Mul on eredalt meeles üks juhtum umbes kümne aasta tagant; ajast, mil olin veel üliõpilane Eesti Humanitaarinstituudis. Jah, toona olid igavesed üliõpilased veel täiesti võimalikud. Ühel päeval tulid meile külla sugulased – inimesed, kes heal meelel kasutavad enda kohta väljendit “edukas”. Ühel hetkel, õhtu edenedes, võtsid nad ette mind. “Noh, Jan, millega siis sina ka tegeled?” küsisid nad tarmukalt. Kehitasin õlgu ja vastasin, et õpin filosoofiat ja kultuurilugu. “Ja-jah,” reageeriti kärsitult. “Aga kas sa TÖÖD ei kavatse tegema hakata?”
See stseen meenus mulle, kui sattusin hiljuti lugema Sirbist Aet Annisti teksti “Omada või loobuda”, kus kirjeldatakse üht Vabaduse parklas protestijaid sõimanut, kes kuulutas, et “kõik ei saa bussiga sõita, mõni peab tööd ka tegema”. Annist järeldab: “Isikliku autoga ummikusistumisest saab töö, ühistranspordiga töölkäijatest seanahavedajad, kes teevad lõbusõitu.”
KAS RIIK KAITSEB OMAKEELSET MÕTTEMAAILMA?
Kui püüda siinses tekstis panna võimalikult üldistavasse ja lihtsasse vormi kultuurivaldkonna ja riigiaparatuuri vaheline põhiline suhtlusvorm, siis nimetaksin seda pidevaks kaitsesõjaks. Kultuurivaldkonna kaitsesõjaks riigiaparatuuri rünnakute vastu.
Eesti loomeliitude, kultuuriorganisatsioonide ja -avalikkuse esindajate väga laiapõhjaline avalik kiri Vabariigi peaministrile, mis jõudis avalikkuse ette mai keskel, kujutab endast lihtsalt üht näidet sellest kaitsesõjast, üht lüli kurnavas võitluses, kus võiduks võib pidada enamasti seda, et müürid püsti jäid. Kultuurivaldkonna pidev langus riigieelarves ei paista enam juhuslik, vaid metoodiline samm, mille vastu astumisest ei piisa enam kultuuriministrist, kes ju peab balansseerima kultuurivaldkonna esindajate nägemuste ning oma partei (päeva)poliitiliste valikute vahel. Niisiis – ideed, et riik kaitseks oma maa ja omakeelset mõttemaailma, seatakse riigiaparatuuris praegusel hetkel ikka ja jälle küsimuse alla.
Ma ei hakka ehk üle kordama kõnealuse kirja nõudeid, kuna see arvude ja summade sigri-migri, millega valitsus opereerib, kätkeb tegelikult midagi olemuslikku. Püüaks liikuda n-ö rohujuure tasandile.
HOMMIKUSE SÖRGIGA VÄHKI RAVIMA?
Ühiskonnas ringlevad erinevad relvad. Kõige võimsamad on väärtushinnangud. Üks väärtushinnangute “bukett” ajab oma juured ajas kaua tagasi.
Hoolimata Eesti ühiskonna sekulariseerumisest pole kadunud jõud luterluse ideest, mis käsitles töökust kui voorust. Arvatavasti kajas tolles Vabaduse parklas sõimanu jutus kaudselt see, millest on rääkinud Max Weber. Töökust on muidugi mõista väga lihtne seostada tulemuslikkusega – tööl peab olema tulemus, heal tööl on hea tulemus. Ning mis oleks tulemuslikkuse mõõtmiseks parem, vahetum ekvivalent kui raha? Seega tundub, et üks juurdunumaid väärtushinnanguid siinses ühiskonnas ühendab rikkuse ja töökuse, rikkuse ja tubliduse, rikkuse ja ettevõtlikkuse. Rikas inimene on kuidagi parem inimene, ta teeb tööd.
Töö, mille eest raha ei saa, muutub automaatselt vähem tööks, selle kaudu tähistab madalam palk sellise loogika silmis ka väiksemat tublidust, isiklikku vastutust toimetulekuraskuste ees. Ning tundub, et valitsevatele poliitilistele jõududele on selline loogika väga meeldiv. Kui jutuks tuleb näiteks meditsiinivaldkonna alarahastatus, saab peaminister hakata rääkima inimeste vähesest liikuvusest – eufemistlik viis öelda “oma süü, kui haigeks jääd”. Ometi ei hakka ka ükski “ettevõtlik” inimene hommikuse sörgiga vähki ravima.
KULTUURISFÄÄRIS EI TASUTA VÄÄRILISELT?
Siinse kirjatüki keskne probleem peitub asjaolus, et suur hulk kultuurisfääris tehtavast tööst muutub eelkirjeldatud loogika kohaselt mitte-tööks ja mitte vaid seetõttu, et selle tulemuslikkus väljendub tihtipeale kaudsemalt ja sügavamalt – ja sageli ka jäävamalt kui toote või teenuse müümine, reformi reformimine; vaid ka seetõttu, et suur osa loomingulisi inimesi ei saa oma töö eest tavapärast või tehtud töö olulisusele ja tähenduslikkusele vastavat palka.
Ühesõnaga, see määratu töö hulk, mida kultuurisfääris tehakse, ei leia väärilist tasustamist. Tihtipeale kuulub tasustamisele vaid tulemus, mitte protsess. Eestis pole ühtegi kirjanikku, kes elatuks oma põhitööst. Ometi on nende seas küllaga selliseid, kelle keel on rikastanud eesti keelt, hoidnud seda elavana; kelle väljendeid kasutatakse igapäevases suhtluses; kelle looming on lugematuid kordi tekitanud äratundmist ja tundeid; loonud selgust, kergendanud hinge, avanud silmi ja silmapiiri või miks ka mitte, parandanud meelt.
Tunnistan oma mõningast nõutust ja heitumust selliste asjade selgitamisel. Soome kirjanik Jari Tervo on öelnud, et inimestel tekib tunne, et kui nad oskavad lugeda, siis pole kirjutaminegi teab mis raske. Ometi võib ükskõik missugusel kirjanikul kuluda meeletul hulgal aega ja energiat, et saavutada hinnatavat tulemust. Tean seda omast käest – selleks, et saavutada kirjanikuna avaldamisväärset taset, tuli seitse-kaheksa aastat väsimatult lugeda ja kirjutada, samal ajal taustal kõlksumas sugulaste manitsus, et tööd tuleb ka teha.
SÕNA “PALK” KÕLAB VAAT ET KOHATUNA?
Ettevõtlikkuse ja loomingulisuse loogikad on sügavalt erinevad. Näide. Tean, et kaks minu luuletust hakkavad seisma uues kirjandusõpikus. Tasu selle tõsiasja eest on mul oodata kusagil pisut alla 100 krooni (maksud maha). Sõitku koolilapsed bussis või vinges autos, lugema nad mu luuletusi satuvad. Kui aga järeldada nende luuletuste väärtust eeldatavas rahasummas, siis tundub, justkui oleks tegu kõrvalise juhusega. See ajendab küsima: kas on tõesti nii, et luuletuse kirjutamist hakataks tööks pidama vahest alles siis, kui selle eest makstaks tunduvalt rohkem? Tunduvalt rohkem makstaks ehk vaid siis, kui riik hakkaks oma kultuuripoliitikat (loe: suhtumist) muutma. Surnud ring. Ning see ring liigub pinnasel, kus loomingulist tööd käsitletakse pigem hobina, kultuuri-inimeste oma asjana, mille rahastaminegi on oma asi; mitte ühiskonna vaimse pinnasena, mille majandamine ei allu üheselt majanduslikule loogikale. Tõsi, eksisteerib ühiskonnas üha suuremat rolli haarav loomemajandus, kuid see on teise loo teema.
Paha on rääkida rahast, kui viimane ei kujuta endast tegelikult siinse jutu keset. Raha (või selle puudumine) annab märku suhtumisest. Selle valguses on sümptomaatiline, et kaasaegsetele kirjanikele ei maksta reeglina raamatute kirjutamise eest – sõna “palk” kõlab sellises kontekstis vaat et kohatuna. Tõsi, Kultuurkapitali toetused püüavad seda asjaolu osaliselt kompenseerida, kuid tegu on stipendiumidega, mille summa jääb keskmisele palgale alla. Sellest hoolimata on mitmelgi puhul leitud, et stipendiumidega jagatakse loojatele “tasuta raha” (sic!). Tõsi, kirjanikud saavad oma raamatute ilmumise puhul honorare. Heaks honorariks peetakse summat, mis liigub samas kaalukategoorias ühe keskastme ametniku kuupalgaga. Kui aga hinnata tööd selle tulemuslikkuse järgi, kas siis saab öelda, et hea kirjaniku töö on vähem väärt hea ametniku tööst? (Olgugi et kirjaniku ja ametniku töö tulemuslikkust on pea võimatu võrrelda.)
KAS KULTUUR ON VAID MEELELAHUTUS?
Kogu eeloleva jutu iva: kultuurisfääri tulemuslikkus erineb kardinaalselt majandus- või poliitilise sfääri tulemuslikkusest. Mitte vaid selles mõttes, et tänase päeva tundmatu kunstnik võib olla homse päeva klassik. Küsimus on milleski laiemas, sügavamas, jäävamas. Ausalt öelda on maikuu Loomingus asja ilusti ja selgelt sõnastanud Viivi Luik: “Kultuur ei lahuta meelt, ta paneb inimese teise inimese pärast nutma ja naerma, paneb osa võtma, ta näitab inimesele teist inimest nagu ligimest, kelle saatus pole ükskõik. Ja sellest hetkest peale pole meile ükskõik, kas teisel on valus, kas ta on üksi, mis tast saab. Me kannatame teise pärast, sest ta läheb meile korda ja puudutab meid. Me ei lepi enam nii lihtsalt sõdadega, hukkamistega, kannatustega, mida ühed teistele valmistavad, kultuur ei luba leppida.
Nii me kogeme, et kultuur on inimese ainuke kaitse pimedate jõudude ees. Kui me enam ei mõista kunsti ja kirjanduse keelt, ei mõista me ka inimest, ei ennast ega teisi, ja oleme barbarid valmis.”
Loomulikult võib küsida: kuidas Luige kirjeldatut sihtotstarbeliselt rahastada? Võib ju “ettevõtliku” positsioonilt väita, et “kaitse pimedate jõudude ees” toimib iseeneslikult, eks kunstnikud loovad ka kirjeldamatu viletsuse tingimustes, mõelgem Vincent van Goghile (keda tegelikkuses toetas jõukas vend). Siiski, on ju ilmne, et Eesti riik soovib end pidada arenenud Euroopa riigiks, seega kinnitan oma kogemuste põhjal, et suhtumine kultuuri meenutab mõnikord van Goghi kaasaegsete suhtumist tema loomingusse. Riigiaparaadi järeleaitamine nõuab tõsist tööd. Oleme seda valmis tegema.