Sul ilmus äsja esimene raamat. Enne seda Sa midagi avaldanud ei ole. Kust Sa võtsid üldse julguse oma käsikirja lihtsalt kirjastusele pakkuma minna?
Ma pidin selleks tegelikult mitu kuud julgust koguma ja isegi siis kahtlesin, kas ikka saata käsikiri mõnele kirjastusele. Lõpliku tõuke selleks andis mulle mu õde, kes innustas mind seda tegema. Tema oli ka see, kes soovitas käsikiri just Pegasusele saata, sest talle meeldis Pegasuse koduleht kõige rohkem. Võib-olla andis mulle julgust ka see, et mu sõbrad ja mõned õpetajad olid varem minu kirjutisi lugenud ja andsid positiivset tagasisidet.
*
Kui palju on “Nukkudes ja õuntes” Sind ennast ja Sind ümbritsevat keskkonda?
Arvatavasti on mind ennast raamatus üpris palju. Panen paratamatult paljudesse tegelastesse midagi iseendast, eriti peategelasse. Seejuures ei pruugigi ma seda alati ise märgata. Näiteks panin alles peale raamatu ilmumist tähele, et peategelane jagab minu hirmu ämblike ees. Samas võib ju ka küsida, et milline terve mõistusega inimene ei karda ämblikke? Aga ikkagi ? Mõned tegelased olen ka kujundanud oma sõprade ja tuttavate põhjal, aga üks-üheseid vastavusi nende ja raamatutegelaste vahel siiski ei ole.
*
Kas Sa ei karda, et Su sõpru võib see häirida, et kirjutasid nad oma raamatusse?
Ma ei usu, et see neid segab, sest ma ei ole ühtegi tegelast ju otseselt nende põhjal loonud, vaid kujutanud erinevate sõprade erinevaid iseloomuomadusi. Vaevalt et keegi end seal ära tunneb ja isegi siis pole põhjust vihane olla, sest ma pole neist midagi halba kirjutanud. Häirida võib see ainult üht minu õpetajatest, kelle vastu ma olin põhjendamatult õel. Enda õigustuseks võin öelda ainult seda, et raamatu kirjutamise ajal käisin ma ikka veel gümnaasiumis 11. klassis ja tol ajal oli see õpetaja minu jaoks tõesti saatana sigitis, kes üritas minust elujõudu välja imeda. Tagasi vaadates tundub, et ma pingutasin natukene üle ?
*
Kas iseenda sel viisil avamine – raamatu ilmumisega Sa ju laotad teatud mõttes enda sisemuse võõraste inimeste silme ette – ei hirmuta Sind?
Ausalt öeldes pole ma sellele eriti mõelnud, aga see ei hirmuta mind eriti. Võõraste inimeste arvamusi ma ei karda, sest tõenäoliselt ei jõua suurem osa sellest minuni ja isegi kui jõuab, on mul lihtsam sellest mitte välja teha. Kõige rohkem kardan oma pereliikmete kriitikat, sest nendega ma pean ju elama. Sel põhjusel pole ma neile ka varem oma kirjutisi lugeda andnud.
*
Oma pereliikmete ja sõpradega pead Sa tõepoolest elama. Kas nad on juba küsinud või uurinud ka, et miks Sa kirjutasid just nii või mida Sa selle raamatuga öelda tahad või midagi muud sarnast?
Mõned sõbrannad on küll küsimusi esitanud ja ma olen neile ka vastata üritanud, aga vanemad pole veel midagi küsinud. Arvatavasti sellepärast, et nad pole veel jõudnud raamatut läbi lugeda. Praegu pean peamiselt tegelema oma õega, kes nõuab vastuseid mitmetele küsimustele, mis tal raamatut lugedes tekkisid. Suurem osa küsimustest käib loomulikult “Nukkude ja õunte” lõpu kohta, sest ta ei ole rahul sellega, kuidas ma otsad kokku tõmban. Ma kardan, et varsti hakkavad mulle helistama ka sõbrad, kellel on samad küsimused.
*
Mida Sa ise üldse loed? Või veelgi laiemalt: kas võib öelda, et mingi raamat või raamatud või hoopis äkki filmid inspireerisid Sind “Nukke ja õunu” kirjutama? Või on Sinuga pigem nii, et Sind inspireerib kõige enam valge ja tühi arvutiekraan Sinu ees?
Tavaliselt loen ma fantasy-raamatuid, eriti meeldib mulle Terry Pratchetti looming. Samuti loen ma meelsasti Stephen Kingi. Pole vist mingit kindlat raamatut või filmi, mis andis “Nukkude ja õunte” jaoks inspiratsiooni, pigem oli neid rohkem, aga ma ei mäletagi enam päris täpselt, kust ma inspiratsiooni sain.
Kindel on see, et tühi arvutiekraan mind küll ei inspireeri, pigem avaldab see vastastikust mõju. Tavaliselt muudab tühja ekraani vaatamine mind rahutuks ja siis ma pean kas midagi lugema või mõnda filmi vaatama. Mõnikord piisab ka lihtsalt muusika kuulamisest, et inspiratsiooni leida, aga ma tõesti ei mäleta enam, mis mind “Nukkude ja õunte” puhul konkreetselt inspireeris. Võib-olla oli tegemist lihtsalt mõne palavikulise unenäoga, sest alustasin raamatu kirjutamist siis, kui ma 38-kraadise palavikuga kodus olin ja kirjutamise ajal õnnestus mul veel vähemalt ühel korral sama tõsiselt haigeks jääda.
*
Ütlesid just, et jäid kirjutamise ajal korra haigeks. Kas see tuli kirjutatust? Kas kirjandusel on Sinu üle nii tugev mõju?
Oleks küll kena öelda, et kirjandusel on minu üle nii suur mõju, aga nii see arvatavasti siiski ei ole. Ma pole märganud, et just kirjutamine oleks mind haigeks teinud, aga väga tihti on juhtunud seda, et kirjutan siis, kui olen haige. Põhiliselt sellepärast, et haigena pole niikuinii midagi paremat teha ja kirjutamine parandab enesetunnet. Tavaliselt on nii, et mida haigem ma olen, seda rohkem ka kirjutan, sest haigest peast tulevad tihti kõige paremad mõtted ?
*
Olen märganud, et paljude noorte kirjanike keelekasutus on üsna nõrk ja vaene ning mulle tundub, et põhjus on just selles, et loetakse küll palju oma välismaa lemmikuid, ei loeta aga eesti kirjandust. Kuidas Sinul eesti kirjandusega on?
Pean kahjuks tunnistama, et ma ei loe väga palju eesti kirjandust. Muidugi lugesin koolis kohustusliku kirjanduse raames paljude tuntud eesti kirjanike teoseid, aga ma ei mäleta, millal ma viimati vabatahtlikult mõne siinse kirjaniku raamatu läbi lugesin. Mul pole kodumaise vastu mitte midagi, aga ma pole viimasel ajal lihtsalt leidnud selliseid eesti kirjanike raamatuid, mis mind väga köidaksid. Samas ei tähenda see, et eelistaksin välismaa kirjandust eesti kirjandusele. Minu puhul sõltub kõik ikkagi raamatust – kui raamat on huvitav, siis pole tähtsust, kes on selle kirjutanud.