VISKAME ÄRA, TÕMBAME MAHA! Kunstnik Jaan Elken vaatleb Pärnu katseid endale „märki“ otsida. Proovitud on rullnokkade kantsi, peo- ja peksupealinna, bordelliküla ning narkopesa. Nüüd on saanud Pärnust kellegi Paulsoni juhtimisel kunstiekspertide küla.
Pärnu on pikalt oma märki otsinud, raju sotsiaalse kihistumise ja katkenud haridusteega rullnokkade põlise kantsina oldi pikalt peo- ja peksupealinn, ka bordelliäris oli Pärnu 1990-ndatel kindlalt kaardil. Weekendidega oleks justkui sihitud narkopealinna tiitlit, siis tuli aga mõistus koju. Pärnu kui spaa-puhkuse oaas, mis on tuntud hästihooldatud parkidega, vajaks kvaliteetpuhkuseks piisavalt laiahaardelist kultuuriprogrammi, kuid 2020. aasta sügisel sai Pärnu linn järjekordselt käe mudapruuniks.
Vähikäiguga linn
Justkui Pärnu Uue Kunsti Muuseumi linnale kuuluva muuseumihoone mahaparseldamisest erakapitalile veel vähe oleks (selle 2006. aasta keskerakondliku linnavalitsuse erakordselt kultuurivaenuliku aktiga), lükati UKM, mis Lonely Planeti kultuurisoovituste listis on terve linna vaatamisväärsus number üks, institutsioonina igavesele kannatuste rajale, mille apogeeks saab 2020. aasta sügisel muuseumi tegevuse (loodetavasti ajutine) katkemine Esplanaadi 10, kus pärast muuseumihoone lammutamist hakkab peagi kõrguma järjekordne suvekorterite korpus.
Uudiseks oli ka see, et Mark Soosaare isiku ründamise ja mõnitamise kõrval (unustades, et just Soosaar oli esimene, kes rahvusvahelise kultuurantropoloogiliste filmide festivali käima lükkas ning juba 1990-ndatel asus rahvusvahelistama Pärnu poolprofessionaalset ja alamehitatud kunstielu) võeti ette modernistliku maailmakultuuri pärandi materdamine.
Linnavalitsuse ekrelasest saadiku Heldur Paulsoni pilkeobjektiks valitud modernismi alustalade hulgas oli muu hulgas ka Saksamaa legendaarse Bauhausi-nimelise disaini ja arhitektuuri kooli õppejõud, Hollandi juurtega Piet Mondrian. Ilma Bauhausita ei oleks meil sellisel kujul ei Pärnu rannahotelli ega ka rannahoonet. Vaatamata väikodanluse vohamisele oli sõdadevaheline Eesti liberaalne ja kultuuriliselt kõige uuega kaasaminev dünaamiline väikeriik. Kui võrrelda, mida saavutati napilt 20+ aastaga ja kui kaugele oleme nüüdseks 30 iseseisvuse aastaga jõudnud? See on mõtlemise koht.
Laialijaotatud ülesanded: kes keda sõimab
Seni on kunstiviha fookuses Eestis olnud peamiselt nn kaasaegne kunst – „arusaamatud“ videotööd, akommunikatiivsed installatsioonid, üldse kõik kaasamõtlemist ja empaatiat/erudeeritust nõudvad kunstivormid. Kultuuriinimestest vaenlase kuju loomise katse võis olla provintsi truudusevanne pealinnale, kuigi peakorter improvisatsiooni ei salli, näiteks peab ajakirjanduse andmetel diktaadile alluma ka Tartu rakuke, kus populismil ei tohiks pinnast olla.
Ma ei tahaks uskuda, et EKRE tagatuba on ülesanded laiali jaganud, kuid Pärnu näikse olevat koht, kus partei katsetab pööbli kaasaminekut „moodsa kunsti“ ja LGBT-rahva kiusamisega. Kummaline toetajaskond sunnib leiutama. Pärnu EKRE parteirakukese aktivismi on üleriigiliseski meedias märgatud – kuigi EKRE kultuuripoliitika ajab küll alles võrseid, on partei juhtfiguuride kultuurihoiakud kõnekad – kõigepealt vaenas Martin Helme NO99-t (kahjuks ei saanud EKRE teatri sulgemise triumfi enda aktivasse, reetmise (kui seda oligi – ehk saigi lihtsalt armastus otsa?) peaauhind läheb jagamisele võitleva feminismi, rahuldamata erialakriitikute löögirühma ja Telliskivi aktsendi ja look’iga trendipubliku vahel (reedavadki põhiliselt omad); järgnes Moonika Helme abstraktset kunsti ja performance’it kui „arusaamatuid“ kunstivorme nimetav esimene pikem intervjuu kohe pärast võimupiruka juurde saamist.
- aasta sügisel rünnati Pärnus lesbisättumusega USA poeedi Emily Dickinsonist täiesti süütu dokumentaalfilmi näitamist. EKRE kultuuripoliitika võtab kontuure, saame teada eesootavast. Tartu volikogu EKRE saadikutel (volikogutöö annab leiba ka ühele ERKI haridusega portselanimaalijast luuletajale) oleks huvitav teada, et Tartu sõpruslinnas Daugavpilsis asub Mark Rothko (kelle kunst Heldur Paulsonile samuti arusaamatuks jäi) rahvusvaheline kunstikeskus (nimelt on Daugavpils vene-juudi päritolu USA kunstniku, maailmakuulsa Mark Rothko sünnilinn, tollal veel vene impeeriumi raudses haardes (Rothkowitzi perekond siirdus üle ookeani just tsaaririigi kultiveeritud juudipogrommide eest, mida vene keskvõim „jaga ja valitse“ poliitika raames kavalalt initsieeris).
Veidi kurioosumitest
Kui nüüd keegi arvab, et Eesti on piire ületanud, siis kaugel sellest. Näiteks 1980-ndatest on USA-st tuua kurioosne näide, kuidas riikliku kunstitellimuse käigus rajatud avalikku linnaruumi püstitatud Richard Sierralt tellitud abstraktne skulptuur sattus põhiliselt Manhattanil leiba teenivate kontoritöötajate tagakiusamise alla, pärast avalikku arutelu suunati kunstiteose üle otsustamine USA föderaalkohtusse, mille „süüdimõistva“ otsuse põhjal see eemaldati, tükeldati ja ladustati. Kunstnikud, kunstiajaloolased ja isegi psühhiaater võtsid sõna skulptuuri säilitamise poolt oma asukohas, kuid sellest polnud abi. Ja see kõik toimus New Yorgis, kogu maailma abstraktse kunsti pealesõjaaegse uue laine mekas – linnas, kus kunst pärast II maailmasõda ka endale saja miljoni dollarilised hinnalipikud sai.
Pärnu linnavolikogu võib mureta olla – ainuüksi üks Rothko maal võib maksta mitmekordse Pärnu linna aasta-eelarve (sadu miljoneid dollareid) ja mitte ükski maailma kunstiinstitutsioon neid Pärnusse ka välja ei laenaks (sest ainuüksi kindlustussummad ületaksid aasta kultuurieelarvet kogu linnale), ei EKRE käsul ega havi palvel! Sierra näide on läinud maailma kultuurilukku kurioosumina, ei julgeks samasse kategooriasse liigitada Heldur Paulsoni pentsikut etteastet, see on pigem hoiatus, et 1933 Saksamaal toimunud üleriigiline „saksa hinge vastaste“ raamatute põletamise aktsioon on ka tänapäeval võimalik.
Ajalisuse mõõde
Tänaseks on muutunud tõsiasjaks, et UKM – demokraatlik ja toimiv kultuuriasutus, mis on aastakümneid Pärnut rikastanud eriilmeliste kultuurisündmustega – ei jätka enam samas asukohas, ehkki Pärnu UKM-il olid ühed parimad ruumid erinevate kunstinäituste eksponeerimiseks. „Raha räägib!“ – nagu ütlevad inglased, või „Kui raha kõneleb, siis muusad vaikigu!“ ei ole enam lihtsalt kõnekäänud, vaid täituvad reaalse sisuga.
Käitume nagu arutud raiskajad. Et ministeerium oma maju lammutab ja superministeeriume ehitab, selle mõttekust või mõttetust ei oska hinnata, kuid UKM-i praeguste ruumide käestlaskmine on kahtlemata arutu raiskamine. Pöörakem taas pilgud põhjanaabrite poole, kus kogu aeg lisandub uusi provintsimuuseume, seal avatakse, mitte ei suleta muuseume ja tavaliselt mõnes rekonstrueeritud/kohandatud hoones, millele on seeläbi uus sisu leitud. Seal osatakse hinnata ajalisuse mõõdet ja kultuuri mõju paikkonna arengule.
Pikemas perspektiivis
Pikas perspektiivis avaldub meie rikkus vaid kultuuripärandis. Oma olemasolu ja näituseprogrammiga on just Pärnu UKM võimaldanud säilitada liigirikkuse Eesti kunstiväljal, kui mujal maailmas on see iseenesestmõistetav, siis meil, piiratud ressursside tingimustes kipub jäme ots minema kaasaegse ja veel enam kaasaegsema kätte.
Selline kunstivälja siseringile mõistetav ülemaailmne lastehaigus, mis võimalik, et juba lähimas tulevikus ei olegi ainult siseringi teema, märke sellest on – teema ületab uudiskünnise siis, kui mõni silmapaistev kirjanik või režissöör selle üles korjab (nt Michael Hollenbecki „Kaart ja territoorium“ või Ruben Östlundi „Ruut“).
Kuidas edasi, kuidas säilitada UKM? Loodan siinkohal Pärnu linnavalitsuse helgematele ja kunstilembelisematele peadele, neid seal leidub. Ärge korrake eelnevate vigu. Ja ärge üritage suruda maailmakodanik Mark Soosaart tavaraamidesse, sinna ta ei mahu. Aga vaid tänu sellistele persoonidele sünnibki üldse midagi.
