Enamikus kultuurides on surnute rahu häirimine üks suuremaid tabusid. Juhul kui see ei ole tingitud mõjuvatest põhjustest ja kooskõlastatud võimudega, on surnukeha väljakaevamine väärtegu, mis on reeglina rangelt karistatav. Ent mitte alati ja mitte igal pool ei käi asjad nii. Lõuna-Hiinas Guangdongi provintsis, Taiwanil ja osades Kagu-Aasia riikides on levinud surnute ümbermatmise komme – ainulaadne traditsioon, mille juured ulatuvad Hiina impeeriumi algusaegadesse 3. saj e.m.a.
Surnu sekkumine elavate ilma
Surma ja matustega seotud toiminguid – ja ka selle osa, ümbermatmist – võetakse Hiinas äärmiselt tõsiselt, kuna usutakse, et valesti sooritatud matuserituaal võib pahandada lahkunu vaimu ja tuua tervele klannile kaela suure häda.
Nii võetakse lahkunud sugulase ümbermatmist tihti ette geomantia meistri soovitusel: näiteks, kui ollakse veendunud, et elavate rasked haigused, ebaõnnestunud äritehingud ja muud perekonda tabanud õnnetused on mõne surnud esivanema kätetöö. Surnud esivanema sekkumine elavate ilma tuleb sellest, et tema matmiskoha energeetiline väli on häiritud, mistõttu ta hing ei leia rahu. Siis kipub surnu asjast märku andma.
Otsus korraldada lahkunud sugulase ümbermatmine ei ole kunagi kerge ja sünnib reeglina vaid siis, kui pereliikmed on ühel meelel, et see on täiesti vältimatu.
Ümbermatmise kolm järku
Ümbermatmine toimub reeglina kolmes järgus: surnukeha kaevatakse välja kas viis, seitse või muu paaritu arv aastat pärast surma; surnu luud puhastatakse ja paigutatakse spetsiaalsesse keraamilisse potti; ning lõpuks viib geomant läbi rea rituaalseid toiminguid, mille eesmärk on taastada hauaplatsi energeetiline tasakaal enne, kui urn jäänustega sinna tagasi asetatakse.
Kõik kolm faasi on ühtviisi olulised, kuigi kaks esimest on seotud inimese füüsiliste säilmetega ja kolmandas keskendutakse ennekõike matmispaiga geomantilisele aspektile.
Ümbermatmise kaht esimest etappi teostab professionaalne “luude koguja” jianggu shi, kes teab, kuidas seda delikaatset toimingut kõikide kommete kohaselt läbi viia. Enamasti ei soovi jianggu shi’d Hiinas nii sagedase surmaga seotud ebausu pärast oma tööst rääkida ja ütlevad ebamääraselt, et “osutavad puhastamisteenuseid”.
Samas usutakse, et see on õilis amet (millele viitab ka nimetuse lõpuliide shi, mis tähendab õpetajat või meistrit): see töö aitab muu hulgas parandada jianggu shi karmat ja jõuda niimoodi ümbersündide jadas kõrgemale tasandile.
Luudekoguja päritav amet
Traditsiooniliselt oli luudekoguja amet päritav ja seda võisid pidada üksnes mehed. Naised ei tohtinud surnu jäänustega tegeleda, kuna usuti, et kuupuhastuse ajal rüvetavat naine surnu põrmu.
Tänapäeval esineb siiski sellest reeglist erandeid. Hiljuti avaldas uudisteportaal Asiaone loo Taiwani teismelisest tütarlapsest Li Youfangist, kes on lapsepõlvest saadik abistanud oma luudekogujast isa tema tööl ja plaanib tulevikus isa ameti üle võtta. Muuseas, Youfang on esmapilgul tavaline tüdruk, kes kuulab popmuusikat ja käib sõbrannadega väljas, ent erinevalt oma eakaaslastest ei karda ta surnuid ja suhtub suure lugupidamisega oma rahva vaimsetesse väärtustesse.
Youfang, nagu ka paljud teised selle ebatavalise tööga leiba teenivad inimesed, tunnistab, et kõige raskem luudekoguja ameti juures on hetk, kui surnukirst ümbermatmise käigus lahti tehakse. Ühest küljest on see emotsionaalselt rusuv ja nõuab külma närvi, teisalt eksisteerib reaalne oht saada kirstust väljapaiskunud gaasidest eluohtlik mürgitus. Lagunemisgaasidest on nii mõnigi luudekoguja surma saanud.
Kui kirst on lahti, korjab luudekoguja jäänused kokku, alustades jalgadest ja lõpetades pealuuga. Pea eemaldamise hetkel avavad lahkunu tütred, poja- või tütretütred kirstu kohal musta vihmavarju, mis hoiab levinud uskumuste järgi surnu vaimu koos ega lase sel laiali hajuda.
Surnu hambad ja luude puhastamine lihast
Lõuna-Hiina ja Taiwani külades antakse eemaldatud pealuu naissugulaste kätte, kes tõmbavad välja kõik surnu hambad ja viskavad need ilma igasuguse tseremooniata minema – et surnu ei saaks oma järeltulijatele rohkem kahju teha.
Seejärel loeb jianggu shi kõik korjatud luud kokku, mähib need kollasesse riidetükki ja viib oma töökotta edasiseks töötluseks. Kõik toimingud viiakse läbi geomantia meistrilt saadud näpunäidete järgi, mis eeldab muu hulgas õiget kellaaega igas toimingutsüklis ja õiget asukohta ilmakaarte suhtes.
Mõnikord laguneb pinnasekoostise ja kirstu väikese mõõdu pärast keha aeglaselt ning võib väljakaevamise hetkel olla veel suhteliselt terve – seda peetakse halvaks endeks.
Poollagunenud surnuid nimetatakse yinshi – “varju laip” ja usutakse, et selline surnu ei taha või ei suuda loobuda oma maisest kehast ja säiltab seda, “toitudes järeltulijate õnnest”.
See “õnnesöömine” on chi zisun fu – ebausk, millest on tingitud ka surnu hambutuks tegemise komme.
Et lagunemisprotsessi kiirendada, valatakse jäänused üle riisiviinaga, tehakse kirstu sisse ventilatsiooniavad ja maetakse surnu veel paariks aastaks maha. Tänapäeval võidakse puhastada jäänuseid kemikaalidega – mida siiski enamasti õigeks ei peeta, kuna see on looduse loomuliku kulgemise vastu ja võib surnu vaimu solvata ning uusi õnnetusi põhjustada.
Selle ümbermatmisjärgu viimane toiming on luude lihast puhastamine, mis võib teistsuguste matmiskommetega harjunud eurooplasele tunduda ürpis kohatu, kuna siin lähevad käiku nuga ja kaabits.
Surnu luud pannakse urni looteasendis
Teise etapina seotakse surnu selgroog nööriga puuoksa külge kinni ja seatakse puhastatud luud õigesse asendisse, seejärel märgitakse need ära punase tindiga, mis sümboliseerib vereringet ja veresugulust.
Ning viimaks mähitakse luud peenesse bambusest valmistatud paberisse ja asetatakse keraamilisse nõusse, mida muuseas nimetatakse fengjin – “külluses kulda”, mõeldes selle all materiaalset heaolu, mida perekond ootab esivanemalt tänutasuks tema säilmete ümbermatmise eest.
Surnu luud asetatakse urni järjekorras, mis peaks vastama looteasendis inimese luustiku asetusele. See esmapilgul veider komme on seotud religioosses taoismis olulisel kohal oleva surematuse õpetusega ja kajastub muu hulgas Daodejingi 28. peatüki avaridades, mis Linnart Mälli tõlkes kõlavad järgmiselt:
mõista oma mehelikkust
hoia alal naiselikkust
ole jõgi taeva all
oled jõgi taeva all
vägi eal ei hülga sind
naased jälle lapseks
Urnid kalmistu mäenõlvadel
Ümbermatmise viimane osa seisneb haua energeetilise välja korrastamises ja koosneb erinevatest riitustest, mida viib läbi geomantia meister lahkunu pereliikmete osalusel.
Alustatakse tavaliselt jumal Houtule ohvrite toomisega. Kuna Houtu valitseb maasfääri üle, on ta automaatselt ka matmispaikade patroon, mistõttu ümbermatmise päeval ohverdatakse Houtule erinevaid lihatoite, paludes, et ta sugulase haual silma peal hoiaks. Houtu ja surnud esivanema auks süüdatakse viirukid ja põletatakse ohvriraha – tasuks nende poolehoiu ja abi eest. Geomant määrab spetsiaalse fengshui kompassi abil matmispaiga energeetilist välja ja lausub korrastava mõjuga loitse.
Seejärel viiakse läbi fangshui, “vee valamine” – rituaal, mille eesmärk on aktiveerida hauaplatsi energeetiline väli, mis, nagu usutakse, toimib sarnaselt vedelikega. Ideaalis peaks haud koguma produtseerivaid jõude ja tugevdama seeläbi perekonna liikmete elujõudu ning suurendama nende materiaalset vara.
Sama eesmärgiga puistatakse hauale seemned, mis on tavaliselt matmispaiga energia korrastamise viimane etapp enne teistkordset matmist. Tavaliselt asetatakse säilmetega pott hauakambrisse või maetakse uuesti maha, kuid mõnikord võib urne näha kalmistu mäenõlvakutel ritta seatuna. Viimasel juhul aitab jäänuseid identifitseerida üksnes potikaanel olev nimi.
See, kas keraamiline pott jäänustega satub hauakambrisse või mäenõlvakule, nagu ka see, kelle jäänused satuvad kelle jäänuste kõrvale, sõltub paljudest asjaoludest. Siin võib lugeda elavate järeltulijate sissetuleku suurus, aga ka see, kuidas sugulased saavad omavahel läbi jne.
Keelustatud ümbermatmised ja rituaalide kadumine
Alles siis, kui kõik eeltoodud toimingud on teostatud, võib ümbermatmise lugeda lõpetatuks. Kui vaatamata kõikidele pingutustele oodatud tulemust ei saabu, võib perekond võtta ette ka uue ümbermatmise, mida juhtub siiski küllaltki harva.
Tänapäeval tunnistavad paljud luudekogujad nagu ühest suust, et nõudlus nende töö järele on viimaste aastakümnete vältel järsult vähenenud. Põhjuseks Hiina ühiskonna üldine sekulariseerumine ja ülerahvastatus, mis samuti paneb hiinlasi oma vanu traditsioone hülgama.
Taiwani valitsus on keelustanud ümbermatmised tihedalt asustatud piirkondades ja väikestel saartel. Samuti kalduvad paljud perekonnad täna eelistama surmade puhul muldasängitamisele kremeerimist, sel ainsal põhjusel, et põletusmatus on ligi poole odavam, mis paratamatult sunnib luudekogujaid oma teenuste hinda tõstma.
Vaatamata ebakindlale tulevikule usuvad paljud ümbermatmisega tegelevad inimesed siiski, et iidne traditsioon lähiajal veel ei kao ning jianggu shi on valmis oma tööd tegema niikaua, kuni nõudlus selle järele jääb püsima.
Videoreportaa? ümbermatmisest aadressil: http://archives.hakka.gov.tw/new/video/videoAction.do?method=getDetailVideoVO&videoId=TTIwMDgxMjA1Njg=
Pilte:
http://www.luhren.com/discuz/redirect.php?fid=19&tid=7242&goto=nextoldset