KUI PALJU MEILE UUSI NÄGUSID MAHUB: Ajalehe KesKus täiendõppekeskuse peasekretär ja migratsioonianalüütik Kert Valdaru räägib põgenikevoost ning inimkaubandusest.
Euroopa Liit ja Eesti seisavad uue reaalsuse ees: solidaarsuse näitamiseks liikmesriikide vahel ei piisa põgeniketulvaga toimetulemiseks enam ainult humanitaarabi, ametnike töötundide ja töövahendite eraldamisest Vahemere kriisikolletesse. Suur nõudlus on abi järele, mis aitaks kriisikolde-äärsetest riikidest paigutada pagulasi elama ühtsemalt üle Euroopa. Selleks, et ei hukkuks inimelusid Vahemerel ega kukuks kokku surve alla jäänud riikide pagulassüsteemid, mis tooks kaasa kontrollimatu põgenike liikumise Euroopa Liidu territooriumil, millest tõenäoliselt ei jääks puutumata ka Eesti.
Inimäri ja rändenimekirjad
Olukord ei ole maailmas kiita, rändevood on tohutud. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (edaspidi ÜRO) on hinnanud, et praegu on pagulaste, rahvusvahelise kaitse taotlejate ning riigisiseselt ümberasustatud isikute arv esimest korda pärast teist maailmasõda ületanud 50 miljoni piiri. Enamus neist üle 33 miljonist põgenikust on jäänud oma riiki, kuid lahkunud riigi turvalisemasse ossa. Rohkem kui pooled põgenikest tulevad Afganistanist, Süüriast, Iraagist ja Somaaliast. Euroopasse jõuab põgenikest globaalses plaanis väga väike osa: 2014 taotles Euroopas varjupaika 562 000 isikut. Samas tuleb tõdeda, et lühikese aja jooksul on varjupaigataotluste arv kahekordistunud: 2012. aastal taotles varjupaika 279 000 isikut.
Uue reaalsusega toimetulemiseks koostas Euroopa Komisjon rändealase tegevuskava. Tegevuskava toob välja mitu tööriista põgenikekriisi lahendamiseks: näiteks luuakse liikmesriikidesse ühtsed kontaktpunktid, mis tegelevad rändajate ebaseaduslikult üle piiri toimetamise küsimustega; algatatakse koostöö rahapesu andmebüroodega, et inimkaubitsejatelt konfiskeerida kriminaaltulu; korraldatakse kolmandate riikidega ühised julgeoleku- ja kaitsepoliitika operatsioonid, vähendamaks ebaseaduslikult üle piiri liikumist; koostatakse kahtlaste laevade nimekirjad, et neid inimkaubitsejatelt konfiskeerida; tõhustatakse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti, Frontexi ja Europoli kriisirühmade tööd jne.
Ümberasustamise kvoot
Kõige enam on elevust tekitanud tööriistad, mis näevad ette senisest paremini, rohkem ja solidaarsemalt kriisikolletest nii põgenike ümberasustamist Euroopasse kui ka juba Euroopasse jõudnud põgenike ümberpaigutamist liikmesriikide vahel. Tehtava töö tulemuslikkuse saavutamiseks tuleb komisjoni arvates kasutada liikmesriikide suhtes sunnimeetodit ehk kindlaks määratud põgenikekvoote. Komisjon põhjendab vajadust sellega, et eelnevad vabatahtlikkuse alusel põgenike asustamised ja paigutamised ei ole olnud edukad – liikmesriigid on kas liiga vähe või üldse mitte põgenikke vastu võtnud.
Ühelt poolt võib juba komisjoni nn kohustuslike kvootide kehtestamise liikmesriikides hukka mõista. Teisalt on komisjon olnud vägagi kannatlik: nad on rohkem kui viis aastat palunud, et kõik liikmesriigid näitaksid üles solidaarsust ning tegeleksid ümberasustamise ja -paigutamisega vabatahtlikult. Tulemus on olnud selline, et kui ÜRO hinnangul on ümberasustamise vajadus Euroopa Liitu pidevalt kasvanud – 35 000 isikult 2012. aastal kuni 150 000 isikuni 2015. aastal; 2013. aastal ümberasustati Euroopa Liitu u 6500 pagulast. Samal ajal kui Ameerika Ühendriigid asustasid ümber peaaegu 48 000 isikut, Austraalia 11 000 isikut ning Kanada 5100 pagulast. 2014. aastal plaanisid liikmesriigid ümber asustada u 7500 pagulast. Ümberpaigutamise numbrid on veel tagasihoidlikumad, EUREMA projekti raames on EL siseselt 2010.–2013. aastatel ümber paigutatud 460 isikut. Niisiis võib järeldada, et ühel hetkel komisjoni kannatus katkes ja ta lõi suure pauguga lauale plaani – kvoodisüsteemi alusel põgenike jagamise liikmesriikide vahel. Koodisüsteemi aluseks on arvutus, milles võetakse arvesse riigi neli näitajat – SKT suurus, rahvaarv, tööpuudus ja seni vastuvõetud põgenike arv. Osakaaludes arvestati 40 protsendi ulatuses rahvaarvuga, 40 protsendi ulatuses SKT suurust, 10 protsendi ulatuses tööpuudust ning ülejäänud 10 protsendi ulatuses seni vastuvõetud põgenike arvu.
Arvutuse tulemusena sai Eesti ümberasustamise kvoodiks 1,63% ehk 20 000-st Euroopa Liitu ümberasustatavatest sõjapõgenikest oleks Eesti kohustuseks võtta 326 isikut. Ümberpaigutamise kvoodiks tuli 1,85%, mis tähendab, et 40 000-st ümberpaigutatavast inimesest paigutataks Eestisse 738 (Itaaliast 443 ja Kreekast 295). Praegu tegeletakse ümberpaigutamisega Kreekast ja Itaaliast, kuna nemad on enim rändesurve all. Ümberpaigutamise alla kuuluksid Süüria ja Eritrea varjupaigataotlejaid. Ümberasustamisel ei ole rahvusgruppe paika pandud, nii jääb riigil suurem valikuvabadus.
Kokku peaks Eesti komisjoni praeguse plaani kohaselt ümberasustama ja -paigutama 1064 inimest. See number tundub meile väga suur, kuna alates 1997. aastast on Eestile esitatud 668 varjupaigataotlust ning varjupaik on antud 94 inimesele (seisuga 2015 I kv). Oluline on rõhutada, et praegu veel ei ole kvoodid ega üksi number juriidiliselt siduv. Kas kvoodid muutuvad kohustuslikeks, suurteks või väikesteks, seda näitab aeg. Aga debatt kohustuslike kvootide üle käib ja läheb aina tulisemaks.
Tegelikust panustamisest
Tuleb tõdeda, et arutelud teemal, kuidas toime tulla muutunud rändejulgeoleku olukorraga on väga vajalikud nii Eestis kui ka Euroopa Liidus tervikuna. Arvatavasti on meil seda rohkemgi vaja, sest rändeteemal arutlemine ei ole seni levinud avaliku arvamusruumi ega ka poliitiliste debattide osana. Aga kui asjadest ei räägita, hakkavad asjad elama oma elu ning toitma hirme, legende ja müüte, mis ei pruugi olla tõesed. Meile oli aega rääkida ning arutada rahulikult ja pikalt rändega kaasnevatest ohtudest ja plussidest. Meile oli antud aega hirmude vähendamiseks harida rahvast, et pagulased ei võta ära nende tööd ega suurenda kuritegevust ning sotsiaalhüvitiste kuritarvitamist on võimalik ära hoida. Kas me kasutasime antud aega targasti? See ei olegi nüüd enam aktuaalne küsimus. Nüüd peame juba väga keerulises olukorras ja lühike aja jooksul suutma leida lahenduse, mis vastaks Eesti huvidele, kuid mis samas arvestaks ka Euroopa Liidu ja sõjapõgenikega.
Peame selgeks rääkima, kuidas me saame senisest rohkem panustada Vahemere kriisi lahendmisse. Milline on meie võimekus pagulaste vastuvõtmiseks praegu ja milleks me oleme suutelised homme? Kes, mida ja kui palju peavad panustama, et pagulaste lõimumine ühiskonda toimuks sujuvalt ilma liigseid probleeme tekitamata? Kuidas minimeerida pagulasrändega kaasnevaid võimalikke ohte? Ning kuidas võtta pagulasrändest maksimum meie heaolu kasvatamiseks?
Kohustuslik või mitte?
Riigisisese tegevuse kõrval peame suutma kaasa rääkida Euroopa Liidus, kuidas sekkuda kriisikoldesse kohapeal, kuidas toime tulla inimsmugeldajatega, millist (tehnilist) abi on Vahemerele juurde vaja, et ära hoida inimelude hukkumist Vahemerel. Selge on, et ilma poliitilist lahendust leidmata kriisikoldes – Liibüas, Süürias, Eritreas – ei ole võimalik ka rändevoogude liikumist seisma panna.
Kõige halvem, mis juhtuda saab, on see, kui kogu arutelu keskendub ainult küsimusele: kas kvoodid peaksid olema kohustuslikud või mitte? Sellisel juhul jääks tervikliku lahenduse otsimine tagaplaanile.
Selleks, et minna edasi, peaksime leppima uue reaalsusega ja suutma juba täna valjult välja öelda, et oleme nõus panustama Euroopa solidaarsusse ning ütlema konkreetse numbri, kui palju me ümberasustame ja -paigutame sõjapõgenikke täna ja kui palju homme. Kui me seda ei tee, võib juhtuda nii, et tulevikus ei suudeta võtta tõsiselt enam meie edulugu kui ühest eesrindlikumast (IT-)riigist Euroopas ja maailmas. Kes ikka suudaks uskuda lugu edumeelsest inimesest, kes kunagi teistele appi ei lähe.
Aga loomulikult võib edasi jonnida. Jääda lõpuni rääkima, et me ei pea vajalikuks ühtegi sõjapagulast kriisikoldest päästa. See ei ole meie mure. Enda õigustamiseks saame alati viidata sellele, et kohustuslike kvootide vastu on sõna võtnud ju ka mitmed teised liikmesriigid, nagu näiteks Suurbritannia, Ungari, Slovakkia, Prantsusmaa, Soome, Poola, Tšehhi, Hispaania, Läti, Leedu ja Rumeenia. Samas jätame täpsustamata, et me ei ole enamiku nende riikidega sellises võrdluses võrdsed, kuna nemad on vabatahtlikult ümberpaigutanud ja/või ümberasustanud põgenikke. Meie ei ole teinud aga kumbagi. Mitmed Ida-Euroopa riigid on varem abistanud Maltat pagulaste ümberpaigutamisel – näiteks Ungari, Poola, Bulgaaria, Leedu, Slovakkia, Sloveenia ja Rumeenia. Suurbritannia, Prantsusmaa, Soome, Tšehhi ja Hispaania on paljude aastate jooksul panustanud ümberasustamisse. Esimesed kolm neist on veel Euroopa Liidus koos Saksamaa ja Rootsiga peamised ümberasustajad.
Kui tahame, et ka meid tulevikus aidataks ja meie nn edulugu tõsiselt võetaks, peaksime vältima jonniva lapsena nurka jäämist. Võiksime tõdeda, oleme järele mõelnud ja valmis reaalselt panustama nii ümberasustamisse kui ka -paigutamisse, kuid enda võimekusele vastavalt. Ja siis tööle hakkama. Vaadates kõrvalt, kuidas Eesti valitsus selle teemaga praegu tegusalt toimetab, on mul usku, et Eesti edulugu võetakse ka tulevikus maailmas tõsiselt.
Aga loomulikult võib edasi jonnida. Jääda lõpuni rääkima, et me ei pea vajalikuks ühtegi sõjapagulast kriisikoldest päästa. See ei ole
