Just see koht Lindgreni suurepärasest lraamatust meenus mulle, kui Isamaaliit ja Respublika koos parteid hakkasid ehitama. Nii mõnigi mõtles, et mis see on, nii mõnelegi vastati, et kohutavalt uhke riist, mille abil järgmised valimised võita.
Aga mäletatavasti ei kõlvanud Karlssoni riist millekski, peale selle, et seda maailma kõige uhkemaks riistaks võis nimetada. Isiklikult on mul kahe parempartei ühinemise üle hea meel, ehkki nii äkiline akt teeb ka ettevaatlikuks. Kas neil ikka aega mõelda oli? Kas nad ikka teavad, kuhu edasi?
Kuluaarides on ühinemisest tüütuseni räägitud, tüütuseni on need jutud ka kui ebavajalikud tagasi lükatud. Eriti respublikaanide poolt. Enamasti on rusikaga vastu rinda taotud ja enesekindlalt seletatud, et valimisele minnakse uhkes üksinduses. Ei tea, kes siis nüüd ühe päevaga mõistuse pähe ajas? Ja kuidas see sündis? Ja mis on tagataskus? Ja miks lihtliikmeid ei teavitatud?
Vaieldamatu fakt, et meie poliitmaastikul on ühinenud parempoolsetel tunduvalt rohkem kaasa rääkida kui kahel pisikesel. Teisalt – osad isamaaliitlased on õigustatult vihased, sest nende viimase aja tõusujoone võib sõnnikuna ratta küljes tilpnev Respublika ära rikkuda. Väga loodan et nii ei juhtu, sest kuidas muidu kesk- ja rahvameestest riigivaraste ohjeldamisega jääb? Asjale on oht sisse kodeeritud. Näiteks, et sellid ei suudagi korralikku ühist ja kõigile arusaadavat programmi tekitada. Või ei suuda kokku leppida kvootides, palju kummaltki uues erakonnas juhte võiks olla.
Sotsioloog Matvei Malõi kirjeldab, kuidas Nõukogude ajal ühiskonda parandati – seda ei alustatud mitte iseendast, vaid kollektiivist. Kollektiiv püstitas idee, mis sel hetkel näis loogiline ja kaasaegne: “Miks peaks igaüks end ise paremaks muutma? Teeme paremaks ühiskonna, kus me elame, pärast aga küsime tema käest aru. On ju iseenda parandamine põlve otsas nokitsemine, aga meie asume asja kallale terve brigaadiga, nagu tehases, ja teemegi selle ühiskonna paremaks.”
Me teame hästi, kuhu see viis.
Nii et vaadake ette, head sõbrad Respublikast ja Isamaaliidust. Eelkõige tuleb aru saada vigadest, mida kumbki on teinud. Muidu juhtub uue parteiga nagu Makarovi püstoliga – kümne sammu pealt kassile pihta ei saa, kuid see-eest võib relvaga naelu seina lüüa. Niisiis on püstol universaalne – kõlbab kõikideks asjadeks välja arvatud see, milleks ta tehtud on.
Ja veel.
Vahetage ära partei nimi. Mis Eesti Eest!? Naerma ajab. Meie ühiskond ei ole nii kiivas, et tuleks inimesi barrikaadidele kutsuda. Res Publica on analoogse leksika eest juba korra vastu lõugu saanud. Kas tõesti ei mõjunud?
Eesti Eest! on justkui “Vali Kord” ja samas ka justkui Savisaare panemine, meenutades raamatut “Revolutsioon kestab!” Tegelikult on revolutsioon läbi ning aeg hakata mõistlikuks.
Partei nimi võiks olla kasvõi Ühendus Isamaa.
Või vastasel juhul juba tõesti otsekohene Makarovi Püstol.