ILUMEELE UNISTUS: Krimm on tõesti magus suutäis, mille Venemaa juba mitmendat korda on ära hammustanud. Mis seal imestada? Juba Katariina Suure aegadest saadik on Krimmi tervendav kliima ja looduslik ilu meelitanud põhjapoolseid inimesi poolsaare rannikule puhkama ning tervist praavitama. Kuido Merits teeb ülevaate.
1860. aastate alul jõudsid Krimmi ka kodumaalt väljarännanud eestlased, enamjaolt prohvet Maltsveti kuulutuse järgijad. Vene aadel aga muutis Krimmi oma mängumaaks, 19. sajandi jooksul rajati rannikule uhkeid losse ja suveresidentse. Eks Jalta Pääsupesa lossi tasub ikka ära vaadata, samuti Livadia palee, mis on viimase Venemaa keisri Nikolai II residents. Aasta oli siis 1945, veebruar, seal Stalin keeras vuntsi, Churchill popsutas piipu, F. D. Roosevelt oli vana ja haige (suri paar kuud hiljem) ning asi lõppes sellega, et „Onu Joe“ sai täieliku kontrolli ikestatud Ida-Euroopa rahvaste üle.
Krimmi hipilaager ja muu
Poliitilise ajaloo asemel siirduks aga hoopis Krimmi kultuuriradadele. Feodossija (seal sündis 1817 ja suri 1900 Ivan Aivazovski, kes maalis tuhandeid meremaale) ja Sudaki (seal asub unikaalne Genova-perioodist pärit linnus) vahel asub tõeline oaas nimega Koktebel. Nimetus tuleb türgikeelsest sõnast Köktöbel, mis krimmitatarlaste jaoks kõlab nagu „siniste mägede maa“.
Kui Jalta on suviti ülerahvastatud, täis kenitlevaid supelsaksu ja kõrgetel kontsadel tuterdavaid mukitud vuhvasid, siis Koktebel koondab igat sorti kunstirahvast – kirjanikke, kunstnikke, muusikuid, uushipisid ja rastapatsilisi ning muid vabameelsemaid tegelasi, näiteks naturiste, sest seal asub kuulus alastirand (väidetavalt endise NSVL-i suurim).
Krimm, kirjanike unistus
Kirjanike mekaks muutus Koktebel seoses sellega, et 1916. aastal, aasta enne revolutsiooni, sättis seal ennast sisse Maksimilian Vološin. Meie lugeja ei tea temast õieti midagi, kuna teadaolevalt pole teda eesti keelde tõlgitud, kuid tegu on Ukraina päritolu vene sümbolistliku kirjanduse ja kunsti nn hõbedase ajastu ühe tähelepanuväärsema esindajaga. Maks Vološin sündis tõesti Kiievis (1877), tutvus Moskvas kõigi oma aja kirjanduslike rühmituste ja trendidega, rändas ringi Egiptuses, Türgis, Kreekas ja Šveitsis ning naasis Pariisist „tõetruu pariislasena“, kirjutades mitmesuguseid filosoofilisi poeeme ja muu hulgas vene sümbolistile Valeri Brjussovile järgmised read: „Selles maailmas olen möödakäija, lähedane kõigile ja ikkagi võõras.“ Ühtlasi tegeles ta budismi, katoliikluse, vabamüürluse ja okultismiga. Revolutsioonide ajastul kuulutas ta end eelõige humanistiks, mitte kodanikuks, ja leidiski õige paiga Koktebeli asulas – „oma hinge emamaal“, millest sai tema vaimne keskus. Sealt ta enam ei lahkunudki, samastades end täielikult loodusega – ning loodus vastas tema loomingule –, ja Vološin süvenes Krimmi poolmütoloogilise maailma loomisele, kirjutades värsse ja maalides Krimmi lummavat maastikku.
Isegi Vološini majamuuseumi juurest paistev mägi on tema profiiliga äravahetamiseni sarnane, sinna lasi ta matta enda (1932) ja aastaid hiljem maeti tema kõrvale ka online casino tema naine.
Muide, Vološin varjas oma majas nii valgeid kui ka punaseid, tema maja oli varjupaik neile, kelle elu oli ohus. Vološini jaoks oli revolutsiooniline situatsioon arusaadav, ühe tema parima luuletuse read algavad nii: „See pole esimest korda kui unistades vabadusest, ehitame uue vangla.“ Mees oli oma meelsuse tõttu täiesti tunnustamata ja ühtki tema poeemi ei avaldatud NSVL-is aastast 1928 kuni 1961 (varastel 20-ndatel avaldati tema poeesiat, arvustusi ja tõlkeid paljudes ajakirjades).
Uskumatul kombel elas Vološin revolutsiooni üle ja edaspidi muutus tema maja Koktebeli promenaadil „poeetide majaks“ (eraomandust ta eriti ei tunnistanud), kuhu hakkasid kogunema kuulsad poeedid, kunstnikud, näitlejad, uudistajad, ja kõik see on toimunud tänaseni. Vene progreroki bänd Little Tragedies on avaldanud muusikat Vološini poeemide põhjal. Nii saigi Vološini majast vabamõtlejate aašram. Lõvilakaga ja paljasjalgne, otsekui kreeka mütoloogiast välja astunud Vološin võttis vastu kõiki kuulsamaid vene kirjanikke.
Koktebeli naabrus
Traagilise saatusega Marina Tsvetajeva pidas Vološinit oma mentoriks, ühtlasi leidis noor poetess sealt seitsmeteistaastasena abikaasa Sergei Efroni, kuid tal oli suhe ka Ossip Mandelštami ja isegi luuletajanna Sofia Parnokiga. Seal puhkas väga kireva elukäiguga Andrei Belõi (Bugajev), kelle romaani „Petersburg“ (1916, 1922) luges Vladimir Nabokov nelja parima teose hulka 20. sajandil. Belõi püstitas seal esmakordselt radikaalse küsimuse: kas Peterburi on üleüldse olemas? Ei jõua üles lugeda kõiki vene suurusi, kes kasutasid Vološini külalislahkust: Anna Ahmatova ja Nikolai Gumiljov, Maksim Gorki ja Ilja Ehrenburg. Just Vološin oli see, kes avastas Koktebelis viibiva Mihhail Bulgakovi talendi ja julgustas teda vaatamata tugevale kriitikale läbi suruma oma esikromaani „Valge kaardivägi“.
Koktebeli naabruses, Feodossijas ja Starõi Krõmis, elas Aleksandr Grin (Grinevski), romantiline kirjanik, kes elas enamiku elust ülimas vaesuses, kannatades alkoholismi ja tuberkuloosi käes. Vastukaaluks konfliktidele ning vangistustele olid Grini raamatud täis fantastikat, tegu oli suure unistajaga, kes soovis luua ebatõelist maailma, kirjutades küllaltki menukad „Punased purjed“ ja „Sädeleva maailma“, püüdis rajada oma Grinlandiat ning tänapäevalgi lookleb Koktebelist mägedesse Grini mitmekilomeetrine matkarada.
Pole kahtlust, et kui Vološin poleks õigel ajal surnud, oleks ta ebasoovitava isikuna oma Koktebeli majakesest välja saadetud. Sama kindel võib olla selles, et Mihhail Bakunini moodi välja näinud mees oleks lahkelt majutanud nii tatarlasi, ukrainlasi, venelasi kui ka kõiki teisi häid inimesi. Tänane, 2014. aasta tuleb Koktebelisse ilmselt teisiti, sesoon on rikutud. Vast leiavad mõned fännid tee Koktebelisse, kuigi see on raskendatud Perekopi maakitsuse piiripunktide ja muude takistuste tõttu. Promenaadil pakutavatest tatari köögi hõrgutistest ei hakka parem rääkimagi, nagu ka maitsvast veinist ja kohalikust konjakist. Kas seekord toimub traditsiooniline ja rahvusvaheline Koktebel Jazz Festival 2014, selles on küsimus…
Eelmisel aastal võttis Krimm vastu ligi 6 miljonit puhkajat, kes jätsid sinna 1,5 miljardit dollarit. Muidugi on kohalikud mures, et mis saab poolsaare peamisest sissetulekuallikast, milleks on turism. See puudutab otseselt Jalta, Simferoopoli, Kertši, Alupka, Alušta, Bahtšisarai ja Sudaki ning teiste kohtade elanike eluolu. Muud ei jää üle, kui kasutada eesti poeedi Hando Runneli sõnu: “… Rõõmus olgu nende meel. Venemaa on alles veel!“ Pakkugu neile ja meilegi kosutust ka suure ukraina-vene humanisti Maksimilian Kirijenko Vološini pärand.
****
Promenaadil pakutavatest tatari köögi hõrgutistest ei hakka parem rääkimagi, nagu ka maitsvast veinist ja kohalikust konjakist.
