11.11.06
12.00 Eedeni kaubanduskeskus. Minu poolt kehastatav müügimees Rait Mehe ei hiline. Ees ootab põnev päev – “olen palganud” ta teose “Kaunistagem Eesti kojad Savisaare pildiga!” lahutamatuks komponendiks, umbes nii, nagu seda on erootikatelefoni reklaamija meelas hääl ning seksikas keha. Ainus, mida Rait Mehelt oodatakse, on teost võimalikult hästi müüa. Ilmselt saatis ta just sel põhjusel paarikümne minuti eest paarile ajalehetoimetusele nn reklaam-meili.
12.00 – 12.15 Pärast väikest viivitust toimub näituse avamine. Kuraator Anna Hints räägib, titt süles, et väljapanekul võib näha erinevaid tõlgendusi isaks olemisest. Kuigi Mehe on Hintsiga kokku leppinud, et temagi juba avamise käigus sõna saab, ei kingi intervjueerija selleks võimalust.
12.20 Mehe asub tööpostile. Peale tema kui müügiagendi kuulub teose hulka ka
1) A2 formaadis säbruline, justkui telekamürast koosnev pilt, millel läbi sinimustvalge kumab rahvaisa Savisaare (praeguse tarbimisja infoühiskonna majandus- ning kommunikatsiooniminister!) silmnägu. Pildi juurde on lisatud hinnakiri. Kujutist saab osta formaadis A6-st A2-ni, kas lamineerituna või mitte.
2) Rohelist värvi piluga kast, mille külge on kinnitatud pastakas ning plastmasstasku ankeetide jaoks.
3) Ankeedid. Näitusekülastajast klient kirjutab sinna oma nime, kontakti ja tellimuse, mis suuruses pilti ta tahab jne ning libistab ankeedi-tellimuslehe kasti. 24 tunni jooksul võtab Rait Mehe temaga ühendust, kuhu raha kanda ja kuidas pilt kätte saada.
*
Siinkohal ei tohiks unustada tänapäeva kaubanduskeskuse [ingl k mall] sotsiaalset rolli, st kaubanduskeskus kui süsteemi kontsentreeritud mudel või süsteemi peegel süsteemis endas.
Fakt, et antud kaubanduskeskuse nimi on “Eeden”, ainult seletab kaubanduskeskuse ühiskondlikku positsiooni. See on tarbimisparadiis, kus on võimalik tarbida kõike, mis on seal kehtestatud reeglitega kooskõlas.
Kuni 12.45 Müügitegevus edeneb toredasti. Paljud vuhivad küll näitusest ükskõikselt mööda, kuid on sunnitud pead pöörama, kui müügiagendi reibas hääl neile “Kaunistagem Eesti kojad Savisaare pildiga!” hõikab.
“Ma vaatan nooremaid!” teatab üks eakas daam seepeale kelmikalt.
Mõõtnud käigu pealt teost, venib enamuse suule muie või naeratus. Saame vaid spekuleerida, kas tegemist oli andunud Savisaare-fänni või iroonilise vastasleeri esindajaga. Selge on vaid see, et kõik näevad teoses täpselt seda, mida nad näha tahavad.
Mõni üksik täidab isegi ankeedi. Neid üksikuid müügimees Mehe muidugi tunneb.
12.45 Kuraatori juurde astub vanem kaabuga mees, kelle suust lenduvad müügimehe kõrvu sõnad “Keskerakond” ja “propaganda”. Teost ta millegipärast osta ei taha, väidab, et on üks Eedeni omanikke ning vibutab hoiatavalt sõrme. Hiljem levib kuuldus, et tegu oli Eedenit omistava Tartu Tarbijate Kooperatiivi [TTK] esimehega(?).
12.50 – 13.00 Saabub keegi, kes näib olevat teosest tõeliselt huvitatud. Mehe tutvustab naisterahvale hinnakirja ning keelitab ankeeti täitma. Õnnetuseks selgub, et naine kuulub TTK juhatusse. Kunstiteose näol pidavat olema tegemist valimiskampaaniaga, mis poliitiliselt neutraalsesse Eedenisse ei sobi. Pilt võivat jääda, aga kaks kolmandikku teosest kadugu. Ajapikku jääb naisterahva heldust aga üha vähemaks ning keelatuks muutub isegi sedel “Siin oli Kalev Vapperi teos”. Kohaliku elektriku abil ning turvamehe valvsa pilgu all kangutatakse pilt tamiilide küljest lahti ning kantakse koos ankeedikastiga kaubanduskeskusest välja.
13.00 – 15.30 Rait Mehe kaob ning tema asemel asun tegutsema mina. Saadan Tartu Postimehele meili, kus vabandan, sest teos, mida müügimees varem reklaamis, on väljapanekult kõrvaldatud. Samuti helistan galerist Margus Kiisile ning küsin, kas teost on võimalik käimasoleva näituse lõpuni Y galeriis eksponeerida.
16.00 “Kaunistagem Eesti kojad Savisaare pildiga!” saab väljapaneku “Kunstnik kaardil”/ “Artists on the map” (kuraator Margot Kask) osaks. Oma äsja omandatud tausta tõttu sobib ta näituse konteksti ideaalselt. Kuna müügimees kui teose osa oli seotud otseselt kaubanduskeskusega, lahutan Rait Mehe aktiivse osaluse teosest. Loomulikult saab endiselt tellimuslehti-sedeleid täita, millele Mehe tulevikus ka vastab.
18.00 Y galerii peaks vastu ööd suletama. Olen sinna hetkeks naasnud, et oma installatsiooni uues ümbruses pildistada. Ruumidest astub juhuslikult läbi ka Mati Milius ning usun, et see toob head õnne.
22.40 Saadan Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Tartu Kunstikooli üldlisti kirja ning teatan, et isadepäeval, 12.11.06 pärast “Kunstnik kaardil” näituse ametlikku lõppu [kell 15.00] langeb teosel lisaks müügimehele ja kaubanduskeskusele küljest veel üks nähtav komponent – ankeedisedelite kast. Kavatsen järelejäänud pildi kell 18.00 oma üüritoa seinale riputada ning kutsun kõiki seda vaatama. Et vältida horde, hoiatan: “Koda on väga väike, see ei kuulu mulle ning ma ei kavatse teha midagi enamat, kui oma teose lihtsalt üles riputada.”
23.15 Räägin oma mõttest ka korteri omanikuga ning õnneks on ta nõus. Seda, et kutse jõudis enam kui neljasaja inimese postkasti, ma ei maini. Targu.
12.11.06
12.00 Rait Mehe saadab ankeetide täitjaile meilid, kus selgitab, kuhu ja kuidas raha kanda.
15.00 Y galerii näituse ametlik lõpp. Laadin oma teose taksosse ning sõidan minema. Kasti on lisandunud üks sedel. Tunnen ka seda inimest.
18.00 Olen pildi riputamiseks valmis. Oma panuse aktsiooni on nõustunud andma ka korterinaabrid (omaniku kaks poega), kes kannavad mõlemad hommikumantleid. Et omaniku-tarbija liinis tekkinud üksmeelt rõhutada, rõivastun ka ise hommikukuube.
18.15 Avatakse välisuks. Trepikojas võib näha mõlemat pealtvaatajat, kes sinna ka jäävad (piitade vahele tõmmatud nööril tolkneb teose ja minu nimega silt). Üks perepoegadest istub tumbal ning hakkab publiku ja majaelanike rõõmuks innukalt tuubat puhuma. Teine seisab kõrval ning ümiseb. Meloodiaks on riigihümniks kandideerinud “Eesti lipp” (helilooja E. Võrk).
Alustan riputamist. Kuna kasutan selleks hambaorke (torkan laeliistude vahele) ja õmblusniiti (kinnitan orkide külge), möödub protsess vaevaliselt.
18.20 – 18.25 Pilt jääb lõpuks seina. Ta on tunduvalt kõrgemal kui plaanisin, kuid nii vist peabki olema. Rüüpame rahulolevalt õlut, asendame nööril kõlkuva nimesildi kirjaga “LÕPP” ning sulgeme pealtvaatajate ees välisukse.
13.11.06
16.00 Tundub, et Rait Mehe töö polnud asjatu. Tartu Postimehest helistab reporter Raimu Hanson, kurdab, et sai kõigest liiga hilja teada (meil saadeti valele isikule, kes seda kohe edastada ei taibanud), kuid hakkab sellest ning vähesest lubatud tähemärkide arvust hoolimata järgmise päeva lehte lugu kavandama. Postimehe internetileheküljel ja Delfis asetatakse lugu esilehele ning ta kogub hulga vastandlikke kommentaare.
14.11.06
12.00 Helistab teleajakirjanik Anu Välba saatest “Paar”, arvab, et see on uskumatu, mis toimub ning palub mul neljapäevase otsesaate jaoks teos rekonstrueerida. Nõustun seda meelsamini, et tegu on riigitelevisiooniga ning otsustan paljastada otsesaates ka selle, et teose osana esitletud müügimees Rait Mehet kehastasin tegelikult mina, st autor. Usun, et viimane fakt peaks kogu töö täiesti uuele tasandile vinnama ning avama vaatajatele (kunstniku) enesemüümisega seotud probleemid. Selguma peab, et praeguse majandus- ja kommunikatsiooniministri Savisaare pilt on vaid tähelepanu püüdmiseks üles seatud antenn, mille abil majandada ja kommunikeerida. Et kaardile pääseda, peab kunstnik kehastama korraga nii loojat kui müügiagenti, rakendama osavaid reklaamitrikke ning meediaga kavalalt manipuleerima.
Pole ime, et praegust ajajärku skisofreeniaga seostatakse.
3 PÄEVAGA ORBIIDILE
Tänan mõttes kaubamaja Eeden, sest hoolimata Mehe pingutustest sai taies tähelepanu osaliseks just tänu nende aktiivsele sekkumisele. Soovitan kolmepäevase lennu orbiidile kõrva taha panna kõigil kunstnikel.