Pärast seda kui laupäeval, 25. juulil tabas mind insult, moodustan ma kombinatsiooni otsekui Vladimir Iljit? Leninist ja Mart Laarist. Minu vasak külg on liikumises häiritud nagu Iljit?il Gorkis ja parem pool laarilikult teguvõimas. Samas on see andnud mulle suuerepärase võimaluse elada sisse Lenini sisemaailma, mida kavatsengi nüüd tegema hakata, jagades oma järeldusi ka KesKus´i lugejatele, seni kuni mind ära pole palsameeritud ja mausoleumi paigutud.
ÜLETÖÖTAMINE, PUHAS MÜÜT
Miks Iljit?i insuldi sai ja selle tagajärjel halvatuses oli? Kõigepealt sellest, kuidas ja miks saabus insult minul, seda pärast 3-4 mikroinsulti, nagu mulle tohtrid juba öelnud olid. See saabus, kui olin suutnud lõpule viia oma ettevaatamatuse tõttu liiga arvukaks osutunud kursuse tudengite hindamise – ehkki tubli assistendi abiga. Seega; töö polnud teab mis ülejõu käiv. Kuid eksami korraldamine ja hindamine on mulle minu õppejõutegevuse juures algusest peale ja alati kõige vastumeelsem ja stressitekitavam toiming olnud, erinevalt nt loengute pidamisest – nagu äsja kuulsin, sarnasena Mihhail Lotmanile.
Ah et mis puutub siia Lenin? Aga niivõrd, et nõukaaegse seletuse kohaselt tabas insult ja halvatus vaest Leninit ülemäärase töö tagajärjel. Kui minugi insult oleks olnud suurest töökoormusest tingitud, oleksin pidanud seda juba vähemalt viiskümmend korda varem saama. Arvan, et sama võib öelda Iljit?i kohta.
JUHI JUHTNÖÖRIDE MANNETUS
Nagu mulle nüüd mitu arsti üksteisest sõltumata selgeks tegid, saabus minu insult stressi lõppemise tagajärjel tekkinud kergenduse resultaadina. Järeldan, et Leniniga juhtus samamoodi. Esimene insult parema käe ja parema jala, erinevalt minust, liikumisvõime järsu nõrgenemise ja mõningase kõnehäirega tabas teda mais 1922, mitte siis, kui ta pingeliselt rabas, et võimule saada. Võimuahnet Leninit koormanud ja piinanud stress oli läbi. T?ekaa töötas täistuuridel, kodusõda oli praktiliselt lõppenud. Saabus kergendustunne?
Teiseks – ühteaegu on eksperimentaalset kinnitust leidnud meie kaasmaalase Viktor T?ernovi, esseeride omaaegse liidri kunagine väide, et Lenini näol oli tegu geniaalse taktikuga. Geniaalse taktikuga, et võimu haarata ja hoida. Selle taktikalise geniaalsusega kaasnevat strateegilist puudulikkust püüdis Iljit? kompenseerida usuga maailmarevolutsiooni.
Strateegiliseks mõtlemiseks on nimelt vaja visiooni. Mind on aga tudengipõlvest peale hämmastanud Iljit?i õpetused ehk juhtnöörid järglastele (artiklite “Kooperatsioonist”, “Lehekülgi päevikust”, “Meie revolutsioonist”, “Kuidas reorganiseerida Tööliste-Talupoegade Inspektsioon”, “Pigem vähem, aga paremini” jm) ja nende mannetus. Artiklite, mida miljonid nõukalased aastakümneid pähe pidid tampima. Seni selgitasin seda endale võimalusega, et tema mõtlemisvõime oli pärast insulti vigastatud.
VENEMAA INSULT
Nüüd, teinud enda insuldistunud ülakambris inventuuri, leian, et mõtlemisvõimes ja -laadis ei ole muutunud suurt midagi. Need olid teised asjad, mis muutusid. Nii et järelikult oligi Lenini visioon nii primitiivne ka loomupäraselt. Asjaolu, mille kasutas ära Tartus, Eesti rahvusluse hällis, Jaama tänavas sündinud strateegiline geenius ja visionäär Aleksander Kesküla, kes sakslaste abiga selle viitsütikuga inimpommi, meeletult võimsama kui tuumaisendi, rongiga Venemaale toimetades.
1991. aasta algas juba siis. Ehk nagu Kesküla kirjutas 21. märtsil 1961, oma 79. sünnipäeva eelõhtul Hispaaniast ?veitsis olevale tütrele: “Areng läheb edasi, venelased tagasi. Peab olema kannatlik, alused on loodud, ülejäänu sõltub arengu dünaamikast”. Järgmisel kuul startis Baikonurist Juri Gagarin kosmosesse ja kogu maailm imetles Venemaa progressi. Moskva oma nõukalikus vormis näis olevat võimsuse tipul ja muutuvat üksnes võimsamaks. Samal aastal jõudis sotsialismi leer ehk osa Moskva impeeriumist ka Ameerika mandrile – Castro Kuubal otsustas samuti sotsialismi kasuks.
Praeguseks on lõpp teada. Ka Venemaa sai Gorba tekitatud pingelangusest insuldi.