt ja meie ka koos teistega. “Aga kuidas FSB suutis teile õpetada nii puhta ja erilise balti aktsendiga vene keele rääkimise selgeks, see on tõeline saavutus,” lisas ?amil. Sellega nöökis ta meid hiljemgi.
?amili salgas oli Bamutist pärit heledapäine siniste silmadega t?et?een, kelle hüüdnimeks oli “eestlane”. ?amil rääkis, kuidas üks venelasest ja jaapanlasest ajakirjanik olid Groznõi lahingute ajal (aastavahetusel 1994-1995) temaga intervjuud tahtnud teha. Kuna tal polnud selleks mahti, oli ta hooletult üle huulte pillanud, et minge tehke eestlasega… Mine tea, mis kuulujutud sellest levima võisid hakata. Igal juhul otsiti meid tookord Põhja-Osseetiasse saabudes hoolikalt läbi ja kui leiti kuulivestid, öeldi meile kohe, et oleme eestlastest palgasõdurid, kes lähevad T?et?eeniasse sõdima. Vastik hetk.
?amil teadis hästi Soome Talvesõja ja ka Eesti ajalugu. Isegi seda teadis, et oleme kaotanud Petserimaa. Ta jättis sellise hakkaja, motiveeritud ja lõbusa kuti mulje. Hiljem ei ole enam kunagi olnud võimalust temaga nii vahetult ja vabas õhkkonnas suhelda, kui tookord ?ali varemete keldris.
SINIVERELISED JÄRELTULIJAD
1998. aastal olime jälle T?et?eenias, vaatlejatena presidendi valimistel. Venelased olid t?et?eenidega alla kirjutanud rahulepingu ja sõda oli selleks korraks lõppenud. D?ohhari suutsid venelased 1996. aasta aprillis tappa. Presidendikandidaate oli neli – D?ohhari asepresident Zelmhan Jandarbijev, kelle Vene eriteenistuse agendid sel aastal Kataris tapsid, esimeses sõjas vägesid juhatanud Aslan Mashadov, kultuuriminister Ahmed Zakajev, kellele Inglismaa venelaste suurest vastuseisust hoolimata poliitilist varjupaika pakkus ja kuulus sõjapealik ?amil Bassajev. Meie olime Eestist valimistel rahvusvaheliste vaatlejatena. Meie pundis olid lisaks Artur Talvikule, kellega tegime valimistest saate ka ETV-le, Linnart Mäll ja Peeter Volkonski. Lisaks liitus meiega ERO (Esindamata Rahvaste Organisatsioon) esindajana ka Carl von Habsburg ning teisigi inimesi. Ühel õhtul sattusime esimese sõja üle elanud tuttava t?et?eeni juurde külla. Ta oli vahepeal abiellunud ja tahtis meile kindlasti oma vanemaid ja naist näidata. Tema isa oli lihtne karjakasvatajast t?et?een. Sattusime neljakesi – Carl, Volk, mina ja meie sõbra isa pikemalt juttu ajama. Külitasime kuupaistel mingil majatrepil. Sõbra isa rääkis oma elust, et tema vanaisa võitles 1918-1920 Vene kodusõjas punaste poolel, kuna nad lubasid maad mitte natsionaliseerida ja mis kõige tähtsam, säilitada t?et?eenidele relvakandmise õiguse. Sel ajal moodustati Põhja-Kaukaasia konföderatsioon, aga valged ei näinud kaukaaslaste oma riigis midagi muud kui impeeriumi õõnestamist. See sai neile saatuslikuks, sest kommunistid lubasid suure suuga ka oma riiki luua. Loomulikult petsid venelased taas kaukaaslasi nagu nad seda viimased 300 aastat ikka ja jälle on teinud. Vanamees rääkis pikalt laialt oma isast, kellel kommunistid mo?ees käimise ja palvetamise ära keelasid, kuidas nad koos perega 1944 Kasahstani küüditati. Korraga küsis vanamees meie käest, kes meie isad ja vanaisad olid.
Carl teatas siis esimesena, et tema isa Otto on Europarlamendi saadik ja Paneuroopa liikumise president ning Austria viimase keisri ja Ungari viimase kuninga vanem poeg. Carl tegeles sel ajal aktiivselt sellega, et organiseeris Sarajevost kultuuriväärtuste eemale viimist, et need sõjas ei häviks. Volk rääkis, et on 33. põlvkond Rjuriku järeltulija, et tema vanaisa uskus Stalinit ja tuli ?veitsist koos perega pärast sõda Stalini kutsel N.Liitu tagasi. Siis töötas Volgi vanaisa Tambovis vorstivabriku öövahina. Vorstivabrik asus mõisas, mis kunagi oli kuulunud Volkonskitele.
Sellest vestlusest tekkis nende kolme inimese vahel mingi väga raskesti sõnastatav ühisosa. Ehk on see väärikus, mis inimest õilistab ja mida inimesed nii sageli kipuvad minetama.
Hiljem sai veel nalja sellega, et vanamees tahtis Carli jaoks midagi teha. Carl oli kusagil poetanud, et kogub lennukeid. Siis t?et?eenid arvasidki, et võiksid Carlile Vene moodsa hävituslennuki või vähemalt sõjahelikopteri muretseda. Carl pidi pikalt seletama, et tema hobi on siiski vanaaegsed lennumasinad.
*
Saada lugu ome esimesest kohtumisest aadressil kohtumine@tegelikkus.ee