Mõistagi tahaksin ma külastada seda maad, mille president on kindralleitnant Kiir ja ühe suurema provintsi kuberner brigaadikindral Leek. Maailma teed on teinekord väga imelikud.
KAHEOSALINE RAHVAS
Kuukene tagasi tegi president väga tähtsa avalduse. Ta nimelt lükkas kategooriliselt ümber kõik libateated tema tapmisest. Mõistagi tegi ta seda ÜRO peasekretäri Ban Ki Mooni juureolekul. Nagu lugeja on juba aimab, pole tegemist Paunvere, vaid Lõuna – Sudaaniga.
Mõneti on tegemist jumalast unustatud paigaga, kus tegelikult on viimased 40 aastat kihanud kibe poliitiline ja relvavõitlus. Sudaan on teatavasti suurima pindalaga riik Aafrikas. Paraku koosneb Sudaani rahvastik kahest põhimõttelisest osast.
Põhjaosas elavad valged (peamiselt araablased) ja lõunaosa asustavad negroidsed rahvad. Meile tunduvad sudaani araablased üsnagi tõmmud olevat, kuid rassitabeli järgi kuuluvad nad valgete hulka (indovahemere alamrass). Aafrikast vaadates oleme meie piim- või pimestavvalged. Sudaani lõunaosa neegrirahvad jagunevad omakorda muslimiusulisteks Darfuri elanikeks (kus praegu käib suur mäsu) ja kristlikeks ning hõimuusulisteks (kus praegu valitseb suhteline rahu).
Nende viimaste keskuseks on Juba linn. Nende president Salva Kiir on samaaegselt ka Sudaani asepresident.
KOLONIAALVÕIMU PIIRID
Paraku pole Lõuna – Sudaan rahuni jõudnud üleöö. Kodusõda lõuna ja moslemliku põhja vahel on kestnud vaheaegadega viimased 30-40 aastat. Viimaks jõuti 2005| aastal rahuleppeni, mis on Aafrikas üsnagi eripärane ja võib tähendada uue ajastu algust.
Nimelt on Aafrika riigipiirid jäänud sellisena, nagu koloniaalvõimud nad Euroopa pealinnades maha panid. Mõistagi ei arvestanud nad mingil moel etnilisi piire. Seetõttu on paljud rahvad jagatud kahe-kolme erineva riigi vahel. Samas sattusid nii mõnigi kord ühte haldusüksusse rahvad, kellel oli omavaheline vana vimm ja tüli. Nüüd peavad nad elama ühes riigis, millest ei kipu alati kõige paremat nahka tulema. Seepärast on iseseisvumise järel relvastatud sisetülid “mustas” Aafrikas kujunenud pigem reegliks kui erandiks.
Erandiks ei ole ka Sudaan. Kodusõda Lõuna- Sudaani ja Sudaani keskvalitsuse (Põhja-Sudaan) vahel nõudis umbes 2 miljonit inimelu. Selle viis lõpule lõunasudaanlaste legendaarne väeülem John Garang.
2005| aastal sõlmiti rahulepe, mille järel Garangist sai Sudaani asepresident. Tõsi, juba mõne päeva pärast ta hukkus kopteriõnnetuses ja lõunasudaanlased kahtlustavad siiamaani, et tegu oli põhjasudaanlaste atentaadiga.
Praegu, muuseas, ähvardavad Sudaani ametlikud teabekanalid, et Garangi mälestuseks on plaanis istutada miljon puud.
ERANDLIK RAHULEPE
Erandiks selles loos on aga rahulepe. Nimelt näeb see ette 2011| aastal lõunaosas iseseisvusreferendumi läbiviimise. See on esmakordne Aafrika kaasaegses ajaloos. Kui see eraldumine õnnestub rahumeelselt, siis see võib olla lahenduseks mitmele teiselegi riigile. Olgu selleks Nigeeria, Elevandiluurannik või Somaalia.
Asjal paistab tõsi taga olevat, sest Lõuna läheb juba üleminekuperioodil üle oma rahale. Seal kehtestub sudaani dinaar. Põhjas jääb käibele endiselt sudaani nael. Lõunal on oma relvajõud. Need tuleb ära tuua põhja poolt lõuna-põhja piiri, mille koloniaalajal oli määranud Briti-Egiptuse võimud. Sudaan oli aastakümneid Briti ja Egiptuse ühishalduses n. ö. Inglise- Egiptuse Sudaan. Keskvalitsus omakorda peab väed ära tooma lõunapoolt nimetatud piiri.
Veelgi mõjusam on tõsiasi, et nimetatud rahulepingus ei peeta “pühaks lehmaks” isegi koloniaalaegset piiri. Kolm piirkonda on kuulutatud vaidlusaluseks, mille kuuluvus tulevikus tuleb lahendada läbirääkimiste ja rahvaküsitluste abil.
Oluline on tõsiasi, et lõunasudaanlased tahavad ennast laiendad põhja arvel. Aluseks on põhja pool kehtivat piiri paiknevate elanike etniline kuuluvus ja lõuna vägede sõjaline edu kodusõjas. Lõuna väed hõivasid mitmeid alasid põhjapool koloniaalpiiri, samas kui keskvalitsus hoidis enese käes tugipunkte lõunapool. Praegu toimub alade vastastikune loovutamine ja vägede väljaviimine.
NAFTA JA PUNAHIINLASED
Võib küsida, mis on sundinud asjaosalisi leppima sedavõrd kaasaegse ja demokraatliku lahendusega? Paradoksaalselt on selle põhjuseks nafta ja punahiinlased. Enamasti kipub nafta olema sõja, mitte rahu põhjuseks. Sudaan on paraku erand. Nimelt on naftavarud jaotunud riigis ebaühtlaselt. Isegi nii ebaühtlaselt, et peaaegu kõik maardlad asuvad Lõunas. Väljaveosadamad aga Põhjas.
Mõistagi püüdis keskvalitsus aastaid lahendada asja relvajõul. Alistada ülestõusnud lõunas ning võtta kõik naftatulud enesele. Suured keskvalitsuse relvajõud kaitsesid hiina ehitajaid, kui need rajasid naftajuhtmeid maardlatest Port Sudani sadamasse (1000 km).
POLIITILINE ENESEÜLETAMINE
Torujuhtme võib ju valmis ehitada, aga kuidas seda kaitsta sisside rünnakute eest? Nii tuligi paljuski punahiinlaste survel rahu teha. Nende käes on u. 40 % maardlatest. Ülejäänud suurosanikud on India ja Malaisia. Üleminekuperioodil jaotatakse naftatulud Lõuna ja Põhja vahel 50% ja 50%. Suures naftanäljas ületasid isegi punahiinlased end poliitiliselt. Lubada nafta nimel riigi ühe osa eraldumise pretsedenti on punahiinlastel vaja nagu kalale vihmavarju. Kodus teevad punahiinlased kõik, et vältida Tiibeti eraldumist ja saavutada Taiwani liitmine. Tõenäoliselt hakkavad nad referendumi lähenedes Lõuna-Sudaani poliitiliselt santa?eerima vältimaks riigi jaotamist.
Nende võimalused on seda suuremad, et hiina väekontingent on arvestatav jõud Sudaani paigutatud rahuvalvevägedes, mida juhatab India kindral.
Elame, näeme, mis saab edasi. Kuid kohapeal tahaks seda poliitilist imet näha küll.
Pealegi on Sudaani pealinna Khartoumi lähedal iidsed astmikpüramiidid, mida harva külastatakse.