NAFTA HIND SÕIDAB KELGUGA: SEB panga analüütik Peeter Koppel kirjeldab, mida toob maailmas endaga kaasa nafta hinna langus. Mis siis saab – kas maailma majandus ning inimese eluke kannatab või hoopis võidab?
Mõned aastad tagasi ületas naftabarreli hind hetkeks 140 dollarit. Olgugi et suur osa sellest oli toona spekulatiivne, tähendas see tulevikku vaatavate otsustajate vajadust midagi ette võtta.
Kallis nafta käivitas innovatsioonitsükli
Ameerika Ühendriikide sõjalised avantüürid Lähis-Idas näiteks võisid tõesti olla seotud ka sooviga tekitada naftatarnetele tuleviku kontekstis stabiilsus. Seda enam, et Bush noorema energianõunikuks oli toona üks juhtivaid naftatipu (peak oil) jutlustajaid. Naftatipp oli aga teooria, et (globaalne) naftatoodang hakkab ühel hetkel kahanema ning tarbimise kasvu jätkudes tähendab see seda, et maailma majandus „jookseb kinni“, sest energia on lihtsalt nii kallis. See teooria põhines sellel, mis juhtus omal ajal Texases, kus oli naftat küll ja küll ning siis hakkas jätkusuutlik tootmismaht kahanema, kuni lõpuks sisuliselt seda enam sellisel kujul ei olnud.
Kallis nafta lõi hooga käima innovatsioonitsükli. Ilma selleta poleks meil elektriauto Teslat, senisest odavamat taastuvenergiat jne. Lisaks poleks meil ka suurt hulka „uusi“ meetodeid, millega nafta maa seest kätte saab. Tähendab, teoreetiliselt olid need meetodid olemas, kuid neid ei rakendatud ega arendatud, sest odavama nafta puhul jäi barreli kättesaamise hind turuhinnast kallimaks.
Kui see mure ära kadus, siis käivitus investeerimisbuum ning ajaloolisega võrreldes selgelt kallima omahinnaga naftat kannatas välja sõeluda nii liivast kui ka imeda kohtadest, kus sellele varem mõeldudki ei oldud. Siit saame esimese põhjuse musta kulla hinnalangusele: tänaseks ekslikuks osutunud teooria, kõrge turuhinna ning kõrgele turuhinnale reageerinud ettevõtted.
Nafta hind edasise surve all
Teine hiiglaslik põhjus nafta hinna languseks on naftat tootvate riikide kartelli OPEC võimetus turgu n-ö stabiliseerida. Enamik OPEC-i riike keeldub tootmismahte vähendamast, kuigi OPEC-i toornafta võrdlushinnad on langenud seda nõudvale tasemele. OPEC-i liikmed loodavad tootmismahtude säilitamise ja kasvatamisega veidigi kompenseerida madalamate hindade tõttu saamata jäänud tulu. Kui OPEC tootmist ka edaspidi ei piira, siis suurendab see veelgi nafta ülepakkumist ja loogiliselt seab nafta hinna edasise surve alla.
Kolmas oluline faktor on Iraani tuumakokkulepe, mille kohaselt tühistatakse lääne kehtestatud sanktsioonid Iraani naftaekspordile. Pakkumine Iraani turule naastes suureneb.
Ja veel neljandaks: Ameerika Ühendriikide kongress hääletas USA toornafta ekspordi 40 aastat kehtinud keelu lõpetamise poolt. See tähendab, et USA naftakompaniidel on roheline tuli naftat eksportida. Esimest korda 20 aasta jooksul tootsid Ameerika Ühendriigid 2013. aastal naftat rohkem kui importisid ning 2015. aastal möödus riik Venemaast ja Saudi Araabiast, saades maailma suurimaks (!) nafta- ja gaasitootjaks. See, muide, on eelkirjeldatud innovatsioonitsükli käivitumise ja investeerimisbuumi otsene vili.
Samas, üldiselt kipub olema nii, et Ameerika mandril toodetud nafta ka jääb sinna mandrile.
Langev naftahind ja riigieelarve puudujääk
Seega, hinnalanguse põhjus on pakkumise suurenemine. Turumajanduse ABC. Pakkumise suurenedes ei ole aga nõudlus toornafta järele samas tempos kasvanud. Selle põhjuseks on maailma majanduse praegune haprus. Samas on (möödunud) kalli nafta kontekst surunud sõidukeid aina ökonoomsemaks ja ka see on mõnevõrra vähendanud nõudlust kütuse järele. Märgid Hiina (maailma suurima naftaimportija) majanduskasvu aeglustumisest on samuti andnud tõsise hoobi globaalsele naftanõudlusele.
Mis puudutab langeva naftahinna majanduslikku mõju, siis on see (teoreetiliselt) hea. Suurimad võitjad on importöörid nagu Euroopa, Hiina, India ja Jaapan ning halb uudis naftaeksportijatele nagu OPEC-i liikmed, Ladina-Ameerika riigid ja Venemaa. Paljud naftat eksportivad riigid paraku sõltuvad vägagi nafta tootmisest laekuvast maksutulust, mille abil rahastatakse suuremat osa riigi kulutustest. Langev naftahind viib riigieelarve puudujäägini, mis tingib kas maksutõusu või avaliku sektori kulude kärpimise. See aga pole kunagi kellelegi meeldiv.
Hoobi saab raha ringlemiskiirus
Madalam naftahind aitab vähendada elukallidust tarbijate jaoks ning võimaldab kulutada muudele asjadele. See on peamiselt seotud langevate transpordikuludega ning sellest johtuva elukalliduse ja inflatsioonimäära vähenemisega. Nafta hinna langus mõjub tegelikult majandusele täpselt sama moodi nagu mõne olulise maksumäära alandamine. Teoreetiliselt viibki naftahindade kukkumine suuremate kulutuste tegemisele muudele kaupadele ja teenustele ning reaal-SKT suurenemisele. Ühendriikides on näiteks märgatud, et peaaegu kõik, mis bensiinijaamas kütuse hinna languse esimeses faasis üle jääb, viiakse teenindussektorisse.
Aga kõik pole siiski hästi. Langev naftahind on olemuselt deflatsiooniline. Tarbijausaldus võib (!) väheneda ning sellega seoses väheneda ka tarbimine laiemalt. Hoobi saab raha ringlemiskiirus, kasvab tööpuudus, vähenevad maksutulud, investeeringud jne.
Tänases maailmas on pessimistid juba ära otsustanud, et praegu on käimas just see stsenaarium. Näha on, kuidas need samad ettevõtted, mis olid innovatsioonitsükli eesotsas, põletavad raha. See aga tekitab stressi süsteemis, sest need ettevõtted on võtnud võlgu. Kui aga kuskil on keegi (suur), kes on võtnud võlgu ja kes ilmselt oma võlga teenindada ei suuda, saavad liiga paljud osapooled haiget.
Energiahindade langus
See protsess oleks talutav, kui see ei oleks olnud nii kiire. Veel üks negatiivne mõju on tõenäoline innovatsioonitsükli venimine, kuid loodetavasti siiski mitte surm. Kui kallis nafta sundis näiteks autonduse puhul vaeva nägema selleks, et ühest liitrist kütusest üha enam distantsi välja pigistada, siis nüüd selleks enam nii otsest sundi ju ei ole. Tegeletakse edasi, kuid mitte nii tempokalt. Sama võib ilmselt öelda elektriautode kohta.
Optimistid aga ootavad positiivsete mõjude jõudmist reaalmajandusse ja finantsturgudele. Optimistid leiavad suisa, et odav nafta võib lõpuks ometi sundida ainult naftast elanud riigid reformide teele.
Kokkuvõtteks võib öelda, et surve on hetkel pigem energiahindade edasiseks languseks. Samas, tulles turumajanduse ABC juurde, siis kui te märkasite, et need ettevõtted, kes toodavad praegusest turuhinnast kõrgema hinnaga, panevad oma tootmise kinni. See on aga tasapisi pakkumist vähendav faktor.
Nii et kui ma peaksin kihla vedama, kas nafta hind on kahe aasta pärast kõrgem kui praegu, siis ma ka veaksin. Õnneks töötan ma sellisel alal, kus sellised „kihlveod“ on standardiseeritud ja juba suhteliselt vähese rahaga kättesaadavad.