Uue valitsuse sada päeva pole veel kaugeltki täis, aga valijate kannatus hakkab katkema. Palts ajab sihukest lima näost välja, et parem oleks ta garaa?i kinni panna. Vähe sellest, üks iseäranis haige mõte, mis liikvele on läinud, on samuti respuublika päritolu.
ABIMINISTRITE VILKURITEGA AUTOD
Keegi Ken-Marti levitab abiministrite väärõpetust. Tahetakse sisse sättida ministri abi poliitalal. Möla. Minister on tegelane, kes tavaliselt jagab ainult poliitikat. Kui aga minister vajab abi ka poliitalal, siis pole teda üldse tarvis. See on sama kui palgata idioot, kes vajab abi lolli naeratuse alal.
Ükski endast lugupidav poliitik ei vaja abi poliitika alal. Pigem on ministritele vaja järeleaitamistunde praktilistes küsimustes, tegelikkuses oleks vaja juurde hoopis spetsialistidest asekantslereid. Asekantsler ei saa korraga tööd teha ja ministril mähkmeid vahetada, selleks on vaja veel ühte sanitarikogemusega kantslerit.
Aga just kolmekümne kaheksast asekantslerist tahetakse kiiremas korras vabaneda, et karjääripoliitikutele ruumi teha. Kantsleriks ei saa ju igat lolli panna ja nõunike kohti on ka vähe, nii tekibki vajadus abiministrite järele.
Ma näen juba vaimusilmas, kuidas värviliste vilkuritega abiministrite autod läbi öö ja tormi kihutavad plindrisse jäänud ministreid hädas aitama. Sireenid uugavad, kummid vilisevad ja ministrid ohkavad kergendatult – kuidas me küll ilma abiministriteta riigi asjad järje peale saaksime.
POLIITILISE ABI HULLUD VÕIMALUSED
Mis poliitilist abi on ministril üldse vaja? Kas ta ei leia partei programmi üles või ei suuda meenutada, millisesse erakonda ta kuulub? On see Ameerika mis ta on, aga seal palkavad tippoliitikud abid endale oma palga eest. Kui ei saa tööga toime, tuleb töölauda ja palka sulasega jagada. Selline on asjade loomulik käik.
Pigem on probleem selles, et poliitikud on kariloomad ega suuda üksinda toime tulla ning otsutada. Nad vajavad kongresse, suuri huraale ja miitinguid, et mõte liiguks ja sõna suust saaks.
Nii on linnapoliitikutega, Rahvaliidus on hoopis teised vaevused. Matsipoliitikud toimetavad rohkem laudas kui inimeste hulgas ja pole imestada, kui nad endale varsti ministeeriumi nurka sepõrsast ehk mullikat nõuavad. Reformikatele on aga keskerakondlased nii südame külge kasvanud, et juba lähipäevil on oodata reformiministeeriumidesse uusi kõrgepalgalisi keskerakondlaste töökohti. Ja neid saab palju olema.
POLIITIKUTE PROBLEEMID OLGU INDIVIDUAALSED
Poliitiline abitus on ettekääne, põhjused on mujal. Sibid saavad ilma abisibita hakkma ja saavad ministrid ka. Loodusteadlased väidavad, et kevad on käes ja ministrid kipuvad paljunema, ühesõnaga neil on naisi vaja. Noorte ministrite puhul on see loomulik. Kui poliitikul on naftat vaja, räägib ta kurjuse teljest ja demokraatiast, aga kui ta tahab kedagi karata, siis hakkab politiseerimisest ja politrukidest kobisema.
Ametlikult aktsepteeritud sigimisviis on meil abielu. Seega ajavad ministrid mitte abiministrit, vaid abikaasat ehk abi majapidamistööde ja vaba aja veetmise alal.
Samas ei saa välistada, et vanematel ministritel on tarvis amme, kes neile neli korda päevas rinda annaksid. Igal juhul on inimesed ja nende probleemid individuaalsed, mida ei saa lahendada poliitilise onupojapoliitika laiapõhjalise juurutamisega.
POLIITIKA ON IRRATSIONAALNE PLÄMA
Ilmselge on see, et paljud ministeeriumid on kõrgepalgalised puhkuse veetmise kohad. No mis sisulist kondimurdmist võib olla kultuuri- ehk rahvastikuministeeriumis? Veel enam, millist poliitilist nõu võiks anda abiminister kultuuriministrile, kui on selge, et ei riigil ega ühelgi parteil ole mingit paikapidavat kultuuripoliitikat.
Nõuded tunda tähti ja kanda riideid on kogu meie kultuuripoliitika. Aga need asjad peaks juba lasteaiast selged olema. Kui ei ole, siis ei aita muu kui pikk nuga. Kui mõista poliitika alla aga sponsorite soovide vastuvaidlematut täitmist, siis pole ka siin politrukist tolku. Siin on vaja lepinguid alla kirjutada ja riigikogus seadusi teha, kumbki ei ole abiministri kompetentsis.
Kõik, mida me saame sellest abiministrite jamast järeldada, on see, et ministrid on hakanud aru saama: poliitika on üks asi ja riik ikka hoopis midagi muud. Ja siin ei näe paremat lahendust kui poliitika lahutamine riigist. Poliitika on täpselt samasugune irratsionaalne pläma nagu usuasjad ja jumalikud nägemused.
Poliitikud rentigu endale mõni kirik ja pidagu seal missat või pleenumi, kuidas aga heaks arvavad, või kummardagu sponsorite ees maani. Mis on meil sellega tegemist?