Nüüdisilmas ei ole sugugi enam seks see, mida peetakse vajalikuks varjata, vaid hoopis raske töö on asi, mida pole heaks tooniks kogu ilmale näidata. Töö on küll töö, aga ta on ka millegi sümbol ja Lääne kultuuris on töö needuse sümbol.
NÜÜD ÜLES, KEDA NEEDUS RÕHUB
Kas mäletate, kus tänastest filmidest näidatakse tootvat tööd? Seda teevad ainult pahad – eks ole? Vangid ja sunnitöölised. Seda näeme tehtavat Bondi filmidest doktor No või Ernst Stavro Blofeldi salajastes vabrikutes, mida kurikaelad siis ülbelt kinnivõetud
Bondile näitavad. Ja Bondil õnnestub muidugi see kurjuse vabrik likvideerida.
“Sõrmuste isandas” teevad tootvad tööd orkid ja teised pahad Sarumani Raudlinnas, et Keskmaad vallutada. Kui nüüdisfilmides üldse mingit tehast ka näidatakse, siis on
see seotud ikka millegi halvaga, kas ökokuriteo või mingi muu saatanlikult kurja plaaniga. Raske tootev töö on võrdsustunud vaat et kuritegevusega. Korralik valge
inimene seda igatahes ei tee. Seda tehakse kusagil lindi taga Indoneesias või Hiinas. Ja siin ei ole midagi imestada, sest raske töö on lääne ühes baastekstis – Piiblis – antud langenud inimesele needuseks kaela. Lunastus on “et sa ei pea enam palehigis
oma igapäevast leiba teenima”. Proletariaaadi vabanemine on proletariaadi kadumine.
Sümbolistlik tegevus on aga au sees: advokaadid, ajakirjanikud, maaklerid, politseinikud, kirjanikud, lauljad, näitlejad ja isegi vaimulikud. Ning muidugi sümbolianalüütikud kui postaja tegijad.
Vanast harjumusest arvame, et ostame kaupa, aga tegelikult ostame me asjadega koos sümboleid ja just sümbolid on need, mis maksavad. Näiteks on d?iip vägevuse ja võimukuse sümbol, mis siis, et linnatänval väga ebaotstarbekas. Me ostame ja loeme kultusromaani, sest see kannab sümbolit. Me vaatame kultusfilme “Matrixit” ja “Sõrmuste isandat”, sest need annavad meile arhetüüpseid sümboleid.
SUURTE SÜMBOLITE EHITAMINE
Moosese ilmutus Siinai mäel ja käsulauad olid võimsa sümbolistliku väärtusega. Algul kandsid seda edasi leviidid ja prohvetid, siis aga seletati need sümbolid ära, nii et oli juba vaja kirjatundjaid, kes kõiki seletusi omakorda edasi anda oskaksid ja nii sai heebrea prohvetiusust juudi templiusk, milles sümbolienergia oli vahetunud käsu vastu.
Jeesuse ilmumine oli samuti suure sümbolistliku tähendusega ja selle sümboli energia lõi kristliku Euroopa. Keskaja lõpuks oli aga see sümboolika nii ära seletatud, et parem oli kogu metafüüsika (kui mittevajalik) üldse ära lõigata.
Uusaeg avastab sümbolina inimese enda, kui üritab teda seletada ratsionalistlikult ja muidugi ei suuda need seletused kedagi lõplikult rahuldada – nii et inimene jääb endiselt saladuseks. Süvapsühholoogial ei jäänudki muud üle, kui pöörduda taas mütoloogiliste sümbolite juurde.
Kui religioon on side vaimumaailmaga, siis teadus uusreligioonina seda sidet ei oma ja tema vastused on kuulutatud meie ajal suhtelisteks. Pole üht ja ainsat tõde, on palju paradigmasid ja diskursusi; ükski neist pole ainuõige ega ka mite päris vale.
PINDMISEST SEMIOSFÄÄRIST RUUMILISSE SÜMBOLOSFÄÄRI
Oleme taas ajas, mil on vajadus uue sümbolenergia järele, sest kõik uusaegsed seletused ja suured lood ei tööta enam hästi – kõik nad on otsekui varjud seinal Platoni koopamüüdis.
Olukord on iseäralik seetõttu, et vajadus on, aga uut suurt sümbolit pole. Ja nii kipubki inimene vabalt langema sümbolosfääri. Uusaja seletusmaailm oli semiosfäär, kus üks märk juhatas teise juurde. Semiosfäär erineb ruumilisest ja hierarhilisest sümbolosfäärist seetõttu, et on pinnaline.
Postmodern on aga taas avanud ruumilise sümbolosfääri, millest inimest mõjustavad uusvanad müüdid, tänapäevastatud muinasjutud, aga ka paljud teadvustamata sümbolid, mille kasutamisel kapital on üsna osav. Kuidas luua arhetüüpidele tuginevaid megabrände, on hästimüüv ettevõtmine.
Ja muidugi on meil kõigil oht saada alateadlikult selle poolt manipuleeritud. Kuna
sümbolosfäär on ruumiline, siis on seal ka omad kõrgused ja sügavused, infernaalsed ja taevased mõjud.
MITTE LIHTSALT LUGU, VAID SÜMBOLIT KANDEV LUGU
Kui Ilmar Raag kirjutas viimases Keskusis (Jaanuar 2004|), et otseütlemine ei aita, vaid vaja on lugu, siis on ta selsamal teel, viidates et just müüdid ja legendid on meid kõige enam mõjutanud. See on just nii: nimelt arhetüüpseid sümboleid kandvad lood – mitte lihtsalt igasugused lood.
Võib ju jutustada ka tavalisi, triviaalseid, tühiseid, pöidlast imetud, oma väljamõeldud ja mitte arhetüüpsel sümboolikal põhinevaid lugusid, ent nende mõju on tühine ja väärtus üürike. Või teisisõnu: ka lugu võib olla vaid koopia koopia, kui ta ei sisalda endas ideede/eidoste maailma sümboleid.
Tolkieni lood sellepärast just müüvadki, et nad kätkevad sümboleid – need ei ole suvalised väljamõeldised, vaid tuginevad traditsioonilistele arhetüüpidele, mis on meie psüühika algkujud.
“Herakles” ja “Braveheart” kannavad Kangelase, “Xena” Amatsooni, “Titanic” ja “Inglise patsient” saatusliku Armastaja, “Forrest Cump” õnneliku lollikese sümboleid. Andrus Kivirähk läheb just sellepärast, et ta oskab kasutada ja leida arhetüüpe – võttes neid kenasti üle meie kõige arhetüüpsematelt kirjameestelt Lutsult ning Tammsaarelt ja
muinaslugudest.
Lugu on üks viis sümboli edasiandmiseks, aga mõjus ei ole mitte lugu iseenesest, vaid selles edasi antud sümboolika.
Siiski tasub meeles pidada, et arhetüüpsed sümbolid ei ole just päris süütud asjakesd ja ei mõju pelgalt platseeboefektina, vaid neil on oma vägi isegi siis, kui me seda teadlikult vastu ei võta.
