TEATER PILDISTAJAST: Mihkel Seeder luges läbi Julio Cortázari lühijutu „Saatana ila“, vaatas ära Michelangelo Antonioni filmi „Blow-up“, kuulas tähelepanelikult lavastaja Tanel Saare juttu ja uuris pingsalt pilte noorest vihasest fotograafist nimega Thomas. Ja sellest kõige põhjal pidi ta paratamatult tõdema, et fotograafid on ikka päris õudsed inimesed.
Minul on fotograafiaga võrdlemisi eitav suhe. Pildile mulle ei meeldi jääda. Ja kui mind sunnitakse ise aparaati kätte võtma (millest ma püüan igal võimalikul viisil hoiduda, aga vahel läheb ikka nihu), siis lähevad fotod alati nässu – fookus on paigast ära, välk töötab valel hetkel, kaadrivalikuga amputeerin järjekordselt kellegi käe või pea ja sõrm jääb kaamerasilma ette ka siis, kui hoian masinat kasvõi jalgadega.
Võib-olla just see tohutu ebaedu asjakohases valdkonnas ongi muutnud mind kahtlustavaks nende suhtes, kellel pildistamine hirmus hästi välja tuleb. Eriti veel nende suhtes, kes sellega raha teenivad. Ja kõige rohkem nende suhtes, kes seda kunstiks peavad.
Julm ja kompromissitu
Usun, et fotografeerimise juures häirib mind kõige enam materjal, millest luuakse. Kui mõni lüürik mind oma laulu sisse pistab (olgu see kasvõi pilkelaul), siis võib seda pigem komplimendiks pidada. Kirjanikku ma ei karda, skulptorist rääkimata – nemad suudavad oma mördiga küll hämmastavat elulähedust luua, kuid filter jääb alati vahele. Fotograafi töövahend aga olen mina ise kogu oma ilus, kuid peamiselt inetuses. Ja mul pole mingit võimu ennast (sest see kujutis seal fotopaberil olen ilma kahtluseta mina) vabastada.
Sama kibedust saavad tunda tegelased nii Cortázari kui ka Antonioni loos. Inimesed lihtsalt veeretavad oma pisikest elurattakest (nagu oleks flirdis või mõrvakatses tegelikult midagi nii erilist…), aga üks kunstnik võtab õiguse neid jäädvustada ja nendest tähendusi luua! Ja kui need korralikud kodanikud paluvad sellel piltnikul (ütleme, et ta nimi on Thomas) film hävitada, siis jääb temal veel õigust ülegi. Vaevalt läheb süütutel kõrvalseisjatel paremini Tanel Saare lavaloos. Kindlasti on Thomas seal sama julm, sama kompromissitu, sama suur kunstnik. Ja nii tõestab Saar – just nagu Cortázar ja Antonioni –, et kui kannatab fotograaf, siis kannatavad ka kõik teised.
Tragöödia fotodest
Fotograaf töötab reaalsusega ja seetõttu on vaid aja küsimus, millal ta kaotab reaalsustaju täielikult. Millal ta ei näe enda ees enam armsaid lapsi, elatanud mehi ja imekauneid naisi? Selle asemel suudab ta märgata vaid vorme ja värve; lihast ja luust inimestest on saanud pelgalt mannekeenid, kelle ainus roll on kompositsiooni hästi sobituda. Ja just see saab ka Tomile saatuslikuks. See lugu ei räägi modernismi ja postmodernismi kokkupõrkest – unustage see kriitikute jamps, millega nad „Blow-upi“ on aastaid üle kallanud! Tom kaotab oma jalgealuse lihtsalt seepärast, et ta ei suuda enam reaalsust luulust eristada.
Sest millest ikkagi räägib „Blow-up“? Saar kõneleb mulle vajadusest tähenduste järele. Ja igatahes on tal õigus. Ei pääse tähenduste lõputust otsimisest isegi piltnikud. Vot, aga just sellest see lugu räägibki – fotograafiast, täpsemalt selle tähenduslikust allakäigust. 1960-ndad oli kardetavasti viimane aeg, kui fotograaf tõesti end kunstnikuna tundis. Sest nüüd on objektiiv igas mobiilis ja pilte sajab uksest ning aknast sisse sellise hooga, et vaevalt enam keegi füüsilisi albumeid viitsib koostada. Üleküllastus on hävitanud ühe kunstiharu. Ja just sellest tragöödiast „Blow-up“ pajatabki, kuigi jah, sellele kunagi otse viitamata. Aga eks see selgus, see tähendus peabki hiljem tulema…
Saar, napisõnaline lavastaja
See lugu räägib fotograaf Tomist, kes on nii kaugele viidud, et ta hakkab otsima nõela heinakuhjast ja leiab sealt hoopis tuumapommi. Häda on vaid selles, et pauk käib ära, aga kärgatust ei kuule peale tema mitte keegi. Ja püüa siis teistele selgeks teha, et sina ei ole peast põrunud!
Jah, see lugu räägib Tomist. Ja samas ei räägi see temast kohe üldse. See lugu räägib tegelikult Tanel Saarest, kes ühel päeval vaatas Antonioni filmi ja teisel luges Cortázari lühijuttu ning kolmandal midagi plahvatas ta peas. Ja ma näen teda juba kuude kaupa ringi rühkimas ning märkan, et miski vaevab teda. Kas ta tõesti tunneb tolle Tomiga hingesugulust? Või on seal midagi muud, mis teda niivõrd erutab? Mingi kõrvaltegelane? Element? Näeb ta selles materjalis hääd võimalust? Aga võimalust milleks? Füüsiliseks teatriks? Plahvatuseks? Või hoopis mikroskoopiliseks süvenemiseks? Millel on fookus? Saar on napisõnaline mees, tema vastused tulevad hiljem…
Empaatiast
Aeg-ajalt küsitakse minult, et kuidas jõuab selline asi, nagu „Blow-up“ VAT Teatri repertuaari ja mis rolli see kandma hakkab.
Ma vastan, et ma ei tea.
Aga seda tahan ma küll näha, kas empaatia moe- ja fotograafiamaailma suhtes võib tärgata minusuguseski, kes näeb maailma kandilise ning juurdununa. Kas võib minu moodi materialist Tomi pöörast teekonda jälgides ühel hetkel uskuda, et just soovunelmas elamine on viis, kuidas sillutada tee lootusrikkama maailma suunas?
Eks me näe…
VAT Teatri lavastus
„BLOW-UP“
Tähendus tuleb hiljem…
Lavastaja: Tanel Saar
Kunstnikud: Pille Kose ja Eve Ormisson
Valguskunstnik: Karl Marken
Helilooja: Kristjan Kallas
Osades: Markus Habakukk (Kuressaare Linnateater), Liisa Pulk, Kaia Skoblov, Lauli Otsar (Kuressaare Linnateater), Tanel Saar ja muusik Kristjan Kallas
Esietendus: 9. mail 2018 Rahvusraamatukogu Tornisaalis
