Minu meelest on Priit Pärn inimene, kes oli ja on ikka täiega ajast ees. Müts maha. Või on Pärn hiromant? Teistmoodi ei oleks võimalik, et keegi suudab nii ettenägelikult panna 1980. aastal väga heasse koomiksivormi suhte Arnold Rüütel-Eero Raun ning kutsuda seda raamatut veel suisa nimega “Tagurpidi”. Minu arust on nimetet raamat ja seal sisalduv nüüd lõppeks tõeks saanud. Tegelikult juba mõni aeg tagasi. Me elamegi Tagurpidiantslas.
KÄSI PIHKU!
Nimelt jääb mul viimane aeg mulje, et presidendi kantseleil sigineb muresid järjest juurde. Olenemata, mida Arnold Rüütel ka ei teeks või ütleks, hoppab tema selja tagant välja kohe varmas pressiesindaja Eero Raun ning tõlgib Eesti rahvale ära, mida president tegelikult mõtles oma uue hullu lause või käitumisaktiga ja mismoodi see kõik on täpselt vastupidine sellele, kuidas rahvas presimehe akti tõlgendab.
Samamoodi oli ju ka Priit Pärna “Tagurpidis”. Ikka pidi Tagurpidi-Ants (Raun) ära tõlkima seda, mida onu (Rüütel) ütles ning mis tegel’t kõik selle taga oli. Ja pahatihti andis onu (Rüütel) kui vanem olija nõuandeid ka Tagurpidi-Antsule (Raunale), kuidas ühte või teist asja peaks interpreteerima.
“Tagurpidis” on kirjas: “Onule polnud Antsu tulekust teatatud ja seepärast oli ta Antsul jaamas vastas. “Head aega!” lausus ta ja sirutas Antsule vasaku käe. Tagurpidi-Ants sai kohe aru, et onu talle niiviisi tere ütleb.”
Eero Raun sai kah kohe aru, et kui Arnold Rüütel võhivõõrale inimesele käe pihku pistis ning kaastunnet avaldas, siis tegelikult mõtles ta sellega, et käes on 14. märtsi kurb hommik, kus kõigil Eesti inimestel on põhjust üksteisele kaastunnet avaldada. Samuti tabas ta hetkega, et väide, nagu oleks president Rüütel avaldanud Õie Arusoole kaastunnet nimelt abikaasa surma puhul, on vale ning annab tunnistust ajakirjaniku küünilisest mõtteviisist. No kes siis sellest aru ei saaks?!
KUIDAS VAIKUST TÕLKIDA
Sama hoogsalt tabas Raun ka ära, mis Rüütlil tegelikult arus oli, kui viimane iseseisvuspäeval jaanituld teha tahtis. Rüütel tegi lihtsalt vigurit!
Viimasel ajal on Raun aga jõudnud suisa metatasandile ning suudab inimkeelde panna juba Rüütli paljutähendavat vaikimistki. Ladusalt sai tõlgitud, mida Rüütel pidas silmas vaikimisega Kadrioru lossis toimunud teenagerite pidude kohta.
Vaikimist vahendas Raun nõnda: “Sõnad on vastuseks erinevatele küsimustele. See, mida mina rääkisin, oli see mõte, et põhimõtteliselt see asi oli selles mõttes lõpetatud, et neid pidusid enam ei toimunud. Lihtsalt nüüd tuli see avalikkuse ette. See õppetund, mida noored inimesed on saanud, see ei välista, et oli juba enne räägitud. Lihtsalt praegu on? nii, nagu on minu pärast kasvõi poliitikas, et mõni asi võib tunduda olla lõppenud, aga mõne päeva pärast selgub, et ikka ei ole.”
ÕUN KUKUB!
Minu meelest ei anna seda enam selgemalt üteldagi! Vat see on siis nüüd see koht, kus Rüütel (onu) andis Raunile (Tagurpidi-Ants) enne nõu, kuidas peab küsimustele vastama, mis on sõna jõud ning tegi ta seda suure tõenäosusega alljärgeva “Tagurpidist” tuleneva onu tsitaadiga: “Aga olgu, räägin sulle sõnadest!” teatas onu ja seadis end taburetile mugavalt istuma. “Vaata, Ants, sõnadega on selline lugu, et Tagurpidiantslas peab iga sõna vastupidiselt võtma. Kui ma ütlen näiteks “Jah!”, siis tuleb seda mõista nii, et ma ei ole öelnud midagi või siis ma ütlesin “Haj!” või ehk ütlesin “Ei!” Veel keerulisem on lugu lausetega. Ütleme “Õun kukub”. See võib tähendada, et “õun ei kuku” või “kuku ei õun” või hoopis “pirn kukub”, aga samuti “pirn ei kuku”, mis ei ole küll päris õige, sest?”
Siinkohal katkestas Raun jutuhoogu sattunud Rüütli. Juhuslikult oli Raun üles vaadanud ning hüüdis: “Aga tegelikult ta ju kukub!”
SILMAPIIRI VALVURID
Eks eelnevatest õpetussõnadest innustatuna seletas Raun ära ka nii mõningaidki Eesti inimesi painama jäänud küsimuse, miks kirevase päralt pidi seltsimees Rüütel andma tõestatult KGB-ga kaastööd teinud Vene õigeusu kiriku juhile, patriarh Aleksius II-le Maarjamaa Risti märgi.
Muuhulgas tõlkis ta kehakeeles rääkivat Rüütlit nõndamoodi: “Riigid koosnevad küll üksikisikutest, kuid riikidevahelistes suhetes valitseb mõnevõrra teistsugune toimimisloogika kui üksikisikute vahel. Tegu on lihtsalt erinevate tasanditega, näiteks topeltmoraalist rääkimine oleks siinkohal mõttetu.”
Mh, jälle pean ma näpuga järge ajades “Tagurpidi” onut tsiteerima, kellelt Eero taas kord õppust on võtnud: “Näib, et pean sulle veidi meie silmapiirist rääkima,” ütles onu, kui Antsu jalad jälle maha puutusid, “muidu võib sulle mõnest asjast väär arusaam kujuneda. Meie silmapiir, erinevalt teie omast, pole mitte näiline, vaid tõeline, käegakatsutav. Maa ja taevas lähevad kokku, nii mis mürtsub. Meil on isegi spetsiaalsed silmapiirivalvurid, kes valvavad, et keegi ei läheks maa ja taeva kokkupuutekohta urgitsema. Kui sa kalda alla vajusid, olime parajasti silmapiiritsooni jõudnud. Igal juhul hea, et sul õigel ajal jalust kinni sain – taevas on ikkagi rohkem kaevurite, muttide ja vihmausside päralt.”
TEE KAHE SUHKRUTÜKIGA
Aga tegelikult võin ma ka eksida? Tegelikult võib ju vabalt olla õige ka J-K Raidi variant, et Arnold Rüütel on hoopiskaupa zen-budismi guru, kelle sõnumid ning teod on alati täis niivõrd suuri sümboleid ning tähendusi, et tavainimene sellest nii ehk nii aru ei saaks ja sestap ongi meedium Eero Raun seal vahel, et käsulaudu maarahvale ära seletada. No mida mõistab pops, et inimesed lendavad kiiresti ja hulgakaupa? Tavaline maainimene ju ei lenda, vaid on heal juhul adra taga ja kiusab hobust. Ent siin tulebki mängu Raun, kes kõneleb inglite keeles, kui’s teoreetiliselt see lendamisepull inimestele siiski võimalik on ning ku’da sellega isegi hukka võib saada.
Või istub näiteks Rüütel rätsepaasendis, mediteerides, näpud koos ning silmad kinni ja ümiseb. Ja siis äkki avab ta silmalaud ning ütleb Raunale hauataguse häälega: “Sitikas läheb üle tee siis, kui täiskuu naerab.” Raunal Sitikas läheb üle tee, kui täiskuu naerab kaaskonnale kohe tõlge võtta: “Mida president tegelikult öelda tahtis, on see, et tal praegu parem käsi sügeleb ning ta tahaks teed. Kahe suhkrutükiga!” Tavainimene küll sellest kohe aru ei saaks. Tavainimene saaks aru, et ta tahtis teed ikka ühe suhkrutükiga!
Lõpetuseks tsiteeriksin ma aga hoopis ühte teist inimest. Inimest, kes ei vajanud enda sõnumi kohaletoomiseks eestlastele eesti keele tõlki ning vahendajat. Inimest, keda ma väga palju austan ning kes on paraku meie seast lahkunud. Üsna alles. Ja see inimene ütles: “Tule taevas appi!”?
Ja võib-olla ei olnudki Priit Pärn ajast ees. Äkki me lihtsalt olemegi tagasi samas ajas.