Üks mu rootsi sõber rääkis mulle suvel, et äsja olla sealses meedias välja toodud uurimus, mis teatab: rootsi noored loovad intiimsuhteid nooremas eas kui kümme aastat tagasi. Nad suhtlevad SMS-idega ja hiilivad salaja, kuhu vaja. “No mida see teadmine mulle annab”, küsis sõber, “las tatid olla!. Ja kes üldse selle peale tuli, et seda kõike on vaja uurida? Ja mis üks selline uudis endaga veel kaasa toob? See teeb kindlasti situatsiooni veel hullemaks.
Näiteks nüüd me teaks nagu kindlalt, et noortel on probleeme varajase armueluga.” Raport raportiks, aga meedias esinenevad uurimusraportite murdosad mõjuvad pahatihti normidena ja normid omakorda kannavad enda sees ühiskondlikke käske. Tee nii ja oled normaalne.
1. KÜSIMUS: MIS ON ARUTELUDE TAGA?
Üks teine huvitav fenomen, mille raames legitiimsetel viisidel kokku aetud arvud käituvad normatiivsete käskudena, on muidugi valimisbaromeetrid. Baromeetrid loovad uut situatsiooni. Peale valimisprogrammide ja lubaduste teame veel osalevate parteide muid kvaliteete, näiteks mis partei on teistest tugevam, populaarsem, seksikam ja potentsiaalsem võitja. Huvitav oleks teada, kuidas valimised ilma baromeetriteta toimuksid ja mis täpsemalt juhtuma hakkaks.
Kui meedias esinevate uuringutulemuste põhjal otsustada, mis Eestis ja ka muudes riikides tegelikult toimub, on kerge sattuda põiktänavatele tupikusse. See on muidugi tõsi, et vaid vähesed uuringuraportid pakuvad huvi laiale ringkonnale. Meediasse satuvad tavaliselt murdosad uuringutest, mis ületavad uudisekünnise. Nõnda loeme integratsioonist, devitantsetest käitumistest, noorte (sub-) kultuuridest ja muudest moraalset paanikat tekitavatest fenomenidest.
Kindlasti peaks aga iga inimene teadma, mismoodi taolised andmed tekivad. Füüsikatundides õpime tundma mitte ainult seadusi, vaid ka mismoodi neid ise tuletatada. Vaid väheste inimeste igapäevased toimetamised muutuksid, kui peaks selguma, et Newtoni õuna pudenemiskiirus on 9,82 asemel 10,47.
Kui kaotame tasakaalu, siis kukume. Tegelikult on meil ükskõik, milline see kiirus on. Lihtsalt kukkudes on valus. Samamoodi tuleks pidada tähtsaks, et inimesed tunneks ära ja suudaks enda jaoks selgeks teha, mis protsessid meid ümbritsevas ühiskonnas toimuvad. Tähtis pole ainult teada, mitu protsenti inimkonnas on geid (näiteks), vaid aimata avaliku arutelu tagamaid ja tunda ära seal figureerivaid osalisi – loomaks endale oma arvamust selle asemel, et sihtimatult loopida teiste omadega.
Mis on muidugi pärit ei tea kust.
2. KÜSIMUS: MIS ON KESKMINE?
Mitmete definitsioonide järgi on sotsiaalteadlase ainsaks või vähemalt peamiseks ülesandeks ühiskonna mõistmine ja lahtimõtestamine. Kahjuks on aga laialt levinud arvamus, et hea ühiskonnauuring peab olema konkreetselt kasulik või näiteks riigiaparaadi jaoks kasutatav. Et meie, sotsiaalteadlased, peaksime olema poliitikute ja bürokraatide assistendid, muretsema neile tabeleid, numbreid ja diagramme, mille põhjal langetada otsuseid ja kirjutada poliitilisi programme. Numbrite ja diagrammide kaasamine lisab meie kultuuriruumis teatud legitiimsust. Bürokraatlikust kasust lähtuva arusaama juurde käib pahatihti veel arusaam, et ühiskond ja riik on identsete suurustega. Aga, vabandage, mida ütleb meile tegelikult väljend “eesti keskmine”?
Ega eriti midagi.
3. KÜSIMUS: MILLINE TEAVE ON VAJALIK?
Tudengid rõhutavad tihti oma esimestes uuringutöödes, et nad ei pretendeeri absoluutsele tõele. Õppejõud paluvad neil tavaliselt see lauset välja jätta, sest kes on kunagi konkreetselt väitnud vastupidist? Et keegi oma ridadega soovib pretendeerida absoluutsele tõele? Tegelikult toimivad ühiskonnauuringute tulemused vastupidi – sotsiaalse täiendõppena. Kivi ei tea Newtonist midagi, aga kukub ikka. Inimene see-eest loeb, mõtleb ja muutub. Meedias ringihulkuvad andmed satuvad lõpuks iseenesestmõistetavate asjade hulka. Nad kasvavad suuremateks ja tugevamateks ning lõpuks mõtlemegi, et iga kümnes Eesti elanik käitub nii ja iga viies naa. Moodustatakse kategooriaid, mis omakorda pakuvad meile identiteedialuseid, kuna me võime otsustada nendest lähtudes, kes me ise oleme (enamus või vähemus, normaalne või deviantne) ja millised teised – meie jaoks veidrikud – on.
Väljaspool sotsiaalteadlaste ringkonda kohtan harva teisi kaitsestrateegiaid kui irooniline irvitamine, sest “mina” tean muidugi ühiskonda paremini kui teised! Teadlased tegelevad olematute probleemidega ja sotsioloogia tervikuna pole muidugi muud kui ebateadus. Samas küsitakse harva, miks üks või teine väljaanne üldse valib avalikustada teateid a’la “naised koristavad keskmiselt X tundi nädalas ja mehed Ü tundi” ja miks see teave üleüldse kellelegi vajalik peaks olema.
4. KÜSIMUS: MIS TOIMUS MEHHIKO KÜLAS?
Mõnikord, aga tunduvalt harvem, olen kohanud ka üht erinevat suhtumist, mis minu meelest on palju huvitavam ja elutervem. Nimelt käsitletakse ääriveeri andmete päritolu. Et “kes siis ikka viitsib täita neid ankeete nii nagu on ette nähtud”? Sellise küsimusega kritiseeritakse juba andmete kogumisviisi ehk uurimismetodoloogiat. Kui sealt paar sammu edasi minna, saame juba küsida kuidas, kelle poolt ja millistel eesmärkidel uurimisprobleemid on püstitatud.
Umbes sada aastat tagasi tekkis paaril antropoloogil huvi ühe mehhiko küla elu vastu. Esimene uurija leidis, et külainimesed on harmoonilised ja tasakaalukad. Teine uurija jõudis kohale kümme aastat hiljem ja nendib oma raportis, et külas esineb hulganisti sotsiaalseid probleeme ja et õhkkond on pingeline. Küsimuseks kerkis, kas selle küla elu muutus nende aastate jooksul tõesti nii kardinaalselt? Eesti nüüdisajaloost lähtudes oleks kindlasti kerge midagi taolist järeldada. Kui me aga vaatame ja võrdleme uurijate uurimisprobleeme ja lähtepunkte, siis leiame, et esimest antropoloogi huvitasid fenomenid nagu koostöö ja solidaarsus, teist aga kuritegevus ja sotsiaalsed konfliktid.
5. KÜSIMUS: KES JA MIKS UURINGU EEST MAKSAB?
Eesti meedias ringlevad andmed ja uuringutulemused on samuti pärit erinevatest eeldustest. Kui me näiteks vaatame etnilisi vähemusi käsitlevaid uuringuid, siis näeme, et mõned kasutavad märksõnu nagu “integratsioon” ja “multikulturaalsus”, teised “diskrimineerimine” ajal, mil kolmandad analüüsivad pigem probleemi sotsiaalseid ja mitte niivõrd kultuurilisi aspekte. Polegi ime, et uuringuraportid sisaldavad erinevaid järeldusi.
Aga kust tekivad uurimisprobleemid? Kui vaadata uuringuid läbi viivaid teadlasi, siis paigutavad paljud neid skaalal, mille ühes otsas on “ühiskonnafilosoof” ja teises “pragmaatiline teadlane” ehk “nõunik”. Esimene on tihtipeale seotud puhtakadeemiliste projektidega, mille raames uuritakse ja luuakse teooriaid. Teine on seevastu seotud pigem poliitiliste organite ja riiklike institutsioonidega ning nende vajadustega. Mõlema puhul on tegemist n.ö. tellimistöödega ja fakt on muidugi see, et keegi ei hakka rahastama mitterelevantseid projekte. Selles mõttes on absoluutselt kõik rapordid, ka need, mis satuvad vaid kitsa lugejaskonna ette, olulised.
Ja siinkohal tekib kohe küsimus, et kelle jaoks olulised? Kes maksab? Mis riik/instants/organisatsioon?
6. KÜSIMUS: KAS PROBLEEM ON IMPORDITUD?
Euroopa Liidu erinevate instantside kaudu kutsutakse ka eesti sotsiaalteadlasi osalema rahvusvahelistes uurimisprojektides. Nende uuringute eesmärk on EL-i sotsiaalse maastiku kaardistamine ning iseloomult on nad tavaliselt võrdlevad. Osalevad teadlased mitmest riigist ja erinevatest teadustraditsioonist, kes projekti raames üritavad luua ühtset teksti või vähemalt diskursust. Tekivad keskused ja projektijuhid, kes püstitavad uurimisprojekte ja panevad kokku teoreetilisi kontekste, mis peaksid enam-vähem sobima igas uuringusse kaasatud riigis.
Nende projektide üks vältimatu kõrvaltoime on kahjuks see, et ei saa alati uurida seda, mis on oluline Eesti sotsiaalteaduse või -teadlaste silmis. Mõnikord importitakse isegi arusaamu sellest, mis on deviantsus.
Minu meelt mööda sattus “sooline ebavõrdsus” Eestisse just sellisel viisil. Esialgu oli sooline ebavõrdsus lihtsalt üks järjekordne uurimisprobleem. Sotsiaalseks probleemiks sai ta alles hiljem – siis kui tulemustega vehkima hakati ning inimesed teada said: meil on probleem!
7. KÜSIMUS: MILLINE ON SOTSIOLOOGILINE KAART?
Millal on sotsioloog sotsioloog ja millal ta lahkab olemast sotsioloog? Kui tema ülesandeks on ühiskonnas toimuvat mõistmine, mis juhtub siis, kui ta täidab ka teisi funktsioone? Kui ta näiteks esineb nõuniku, arvamusartiklite kirjutaja või isegi poliitikuna? Sotsiaalteadusliku taustaga inimene saab muidugi osaleda päris paljudel aladel. Samas pole raske aru saada, et vaatleja ei pruugi alati aru saada, mida sotsiaalteadlased tegelikult teevad, kui nad esinevad avalikkuse ees rollides, mis ei ole nende jaoks primaarseid ja seeasemel, et asju lahti seletada, pakuvad hoopis välja tulemuste Top-10.
Vaataks korraks sotsiaalset kaarti, mida ühiskonnateadlane koostada üritab. Ükskõik kui püüdlik uurija ka ei oleks, meenutab tema kaart kindlasti pigem keskaja umbmääraseid kaarte kui satelliitfotosid. Hea on, kui maad ja rannikud on enam-vähem õigete kohtade peal. Orienteerumiseks on kindlasti vaja kasutada veel tähti, päikest ja vanade merekarude mälestusi.
Ent – hea on tormisel merel vaadata kaarti ja uskuda, et horisonti taga ootab rannik.
