? ja Venemaa meelest ei läe
nii nagu käterätita
me kunagi sauna ei lähe
(“Laulud Eestiaegsetele meestele”)
Seda Hando Runneli luuletust, mis ilmus “”Loomingu” Raamatukogus”” alles aastal 1987, tsiteeriti/lauldi juba 80ndate alguses. Võibolla ka varem, igatahes kaotasid need värsiread pärast taasiseseisvumist mingiks hetkeks oma aktuaalsuse. Nüüd?
Nüüd on Riia seal, aga meie endiselt siin – mõelgu lugeja sellest lausest mida tahab. Või nagu mõistis Imedemaa Alice: “Tuleb joosta, et paigal püsida”.
IMEDEMAALE TASUB MINNA LATGALE KAUDU
See on eelkõige soovitus neile, kellele Läti seostub mingi N. Riia ja sealse loomaaia külastusega. Seega: sõitke Missosse, pöörake vasakule ja läbige Murati piiripunkt. Kui veab, siis pääsete ID-kaardiga 20-sekundiga imekauni lipsuga naispiirivalvuri abil piirist üle. Ja veel: Latgalesse tasub minna kruusateid taluva auto ja vilunud autojuhiga. Minul vedas, kuna roolis oli Mart Nutt. Ta juhtis autot asfalteerimata karjateil, kus ainsateks tähisteks oli komakohtadega kilomeetritulbad ja mööda vuhisevad rekkajuhtidest liiklushuligaanid, sama kindlalt kui VII Riigikogu põhiseaduskomisjoni.
Aluksne. Pärast paarikümne kilomeetri läbimist jõuate väikesesse linna, mille kohta ei öelnud meile ainsaks reisijuhiks olnud Stephen Baisteri ja Chris Patricu raamat “Latvia. The Bradt Travel Guide”, (kolmas täiendatud trükk, 2002) suurt midagi. Aga lahtiste silmadega ringi vaadates avastate kindlasti maantee-ääres oleva piiblimuuseumi, kunagise pastoraadi, kus N. Läti ajal vähekvaliteetset autokütust müüdi. Külastage seda muuseumi, sest kui teil õnnestub juhataja pehmeks rääkida ja oma väheseid Läti-alaseid teadmisi demonstreerida, saate käes hoida esimest lätikeelset piiblit (trükitud 1685, säilinud 11 eksemplari). Muide, selle tõlkija, Ernst Glücki kasutütar oli Marta Skovronska (kes laiemale üldsusele on vist tuntum Katariina Esimesena).
Rezekne. II maailmasõjas õnnestus nõukogude õhujõududel hävitada 65% Latgale keskusest. Seetõttu sai see linn nagu Daugavpilski N.Liidu ajal võõrtööjõu ja ebaotstarbeliste käitiste mekaks. Töökeel on vene keel, sest üle poolte linna elanike jaoks on see emakeel. Vaatamisväärsuseks on Mara ausammas (püstitati 1939. aastal võõrvallutajate üle saadud võidu auks, taastatud 1992.) Kes teravaid elamusi otsib, külastagu “Biljardsi”-nimelist lokaali (avatud hommikul kella üheksast järgmise hommiku kella kuueni, kus võite “kübeke spordijuttu ajada” 2,1-meetriste hambuni relvastatud ja nalja mittemõistvate turvameestega).
Aglona. Kui siiamaani kulgeb reis oma traditsioonilist rada pidi, siis pärast Rezeknet tasuks taas pöörata kruusateele. Ebamugav? Võite küll kohata maanteekraavi kukkuvaid lenkstangijoodikuid, aga neile ei maksa kiirabi kutsuda. Kohalikud igatahes ei kutsunud. Nautige parem Vi?ki katoliku kirikut ja jälgige Aglona teeviitasid (Daugavpilsist 35 km põhjapoole). Kuigi meie reisijuht väitis, et kloostrisse käib korralik bussiühendus nii Daugavpilsist kui Riiast, ei märganud me vähemasti kella kuuese missa ajal mingeid turistide horde. Ja tore oligi!
Klooster ise valmis 18. sajandi II poolel. Õitseng saabus – nagu tavaks saanud – pärast N. Liidu lagunemist ja eriti pärast paavsti külaskäiku Baltimaadesse 1993. aastal.
DAUGAVPILSIST RIIGA
Kui öö on vastavalt ilmastikuoludele ja rahakoti paksusele veedetud, tasub võtta suund Läti suuruselt teise linna, Daugavpilsi suunas. Tõsi, läti keelt kuuleb selles linnas harva, sest 122 tuhandest elanikust on vaid 15% lätlased. Aga see on ajalooline paratamatus: enne sõda oli etniline koosseis sarnane. Vaid selle vahega, et sakslased, poolakad ja juudid on nüüdseks asendunud venelastega. Soveti-aegne tööstus on kokku kukkunud, kuid vähemasti Rigas iela-nimelisel peatänaval, kus sai imetletud Daugava kõrgeid kaldaid, me asotsiaale ei kohanud. Tähelepanu kinnisvara maaklerid! Korterihinnad on Daugavpilsis soodsad!
Jekabpils (31 000 elanikku) on enne Riiat viimane suurem linn, mis saanud oma nime Kuramaa hertsogi Jakobi järgi. Seal tuleb olla väga ettevaatlik ja tähelepanelik. Ettevaatlik sellepärast, et liikluskultuurist ei tea sealsed roolikeerajad midagi. Tähelepanelik aga seepärast, et Daugava jõe paremal kaldal sõites on vaja tabada õige teeots Riiga. Meil see ei õnnestunud ning seetõttu saime üle alles Ogre juurest. Sealseid hüdroelektrijaamu põrnitsedes otsisime lohutust? vennasrahva eeposest! Karutapja langes ju oma vastasega võideldes sealsamas Daugava voogudes. Koos oma Achilleuse kannaks osutunud karukõrvadega. Sihukene saatus siis?
Rundale. Sellest Baltikumi silmapaistvamast lossist on läänesuunal sõites võimatu mööda sõita. Seal me avastasime taas tsivilisatsiooni, mis esialgu päädis küll üksnes tasulise parkimisega. Kuramaa hertsogi lossi ehitas 18. sajandil Rastrelli (sama mees, kes meisterdas ka Talvepalee). Kunagise Vabaõhumuuseumi teadusdirektori Mart Nuti arvates on Rundale paremas olukorras kui maailmakuulus Versailles. Eks nende lossidega ole ikka nii, et ühest otsast restaureerib, teisest otsast laguneb. Praegune seis: 138 ruumist on korras 40. Paraku ei sisalda need toad autentset sisustust, sest Kuramaa liitmisel Venemaaga lahkus viimane hertsog koos mööbliga Saksamaale. Hertsog ärgu olgu matkaseltskonnale eeskujuks. Lahkuge Rundalest siiski autoga Riiga (umbes 70 km).
KOLMANDAL PÄEVAL KURAMAALE
Kuigi kahe eelneva päevaga olete maha sõitnud tuhatkond kilomeetrit, ei soovita ma teil veel Riia linnas patseerima hakata, vaid Kuramaale kimada. Pealegi on selle päeva kilometraa? tagasihoidlikum – umbes Tallinnast Tartusse ja tagasi. Kuna Jurmala teeotsal ootab teid politsei (kuurortmaks!), siis siinkohal väike tarkusetera: sõitke mööda Ventspilsi teed. Seda enam, et Jurmala ei ole mingi koht, veel vähem linn, vaid rannaala paljude kuulsate kuurortküladega. Sarnaselt meie Narva-Jõesuuga sai see kaunis paik samuti matsu II maailmasõjas, kuid erinevalt meist liiguvad seal asjad ülesmäge. 1997. aastal asutati Jurmala kõrvale Kemeri rahvuspark, mis loodetavasti aitab hoida loodust ja peletada saasta. Autojuhid! Teel Kolkasse, Kuramaa tippu, tasub olla ettevaatlik – 130 km/h sõites võite kaotada 40 latti, pluss load. Ühe eestlasega oleks peaaegu meie sinnajõudmise päeval nii juhtunud, üksnes veenmisjõud aitas tal trahvisummat poole võrra vähendada ja load tagasi kaubelda. Kuigi meie lääneeurooplastele mõeldud reisijuht ei soovitanud avameres ujuda, tasub ida-euroopa karastusega “allveesportlastel” suvekuudel vähemasti jahedas vees ennast kasta.
Kui tipus käidud, tasuks Talsi kaudu Tukumsi väikelinnast läbi põigata. Suuruselt umbes Põlva, stiililt sarnane Kuressaarega. Reisijuhi arvates “vähetähtis väikelinn, kus 90ndate alguses polnud isegi hotelli”, meie meelest hästi lillederohke väikekodanlik linnake, mis hoolimata suvest ja nädalalõpust varaõhtul unne vajub.
Riiast umbes 60 kilomeetri kaugusel.
RIIA, MU ARM
Neljandal päeval tasuks auto valvatavasse parklasse jätta, ja hulkuda, hulkuda ja veelkord hulkuda. Vanalinnas ja veidi eemal olevates Alberta ja Elizabeta ielas, Riia (seega ka Euroopa) suurimates juugendstiilis kvartalites. Külastada tänavakohvikuid, sõita klaasliftiga Reval Hotelli tippu ja teha viimased ostud tänavakaupmeestelt. Sõbrad! Tehke seda Torna ielas, mitte järgmisel päeval Siguldas. Päev möödub märkamatult, nii nagu viskas omal ajal “märkamatult” Valdis Valters “Kalevi” vastu 32 punkti?
NUKKER TAGASITEE
Sigulda ja Turaida loss. Tegelikult ei soovitaks ma sinna minna. Aga ma tean, et inimestel on uudishimu suur. Ja nii nagu iga sõdur kannab oma põues marssalikeppi, ilutseb ka enamikul Siguldat külastanute puhvetikapis mõni Sigulda kepike (hinnad 0,2-6 latini). Turaida loss on küll pälvinud Euroopa tunnustuse, kuid nende muinsuse restaureerimise viis on meis võõristust tekitav. Parem uskuge legende ja pildistage ennast Maia, Poola palgasõdurite poolt mõrvatud iluduse haual, kes puhkab oma peigmehe Viktori 1620. aastal istutatud pärna all.
Cesis (Võnnu). Viimane helge peatus sellel reisil. Isegi reisijuht ütleb, et tegemist on Läti ühe vanima ja kaunima linnaga. Kõigepealt eestlastele, lätlastele ja muidugi Laidonerile (kes alistas von der Goltzi) pühendatud Vabadussõja ausammas. Edasi orduloss ja lõpetuseks Jaani kirik ja Köleri altarimaal.
Valmierast ja Valkast ei oska midagi kirjutada. Viimase kohta ütleb reisijuht lõpetuseks sulaselges inglise keeles: “Kui teil ei ole erilist huvi piirilinnade vastu, ei maksa seda linna külastada”? Vabandust, kursusevend Ragnar Kond!
TOIMETUSELT: rännuhimuline autor kavatseb matkata Runneli luuletuse jälgedes ning külastada selle kuu lõpus Moskvat. Kas sellele järgneb käterätiga sauna minek, pole esialgu veel teada.
