Elan Eestis 13 aastat. Selle aja jooksul olen joonud nii palju eesti verd, et pean ennast puhtavereliseks eestlaseks.
Kui ma sellest aru sain, otsustasin: on tulnud aeg ametlikult suhted vormistada. Ühesõnaga, anna passi. Pühendasin oma otsusesse ka seltsimehed. Minu samm võeti vastu mõistmisega, ehkki mitte päris ilma skeptiliste märkusteta. Näiteks tuletati mulle meelde, et ma ei tea peast Eesti hümni ega oska tantsida kaerajaani. Vaatamata nendele puudujääkidele organiseeriti peagi minu eestlaseksülendamise komitee, kuhu kuulusid silmapaistvad kultuuri- ja ühiskondliku elu tegelased, nagu Juku-Kalle pan Raid, Jüri Pino alias Poni, Karl Martin Sinijärv etc. Komitee tööst võttis osa ka ajaloolane Bach-Zelewski. Komitee staap asutati Pikale tänavale Tehase õllekasse. Pärast selle sulgemist viidi staap üle Kuku klubisse. Talveperioodil toimusid mõned istungid ka Mustikas.
*
Komitee ostustas pöörduda peaministri ja presidendi poole ettepanekuga anda mulle viivitamatult Eesti kodakondsus. Kui dokument oli juba peaaegu valmis, tuli Kukusse Mart Soidro ja teatas: “Bariss, tõ nje prav!” Ning seletas, et see kõik on täielik jama ja kodakondsuse saamiseks tuleb mul nagu kõikidel normaalsetel inimestel läbida ametlik protseduur, samuti teha eksamid. Mis põhjustas mulle kerge ?oki. Asi on selles, et oma elu viimase eksami tegin lahingukoolis “rühmringkaitses”.
Komitee nõustus üsna kiiresti Mart Soidro argumentidega ja mulle tehti ettepanek pöörduda Riiklikusse Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskusesse, kus ma oma õuduseks teada sain, et teha tuleb tervelt kaks eksamit – esimene põhiseaduses ja teine eesti keeles. Mulle anti (tasuta) hunnik materjale, kõikvõimalikke dokumente, samuti Eesti Vabariigi põhiseadus ning öeldi: oodake kutset eksamile. Kutse tuli kiiresti, eksamini jäi aega kümme päeva. Nende kümne päeva jooksul pidin ma pähe õppima põhiseaduse, kodakondsusseaduse ja keeleseaduse, selgeks saama Eesti ajaloo alates Kalevipojast ja lõpetades Savisaarega, samuti katsuma meelde jätta vabariigi presidendi nime.
Kõigest ühe tunni jooksul tuli mul kahekümnest küsimusest vähemalt viieteistkümnele õigesti vastata. Mul õnnestus pihta saada üheksateistkümnele. Ainuke küsimus, mis mind segadusse ajas, oli: kellele kuuluvad Eesti loodusvarad? Aga tõesti, kellele? Kui tõsiselt rääkida, siis oli eksam väga lihtne. Igale eksaminandile anti kasutada põhiseadus, samuti sõnastik. Nii et läbi kukkuda võis ainult kirjaoskamatu inimene.
*
Eesti keele eksami konsultatsioonil seletati meile, et eksamiks läheb aega neli tundi. Ja et kaasa tuleks võtta alkoholivabad joogid, kirjutusvahendid (kaks), prillid ja ravimid. See kõik andis tunnistust, et eksam ei saa olema kerge.
Varemalt oli eesti keele eksam traditsioonilist tüüpi. Inimene luges mingit teksti, tõlkis selle, kirjutas etteütluse ning lõpuks toimus eksmaineerija ja vastaja vahel vestlus mõnel abstraktsel teemal. Näiteks “Eesti loodus” või “Minu kodulinn”. Kõik oli nii nagu vanadel aegadel, mil pedagoogikas domineeris klassikaline õpetussüsteem. Nüüd on kõik üle läinud testidele, mingitele punktidele, mingitele ABC-dele. Minu, vanamoodsa inimese jaoks on see nagu hiina keel. Kui aus olla, siis läks mul nelikümmend minutit, et aru saada, mida minult õieti tahetakse.
Lühidalt, 80 minutit – kirjutamine. See tähendab, et tuleb kirjutada ametikiri ja essee etteantud teemal. Minu teemaks oli “Kas eesti keelt on või pole tarvis õppida?” Vaat selline peen ja sügav teema. Selle asemel et küsimusele vastata, kirjutan, kuidas ma eesti keelt õppima hakkasin. Eredad muljed: minu esimene eestikeelne fraas, mille korralikult välja ütlesin, oli “lähme poodi, ostame ?okolaadi”. Ilmnes, et elu on palju julmem. Eksamil istudes meenus mulle pildike minu Tartu elust: raudteejaama ees, õlleka ligidal istuvad kaks purjus inimest, üks eestlane ja teine venelane. Eestlane ütleb: “Sa ei ole eestlane!” Venelane vastab: “Ei, ma olen ka eestlane!” Eestlane jälle raske keelega: “Sa ei ole eestlane!” Venelane peaaegu nuttes: “Ei, ma olen ka eestlane!” Ma ei tea, kui kaua see mõtterohke dialoog jätkus, kuna läksin kahekümne minuti pärast rongi peale. Vagunis aga sõimlevad kaks intelligentse väljanägemisega daami. Esimene ütleb: “Tibla!” Teine vastab kerge aktsendiga: “Tule persse!”
*
Seejärel tuleb kuulamine – 60 minutit. Teile mängitakse ette kassett mingite dialoogide ja monoloogidega ja teil tuleb teha “linnukesed” kohtadesse, kus need käima peavad. Tekste oli mitmesuguseid, neist kõige huvitavam bussijuhi monoloog, millest mõistsin ainult seda, et bussis suitsetada ei tohi.
Pärast seda on järjekorras lugemine – ka 60 minutit. Nende minutite jooksul pidin läbi lugema kuue uusrikka maja detailsed kirjeldused ja siis kärmelt vastama: Kelle majal on kõik seinad valged? Kus on aknad kõige kallimast puust? Kellel on uks klaasist ja mööbel kirju? Jne.
Kui see läbi sai, mõtlesin: noh, lõpuks ometi kõik. Aga ei. Järgneb rääkimine. Teid jaotatakse paaridesse, antakse ette mingid fotod ja sunnitakse rääkima tööst ning lemmikloomadest. Selle juures tundsin end kohutavalt ebamugavalt, see meenutas kangesti Eugene Ionesco näidendit “Inglise keele tund”, mis koosneb tüüpilistest õpikulausetest: “Tere, kas pole täna ilus ilm.” Ja kogu minu plära lindistati kassetile. Ma püüdsin kõnelda maheda baritoniga nagu nõukogudeaegsed raadiodiktorid. Mis sellest välja tuli, teab üksnes Jumal. Aga mõne nädala pärast saabus kiri, kus mind rahustati teatega, et sooritasin eksami ja sain koguni 90 punkti 100-st.
Ja nii täitustki idioodi unistus – minust sai eestlane.
