CD oli täis väga intrigeerivat muusikat kollektiivilt Kriminaalne Elevant. Enamasti akustiline ja instrumentaalne, ent kiiksuga. Kuidas see kõik kokku käib?
*
Kus ja kuidas tekkis idee panna kokku Kriminaalne Elevant?
Bänd tuli kokku Ülo Pikkovi animafilmi “Ahvi aasta” muusika salvestuseks. Selle filmi jaoks kirjutasin kolm lugu. Mu varasemast filmist “Weitzenbergi tänav” oli repertuaaris üks muusikapala veel. Nii toimuski meie orkestri esimene ülesastumine Kunstiülikooli peol nelja looga. Rahvas tantsis meeletult ja me pidime oma nelja lugu umbes viis korda läbi mängima … Edasi tehti mulle ettepanek helindada õudusfilm “Nosferatu”. See oli põnev ettevõtmine, kus mängisime laivis tummfilmile muusikat, vahepalana astus vampiir ekraani tagant välja ja rüüpas surnukirstu peidetud pokaalist verd, et seejärel ekraanile naasta. Peale Nosferatu helindamist oli meil juba piisavalt materjali, et välja anda esimene plaat, mis sai nimeks “Kinotsirkus”. Plaadi nimi tuli ühest mu unenäost, kus ma pidin Mustamäe tornmaja viimasel korrusel tapma jääkaru kostüümis sohvale uinunud Stalini. Teadsin, et Stalinit saab tappa ainult talle peegliga kuuvalgust näkku peegeldades. Proovisin seda teha, aga kuu liikus taevas ettearvamatult. Lõpuks õnnestus mul siiski jääkaru-Stalin kuukiirtega oma võimusesse saada. Ma sundisin teda hüpnoosi abil tornmaja aknast alla hüppama. Stalin kukkus trollipeatuse lähedale ja ta pea veeres üle sõidutee. Abivalmis inimesed tahtsid Stalinile pead kere külge tagasi keerata. Ma tormasin tulistvalu neid takistama, sest ei tahtnud et ta uuesti ellu ärkaks. Kogemata jooksin trolli peale. Trollis oli Vladislav Kor?ets, kes teatas, et ma sõidan vales suunas. “Kinotsirkus oli eelmine peatus!” oli viimane lause, mida unest mäletan. Rääkisin selle loo sellepärast, et lugejad saaksid aimu, mida me oma muusikaga öelda tahame.
*
Kes selles kollektiivis mängivad?
Bändis on peale minu kõik professionaalsed muusikud. Minu muusikakoolitee lõppes teises klassis, pillimänguoskus ei ole sellest ajast oluliselt paranenud. Komponeerimise koha pealt ma endale tuhka pähe ei raputaks, kuigi enam-vähem kõik lood tunduvad kuulajale kuidagi tuttavlikud, oleme omast arust leidnud mingi meile ainuomase stiili.
*
Viimane album, raamatuga ja puha, kuidas see sündis?
Viimane album sündis aasta jooksul paralleelselt muinaslooga, mida tahtsin kirja panna. Võib öelda, et mõned kohad raamatus on tingitud juba olemasolevast muusikast. Muusika inspireeris muinaslugu ja vastupidi. Algselt tahtsin kirjutada uus-tsirkuse etenduse stsenaariumi. Kukkus välja raamat. Kuna raamatu sündmustikuga haakuv muusika oli olemas, ei jäänud muud üle, kui raamat koos plaadiga välja anda. Aga ega tsirkusetükk ka tulemata jää, rahaõnged on juba vees. Olen alati mõelnud, et meie bänd on tegelikult tsirkuseorkester, kes olude sunnil peab leppima filmi ja teatriga. (Mõtlesin isegi, et panen lehte kuulutuse: “Orkester otsib tsirkust.”)
*
Mida te ennekõike müüte, raamatut või CD-plaati?
Müüme siiski pigem raamatut, kuna müügiga tegeleb kirjastus. Plaadipoed võtavad liiga suurt lõivu, nii et tasub pigem raamatupoes oma toodet turustada. Ma arvan, et viimane üllitis on kõige stiilipuhtam. Sest kõiki lugusid ühendab üks suurem tervik. Kuna me enamasti ei laula, siis sõnumit edastavat teksti asendavad pildid ja lugu.
*
Kas filmimuusika ansambel on huvitavam olla kui “tavaline” ansambel?
Olen ju erialalt filmitegija. Seetõttu on mul ka tihe side filmikunstiga. Ma arvan, et see on hea. Kui ma üritaks olla puhtalt muusik, läheks lõhe kahe eriala vahel liialt suureks ja mingi hetk tuleks teha raske valik. Oma filmidele on muusikat teinud paljud teisedki re?issöörid alates Chaplinist ja lõpetades Alejandro Amenabariga. Ka Emir Kusturica on saanud kogu au balkani rahvamuusika tõlgitsejana praktiliselt endale.
*
Myspace’i andmeil on oluline osa KE olemuses ka osaliste “halb” riietus. Räägi sellest kontseptsioonist ja selle tähtsusest.
Ma ei tea, mida Henry, kes selle teksti sinna kirjutas, täpselt mõtles. Võib-olla pidas ta silmas meie esinemiskostüümi. Pintsakud, mis on pooleks lõigatud ja omakorda teise pintsaku poolega kokku õmmeldud, on olnud meie esinemisriided esimesest kontserdist alates. Kontseptsiooni selle taga ei ole. Lihtsalt traditsioon, mille algpõhjust keegi ei mäleta.
*
Kui ma ei teaks midagi Eesti muusikast, milliseid bände ja kohti sa mulle soovitad?
Eestis tehakse minu meelest väga vähe sellist muusikat, mis mulle tõeliselt peale läheb. Kõik on kas liiga tõsimeelne või vastupidi, pannakse kirju parukas pähe ja ollakse oi kui naljakas. Et jumala eest keegi ei mõtleks, et ma seda tõsiselt teen. Selles mõttes on meil näiteks soomlastelt väga palju õppida. Vanasti meeldis mulle Eesti punk. Meeldib mõnes mõttes siiamaani, aga tegijad on pungi jaoks vanaks jäänud ning uutel pole minu meelest suurt midagi öelda. Tore on, et folkpungi formaat on Zetode näol pead tõstnud, ja Mari Kalkunil on mõned väga toredad lood, Svjata Vatra …
Viimasel ajal kuulan põhiliselt seda, mida Klassikaraadiost mängitakse, see on muide väga hea ja hariv raadiojaam. Mind häirib eestlaste juures kõige rohkem see, et “hingestatus” välistab huumori ja vastupidi. Klubidest on vaieldamatud lemmikud Genialistide klubi Tartus ja Juuksur Tallinnas, viimases mängib praktiliselt kogu aeg muusika, mida kui oskaks, siis teeks. Kahju, et Peldikubaar kinni pandi …