Süüria kirikuloo algus käib käsikäes kogu kristluse algusega ja muutub keeruliseks ajaloo lähenemisega meile. Antiookia on muistse Süüria pealinn. Selle linnaga on lugu lihtne hetkeni, mil tema tähtsus kaob. Pärast on keeruline. Täna on viis Antiookia patriarhi tiitlit kandvat vaimulikku, aga linn ise on Antakya, Kagu-Türgi tähtsusetu agul.
Kristliku esimese aastatuhande alguses on süüria keelt kõneleva ristiusu ajalugu jagatud kolme piirkonna vahel.
Kolm Süüriat
Esimene neist on Rooma Süüria provints. Siia kuulub vahelduva eduga piirkond Vahemerest Eufrati jõeni ja lõunas kuni Araabia kõrbeni. Siinmail on kristlased kuni 4.-5. sajandini valdavalt nii kreeka- kui ka süüriakeelsed. Peale 5. sajandit jääb see ala Bütsantsi alla kuni islami tulekuni.
Teine on muistne Edessa kuningriik. Edessa on u 500 kilomeetrit Antiookiast idas. Seegi ala on vahepeal roomlaste käes, aga mitte enam niivõrd kreekakeelne.
Kolmas piirkond polnud kunagi Rooma. Pärsia impeerium valitses nende ala antiikajal.
Süüria keel liturgiliselt ainus
Keel on vahel tähtsam kui tundub. Kui kristlaskonna algkeelteks olid kreeka ja ladina keel, siis väljaspool Roomat kui riiki räägiti aramead ja süüriat. Viimane on õieti ainus säilinud keeltest, mis näitab seda, kuis Jeesus ja tema apostlid umbes väljenduda võisid. Tänaseks on süüria keel küll ainus, mida üheskoos tunnistavad kõik idapoolsemad vanad kirikud. Kõnekeelena aga enam mitte, liturgias küll.
Keel tingib siiski mõtlemise. Seega ei taju süürlased endi jaoks relevantsena kreeka keelest ja filosoofilisest maastikust tulenenud teoloogiat. Seda juba vanaajal ja sellest tekivad lõhed.
Süüria õigeusu kirik
Antiookia kreeka patriarhaadi kohta võib täpsemalt lugeda varasemast KesKus’i loost. Lahknemine kreeklaste ja süürlaste vahel algab 5. sajandil. Selle peamine põhjus on 451. aasta Halkedoni kirikukogu definitsioon Kristusest. Sellega mõisteti, vähemalt kaudselt, süürlased hukka. Nemad aga vallutasid varsti, enne islami kehtestamist suure osa idast. Siit tänane nimetus – orientaalkirikud.
Ei huvitanud ju inimest idas esmalt ei lääne kiriku juriidiline lunastusmõte ega kreeklaste filosoofiline teoloogia, kus dialektiliselt mõeldi, vaid inimese kõdunenud olemuse muutmine, lunastamine Kristuse jumalikkuse läbi.
Halkedoni kirikukogu ütles, et Kristuses on kaks loomust – jumalik ja inimlik. Süürlased aga tõdesid – jumalik Kristuses peab olema nii vägev, et ta inimliku igas lunastatus endasse lahustab. Muidu ei saa pattulangenud inimene igavese kuningriigi vääriliseks.
6. sajandi teisel poolel aeti süürlased Antiookiast välja. Enne seda võitlesid halkedonlased ja eelhalkedonlased veel omavahel. Nüüd sai läänesüüria kirikust tõeline orientaalkirik.
Nagu n-ö kreeklased ja n-ö roomlased on tänased süürlasedki islami ilmas vähemused. Nad seisavad oma iidsete põhimõtetega ja iidse liturgiaga muutuvas maailmas. Patriarhi peakorter kolis alguses Mardini (Deir el Zaafarani) ja 20. sajandil Damaskusesse.
Suur osa süürlastest emigratsioonis
Süüria orientaalid on täna, nagu nende bütsantslastest vennadki valdavalt diasporaa- ehk pagulaskirik. Eriti viimastel aastatel, ja seda sõjategevuse tõttu Palestiinas ning Iraagis, on kristlaste kui kahe tule vahele jäänute arv Lähis-Idas katastroofiliselt vähenenud. Hoolimata sellest osalevad nad aktiivselt oikumeenilises tegevuses ja Mar (isand, nagu süüria piiskoppe nimetatakse) Ignatius Zakkas Iwas on üks Kirikute Maailmanõukogu presidente. Ka Halkedoni vastolud on hakanud läbirääkimistes õigeusu kirikutega kahanema.
Süürlaste arvu hinnatakse praegu 2-2,5 miljonile, kellest suur osa elab emigratsioonis.
Meie naabrite rootslaste juures on tekkinud täiesti uus subkultuur. Rootsis elab täna, paljuski ida sõdade põgenike tõttu 50-100 000 kristlikku süürlast enam kui 50 kogudusega. Neil pole enam ühist keelt peale liturgilise süüria keele. Aga 2008|. aastal Södertäljes toimunud liturgial ordineeriti rida preestreid – kurdi keeles. Varsti jõuavad nad Eestisse. Neid võib küll hea meelega vastu võtta.
Assüüria kristlus ja eestlane Võõbus
Aastal 431 ja Efesose kirikukogul tekkis veelahe idasüürlastega, kes enam olid huvitet Jeesuse inimlikust loomusest, kuid ei olnud valmis jumalikku sulandama muidu kui moraalse või personaalse seose kaudu. 781. aastal jõudis see, Ktesifon-Seleukia ehk Bagdadi patriarhi juhitud kirik välja Hiinasse. Täna on nad küll väike, kuid elujõuline kogukond Iraagis, Iraanis ja paguluses – USA-s, Lääne-Euroopas ja samas Rootsis.
Mõlemat süüria kristlikku kogukonda uuris tähelepanelikult eestlasest vaimulik ja assüroloog dr Arthur Võõbus. 1988. aastal surnud Võõbus on ilmselt globaalselt tuntuim eesti teoloog. Chicago ülikoolis asutati tema nime kandev instituut ja usaldusliku suhtlemise läbi leidis ta enam vanaaja süüria kristlikke käsikirju kui keegi teine varem või hiljem. Reisis ta muide alati Eesti Vabariigi passiga.
Tema artiklite esialgne kogumik “Kummargil käsikirjade kohal” ilmus just hiljuti. Lugegem ja saagem teada, mis eesti ja süüria kristlust ühendab.
* * *
Järgmistes KesKus’i numbrites käsitleb Tauno Teder järgmisi ida patriarhaate ja autokefaalseid kirikuid:
Koptid ja etiooplased
Armeenia
India
Varem ilmunud:
Vene teoloogia eripära XX sajandil (KesKus 2/2009|)
Konstantinoopol kui uus Rooma (KesKus 3/2009|)
Aleksandria kirik: Kreekat on Aafrikas ja pühal maal (KesKus 4/2009|)
Antiookia kirik käib Damaskusest Austraaliani (KesKus 5/2009|)
Moskva Patriarhaadi hiilgus ja viletsus (KesKus 6/2009|)
Bulgaaria ning Serbia kirikud taevase tsaari valitsuse all (KesKus 7-8/2009|)
Rumeenia ja Gruusia kirikud (KesKus 9/2009|)