1991.-92. aastaga, mil Eestis taastati riik restitutsiooni põhimõttel ning loodi parlamentaarne vabariik sõjaeelseid kogemusi silmas pidades, on palju muutunud. Kiire evolutsioon on asendunud stagnatsiooniga ja N. Liidu lagunemise tulemusena positsiooni kaotanud isikud ja struktuurid on pea täies mahus taastanud oma positsioonid. Esmapilgul võib tunduda kohatuna rääkida stagnatsioonist olukorras, kus Eesti majanduskasv on 10% lähedal ja tööpuudus peaaegu olematu. Ent majandusedu põhineb suuresti inertsil, eelmise kümnendi algupoolel tehtud valusatel otsustel.
*
Peale suurte eesmärkide saavutamist – NATO ja EL-iga liitumist, on riigiaparaat vajunud letargiasse, oskustöölised, arstid, päästetöötajad ja politseinikud lahkuvad välismaale ning odava tööjõu võimalik sissevool paneb eesti keele püsimise asjaajamiskeelena tõsiselt proovile. Nõukogudeaegsed võimumehed on vahetanud värvi ja struktuurid ümberformeerunud, kuid kas see on toonud kaasa ka nende mentaliteedi muutumise? Kuniks nad olid võimust eemal, ei olnud sellel suuremat tähtsust. Kuid nüüd on nõukogudeaegse mentaliteedi tagasitulek selgelt tuntav. See ilmneb nii suhtumises omandisse, töösse, ausse kui ka ükskõiksuses Eesti riigi tuleviku suhtes ning riigikaitseliste ja julgeolekuliste vajaduste eiramises.
Kaasaegne Euroopa riik saab edukalt areneda üksnes tulevikku vaadates ning demokraatia põhiväärtusi säilitades. Paraku kumab riigi võimue?eloni tegevussuundadest läbi hoopis teistsugune tendents, mis püüab võimu monopoliseerida ja demokraatlike institutsioone valitsusele allutada. Sellised arusaamad ei kuulu tänapäevasesse Euroopasse, vaid just postsovetlikku ruumi. SRÜ maades näeme, et ajutine demokraatia-mängimine on lõppenud nõukogudeaegse nomenklatuuri võimutäiuse taastamisega. Kas tõesti on sellised eeskujud ka meie otsustajate unelmateks?
*
Mis siis õigupoolest on Eestis toimumas? Nagu juba öeldud, on võim üha enam kontsentreerumas nõukogudeaegse nomenklatuuri kätte – nii poliitiline kui majanduslik võim. Asi pole mitte selles, et üks või teine nõukogudeaegne otsustaja on jälle otsustaja. Kindlasti on paljud neist siiralt lojaalsed iseseisvale Eesti riigile. Kuid nomenklatuur oli Nõukogude ühiskonna privilegeeritud eliit, mis moodustas tihedate sidemetega korporatsiooni üle kogu N. Liidu. Need sidemed ei ole kuhugi kadunud. Koos on söödud ära mitu puuda soola, vanad alluvussuhted tuletavad meelde ilusaid vanu aegu, mil Moskvas, kõrge ülemuse kabineti ukse taga, sai, “Vana Tallinn” peos, meelepäraseid asju lunitud.
Vene transpordiministri hiljutine visiit oli lausa musternäide sellest, kuidas Eesti valitsuse liikmed tema juures vaibal käisid. See, et Eesti on NATO ja EL-i liikmesriik, mitte aga Moskva vasall, oli paugupealt ununenud. Ja mis veel: oi kui palju on nomenklatuuri kohta Moskvas komprat ja oi kui valus on, kui see päevavalgele ilmub. Seepärast on nomenklatuur kergesti manipuleeritav ja vana kollaboratsionism loob võimalused kollaboratsionismi taastekkimiseks, kui seda piiri tagant soovitakse esile kutsuda.
*
Majanduseliidi ja poliitilise eliidi läbipõimumine on meie tänane päev. Tipp-poliitikud tegelevad äriga, ärimehed finantseerivad erakondi (muidugi mitte kõiki, vaid neid, kellelt on oodata meelepäraseid otsuseid). Selle tagajärg on vaba turu taandumine monopolistliku kartelli ees ning korruptsiooni muutumine lahutamatuks osaks nii majanduslikes tehingutes kui poliitilistes otsustustes. Niisuguse majandus-poliitilise struktuuriga riik on aga kerge saak välisriigile, kus valitseb tunduvalt võimsam monopolistlik majandus ja kellel on juhtumisi huvi majanduslikult kontrollida teisi riike. Strateegiliste majandusharude, eeskätt transpordi ja energia allutamine välisriigi valitsusele on käegakatsutav oht, mis Eestit varitseb.
Tendents, mis demokraatliku ühiskonna seisukohalt on ülimalt ebasoovitav, on erakondade kui rahvavõimu esindusorganisatsioonide ja ametkondade läbipõimumine. Demokraatlik riik eeldab rahvaesinduse otsuste sõltumatust ametnikest ning ametnike sõltumatust erakondadest. Eestis on paraku toimumas ametnike ulatuslik sundparteistamine, mille tulemusena ministeeriumid (aga ka omavalitsused ja nende ametkonnad) kujunevad poliitilisteks korporatsioonideks vastavalt sellele, milline on ministri poliitiline kuuluvus ning ministeeriumid on jaotatud valitsusparteide vahel ära nagu keskaegsed läänid. Ühest küljest saab ministeeriumist selle läbi partei lüpsilehm, samas dikteerib politiseerunud ametnik valitsusele ja Riigikogule poliitikat, parteist saab ametkondlike huvide esindaja. Nii mõnegi arvates oleks tore selline parteistamine laiendada ka kohtutele, prokuratuurile, kaitseväele, õiguskantslerile, politseile?
*
Eesti on olnud rahvusvahelises plaanis päris heas kirjas madala korruptsiooni, ausate valimiste ja vaba meedia tõttu. Ometi ei ole tegelikkus sugugi mitte nii ilus; ja mis veel – selgelt on tunda võimude survet olukorra muutmiseks, kuna säärane vabadus on nõukogude kooliga bürokraadile lihtsalt häiriv, vastumeelne ja arusaamatu. Ja muidugi piirab tema võimu. Korruptsioon omavalitsustes on Eestis väga tõsine probleem. Kuid mitmed tehingud riigi tasemel nagu näiteks endise kondiitrivabriku Kalev hoonete rent ja mõistetamatud vastuteened selle korraldajatele, millele valitsusringkondadest tuleb vastuste asemel üksnes vassimisi, Weroli pankrotiprotsess ja kümned muud hämarad asjad viitavad tõsistele probleemidele aususe ja eetikaga.
Valimised on meil üldjoontes ausad, kuid üldteada on häälteostmise juhtumid mitmetes Ida-Virumaa omavalitsustes. Asi on tegelikult läinud viimastel aastatel halvemaks ja kui me jõuame olukorrani, kus valimistulemuse ebausaldusväärsus seab kahtluse alla võimu legitiimsuse, nagu see on tavapärane SRÜ riikides, siis oleme ikka viletsas seisus küll.
*
Vaba meedia on demokraatia keskne garant. Ent samas on see ülimalt segav igaühele, kes püüab monopoolset võimu omandada. Rünnakud vaba ajakirjanduse vastu on olnud mitmete, eriti Nõukogude taustaga poliitikute poolt võrdlemisi tavalised, kuid meedia suukorvistamiseni ei ole veel jõutud. Praegusel valitsusel paistab siiski olevat siiras soov ka see mure “lahendada” ja saavutada olukord, kus valimiste eel on meedia üksnes mõne erakonna teenistuses.
Tulles veel kord tagasi võimalike piiri tagant tulevate mõjutuste juurde, ei saa tähelepanuta jätta, et meie rahvusvaheline keskkond on viimase kümne aasta jooksul tohutult muutunud. Kuuludes NATO-sse ja EL-i, on Eesti saanud võimalikest kõige tugevamad rahvusvahelised tagatised riigi kestmisele. Samas on ka ohud hoopis teisel tasemel. Kümne aasta eest oli meie idanaabriks anarhias siplev Venemaa, kes peale lärmi ei suutnud meie suhtes suurt midagi ette võtta. Tänane autoritaarne Venemaa viib ellu süsteemset poliitikat, tugevdamaks haaret naaberriikides. Lisaks majanduslikele teguritele, mida Venemaa riiklikult kontrollitava kapitali abil kasutatakse, on käigus ka poliitilised vahendid. Pole saladus, et mitmed äärmuslikke vaateid kandvad liikumised saavad tegutseda üksnes Moskvast tulevate rahasüstide toel. Mitmed Moskva poolt võimendatud vahejuhtumid nagu pronkssõduri piketeerimine ja äkitselt tekkinud vajadus võidelda Eestis fa?ismi vastu, võivad ju olla kohapealse initsiatiivi väljendus, kui ometi on see väheusutav. Kujutlus, et Eesti on käivitanud eduka integratsiooni venekeelse elanikkonna kaasamiseks, on osutunud pettekujutluseks.
*
Enamus Eestis elavatest mitte-eestlastest ei oska jätkuvalt üldse eesti keelt ja saab kogu teabe Vene propagandakanalitest. Venekeelne kool aga süstib jätkuvalt arusaama, et Eesti liitus vabatahtlikult N. Liiduga ja Punaarmee vabastas meid nii fa?istidest, mõisnikest kui kapitalistlikest kurnajatest. Pole siis imestada, et paljud Eestis sündinud ja Eesti kodakondsusega noored punalippude all pronkssõdurit kummardavad. Ent need inimesed on kerge saak Venemaa viienda kolonni täienduseks. Kuid mida teevad Eesti poliitikud, et seda olukorda lahendada? Mitte midagi! Valimisvõidu ootuses minnakse “Vene kaardiga” kaasa ja õnnitletakse Narva maatasa tegemise puhul punaarmee veterane kui vabastajaid, selle asemel, et tõde selgitada. Ühel meie valitsusparteil on “ühistes huvides” hoopiski koostööleping Vene valitsusparteiga. Seda ei usu keegi, et osapooled oleksid pariteetsed. Üks on selgelt teise filiaal. Huvitav, kumb kumma?
*
Ilmselt on põhjust küsida: mis meist saab? Loetelu, milles Eesti on kaitsetu, osutub õige pikaks. Mis juhtub, kui meid tabab ulatuslik looduskatastroof, õnnetusjuhtum või terrorirünnak, kui meie piiril palub asüüli 100 000 valgevenelast? Oleme mingil määral küll õppinud võitlema tagajärgedega, kuid paneme silmad kinni vajaduse ees olla ettearvamatusteks valmis. Soov kasutada riiki omaenda huvide rahuldamiseks ja ükskõiksus riigi iseseisvuse ja tuleviku suhtes on halvad teekaaslased rahva saatuse üle otsustamisel.