LIINIPANEK MEIE KODUSEL TRASSIL: Saksamaal ilmus Wehrhahni teaduskirjastuses Berliini-Brandenburgi Teaduste Akadeemia egiidi all esimene August von Kotzebue (1761–1819) loomingu uurimisele pühendatud teaduslik artiklikogumik. Aija Sakova pajatab koos Harry Liivranna ning Kristel Pappeliga Kotzebue näitel Eesti-Saksa kultuuri- ja teadussuhetest.
Johann Wolfgang von Goethe kaasaegse August von Kotzebue tuntus ning roll nii näitekirjaniku kui ka aktiivse ühiskonnategelasena oma kaasajas ei ole tänapäeval Eestis ega ka Saksamaal päris tundmatu, ehkki Kotzebue tegevus ja looming on olnud pikka aega sisuliselt unustatud. Võib liialdamata väita, et algatades koostöös Berliini-Brandenburgi Teaduste Akadeemia ja akadeemik Conrad Wiedemanni ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor Kristel Pappeliga 2012. aastal Kotzebue loomingu interdistsiplinaarsele uurimisele pühendatud konverentside sarja, on Saksamaa Eesti suursaatkonna kultuuriatašee, kunstiteadlane ja ajaloolane Harry Liivrand sisuliselt Kotzebue Saksa ja Eesti teadusavalikkuse jaoks taasavastanud kui multitalendi. Nimekas saksa dramaturg Bettina Bartz pakkus 2013. aasta kõnelustel Kõue mõisas koguni provokatiivselt välja, et tegelikult võiks Goethe-aja asemel rääkida 18. ja 19. sajandi vahetusest ka kui Kotzebue-ajast.
Meie mitmekeelse ajaloo uurimine
Eesti jaoks on Kotzebue huvitav eriti seetõttu, et ta oli tegev ka Tallinnas, Saksa teatri direktorina, omas siin mõisu ja oli abielus Eestimaalt pärit aadlidaamidega. Saladus ei ole seegi, et tal oli kolmest abielust kokku 18 last ning väga mitmed neid olid tuntud baltlased, sealhulgas näiteks maadeavastaja Otto von Kotzebue.
August von Kotzebue kirjanduslikku pärandit on pikka aega suuresti tema vastuseisu tõttu Goethe ja Schilleriga hinnatud kunstiliselt vähemhuvitavaks. Nüüdisaegsed ajaloolistest painetest vabamad käsitlused on aga näidanud, et nii Kotzebue näitekirjanduse kui ka aja- ja ajalookirjanduse panus on vägagi uurimist ning väärtustamist väärt. Nagu ka tema rahvavalgustuslik tegevus.
Seni on toimunud neli interdistsiplinaarse lähenemisega konverentsi ehk Kotzebue kõnelust. Kohtumised on alates 2012. aastast vaheldumisi aset leidnud nii Berliinis kui ka Tallinnas (ja Kõue mõisas). Ei ole kahtlustki, et Kotzebue loomingu ja tegevuse uurimine panustab väga olulisel määral Eesti kultuuriloo uurimisse, populariseerib Eesti mitmekeelse ajaloo uurimist. Sest ehkki Kotzebue on nii Wikipedia kui ka Vikipeedia andmetel Saksa näitekirjanik, on ta kahtlemata ka oluline Eesti teatritegelane ja näitekirjanik. Olulise osa oma elust on ta veetnud just Eestimaa pinnal ning arvestatava osa oma tekstidest kirjutanud, aga ka kirjastanud Eestis. Mitmed tema kirjastatud kuulsad ajakirjad on koostatud ja kirjastatud (mõni isegi siin trükitud) Eestis.
Eesti-Saksa kultuuridiplomaatia
Aija Sakova (A.J): Idee ja initsiatiiv „Kotzebue kõneluste“ konverentsisarja algatamiseks tuli Harry Liivrannalt. Kuidas seostub teaduskonverentside korraldamine Eesti-Saksa kultuurisuhete edendamisega ja kuidas selline mõte teil tekkis?
Harry Liivrand (H.L): Olen algusest peale pidanud humanitaaride teadussuhete arendamist, inspireerimist ja toetamist kahe maa vahel Eesti kultuuridiplomaatia loomulikuks osaks. Kui kandideerisin 2011. aasta kevadel Eesti kultuuriesindajaks Berliini, oli see ja sealhulgas ka Kotzebue uurimise vajadus üks mu kandidatuuri osa. Kui ma 2011. aastal ideest Kristel Pappelile ja Henning von Wistinghausenile rääkisin, kes on ka varem Kotzebuest kirjutanud, leidsin kohe innukad mõttekaaslased.
Mind kui ajaloolast on aga Kotzebue pikemat aega huvitanud kui Eesti kultuuriloos väga olulist rolli etendanud figuur. Samal ajal ei ole Kotzebue ning tema isiku ja loomingu uurimine aga mitte ainult meie kultuurimälu ja kultuuriruumi küsimus, vaid tema tohutu looming ja mõjukas isik asetub rahvusvaheliselt märksa laiaulatuslikumasse konteksti. Sealjuures on eriti intrigeeriv, et kui Eestis on tema tähendus positiivse kaaluga, siis Saksamaal on ta valdavalt miinusmärgiga tegelane, keda siiani saadavad Goethe-aegsed eelarvamused ja stereotüüpseks kivistunud negatiivsed seisukohad.
A.S: Rahvusvahelisi interdistsiplinaarseid konverentse olete te korraldajatena nimetanud kõnelusteks, rõhutades nii dialoogilisust, aga ka teel olekut ja teineteise kõnetamist. On väga meeldiv, et eri maade ja eri distsipliinide uurijad just nimelt kõnelevad üksteisega, mitte ei pea teineteisele patroneerivaid loenguid. Kuidas sündis nimi „Kotzebue kõnelused“ (Kotzebue-Gespäch) ja mis seisab selle taga?
H.L: Täpselt nii saabki kõnelusi iseloomustada: Eesti ja Saksa teadlased peavad võrdväärset dialoogi, vaidlevad ja arutlevad omavahel võrdsete partneritena. Igale ettekannete korpusele järgneb diskussioon ja kõnelused lõpetab mõne Kotzebue näidendi katkendi esitamine professionaalsete näitlejate poolt.
Pealegi on kõneluste vorm Saksa teadusruumis väga levinud formaat. Berliinis toimuvad Kotzebue kõnelused 18. sajandi barokkmajas Schleiermacherhaus, mille omaaegset peremeest tundis ka Kotzebue. Eestis on kõnelused alati kahapäevased, millest teine päev toimub alati Kõue mõisas. Viimane kuulus omal ajal Kotzebue kuulsaimale pojale Otto von Kotzebuele ja on oma vaimse keskkonna ja ajaloolise atmosfääriga igati sobiv paink.
Möödunud sügise konverentsil viibisid muide ka EMTA rektor ja Saksamaa suursaadik Eestis, samuti olid Kõuel Otto von Kotzebue meesliinis järglased Saksamaalt, kes olid sündmusest pisarateni liigutatud.
Kristel Pappel (K.P): Kõue mõisa kaasamine kõnelustesse oli Harry idee. Praegune mõisahärra Eerik-Niiles Kross on meid alati väga lahkelt vastu võtnud. Viimati pidas ta ka ise ettekande Kotzebuede perest ja oma mõisast.
Sõna „kõnelus“ viitab selles kontekstis niisiis mitte ainult kommunikatsioonile, vaid ka avatusele, nii teemade kui ka kuulajate suhtes. Ühe paralleelina meenuvad kunagised „Darmstadti kõnelused“, millest võtsid osa Theodor Adorno, Martin Heidegger jt. Meil ei ole küll „Tallinna kõnelused“ – see ei ütleks midagi –, aga juba August von Kotzebue ise on nii avar teema, et sobib meie kõneluste vaimseks asupaigaks. Tulevikus võimaldab see põhimõtteliselt laiendada kõnelusi tema suguvõsa teiste liikmete lugude uurimiseni.
A.S: Selles valguses võiks küsida, kas August von Kotzebue ja tema loomingu taasavastamine ei ole ehk tõepoolest miski, mille Eesti (uurijad) on Saksamaale ja saksakeelsele kultuuriruumile (tagasi) andnud?
H.L: Eesti uurijad saavad anda kindlustunde ja seljataguse, et Kotzebued tuleb akadeemilisel tasemel edasi uurida, seal on palju avastamata ning tänapäevale olulist materjali. Just tänu Eesti-poolsele algatusele ilmub kevadel Berliini-Brandenburgi Teaduste Akadeemia väljaandel ja teadussarjas „Berliini klassikud“ Kotzebuele pühendatud artiklikogumik, mis on esimene omataoline, sisaldades esimese kahe kõneluse põhjal kirjutatud artikleid.
Muide, kui kõnelustega kaasa tulnud nimekad saksa germanistid alguses isegi kahtlesid Kotzebue ametlikus positsioonis Eesti kultuuriloos, siis 2013. aastal Tallinna II kõneluste ajal oli neil endil võimalus veenduda Kotzebue staatuses, kui Nukuteatri ehk kunagise Saksa teatri seinal avati toonase kultuuriministri Rein Langi kõne saatel Kotzebue mälestustahvel.
Positiivsest ja negatiivsest suhtumisest Kotzebuesse
K.P: Eesti uurijate üldjuhul positiivne suhtumine Kotzebuesse on tõepoolest täiesti erinev saksa uurijate valdavalt negatiivsest hoiakust. On hämmastav, et ajal, mil teaduses on juba umbes 30 aastat püütud „suurmeeste“ „kangelaslugusid“ dekonstrueerida ja vabastada meie arusaama ja hinnangut mineviku kohta 19. sajandi jooksul tekkinud klišeedest, rahuldutakse Kotzebue osas seisukohtadega, mis on ammu vananenud. Juba pikka aega on iseenesestmõistetav tõlgendada ajaloo- ning kunstiprotsesse oma aja kontekstis.
Pean tunnistada, et mind ennast kunagi isegi häiris asjaolu, et Kotzebuest oli tehtud eesti teatriajaloo kangelane. Minu esimene püüdlus Kotzebuega tegelemisel oligi tema deheroiseerimine – selleks, et tema väärtused selgemini esile tõuseksid. Eesti teatrilugu kiputakse vaatama ühe lineaarse arengujoonena Kotzebue asutatud Asjaarmastajate Teatrist kuni tänaseni. On tõsi, et just selle harrastajate seltskonna ettekandes kõlas esmakordselt teatrilaval eesti keel (Kotzebue „Isalik ootus“, laval 1788 ja trükis aasta hiljem). Sealjuures aga ei saa siit tõmmata otsejoont professionaalse teatri juurde. Tallinna asjaarmastajad võitlesid tarmukalt professionaalide vastu, see oli ka sotsiaalne sõda, peamiselt keskklassi esindajad ja mõned aristokraadid ühel pool ning „rändkomödiandid“ teisel pool. Ja just selles punktis näitab Kotzebue oma avaraid taotlusi, kutsudes 1795. aastal Tallinnasse mängima ühe Põhja-Saksa parima trupi oma uue ooperirepertuaariga. Trupp jäi siia paikseks kolmeks aastaks ja oli seega esimene püsitrupp Tallinnas, mängides nii oopereid kui ka näidendeid. Ja veel teinegi kord edendas Kotzebue siinset kutselist teatritegemist – kui 1809. aastal avati Laia tänava alguses teatrimaja, siis oli ta ligi kaks aastat (1812–1813) selle direktor.
Rahvusvaheline selts
A.S: Viimastel Kotzebue kõnelustel 2015 tegi Harry Liivrand ettepaneku kaaluda rahvusvahelise Kotzebue Seltsi asutamist. Tegemist on äärmiselt põneva ideega, mille praktilised nüansid ja tegevuse korraldamine vajaks muidugi põhjalikku läbimõtlemist, kuid miks oleks selline selts oluline ja mis oleks selle eesmärgid?
H.L: Skeptikud võivad öelda, et meil on Eestis juba Eesti Goethe-Selts (Tartus), samuti tegutseb Tallinnas Baltisaksa Kultuuri Selts Eestis ja milleks meile veel üks (balti)saksa kultuuriselts? Kas sellele jaguks Eestis liikmeid? Tahtmata kuidagi vähendada Goethe tähtsust ja mõjukust ajaloos, peaksin ma siinset kultuuriajalugu silmas pidades veelgi olulisemaks rõhutada sellega otseselt seotud rahvusvaheliste isikute tähendust ja kohalolu. Nemad on ju olnud otseselt meie kultuuriloo kujundajad.
Pidades silma seda, et oma aja populaarseim näitekirjanik August von Kotzebue on ühtlasi valgustusajastu suurkuju Eestis, kelle elu ja looming on nii tihedalt meie kultuurilooga läbi põimunud ja seda reflekteeriv, on tegelikult hämmastav, et tema nimelist seltsi meil veel ei eksisteeri. Tallinnast sai ju tema rahvusvaheline kirjanikukuulsus alguse. Kotzebue Seltsi eesmärgid peaksid seetõttu kindlasti olema tema loomingu süvauuring, seoste avamine Eestiga, temaga seotud baltisaksa vaimuinimeste ja ka saksa kolleegide teoste-ideede värske pilguga ülevaatamine – tema ajastu vaimu fenomenoloogia kajastus. Sealjuures ei saa kindlasti mööda ka vastuolulistest inimlikest suhetest Goethega, kes ministrina keelas Kotzebuel oma sünnilinna Weimari külastamise. Samuti ootavad kirjutamist võrdlused Goethe, Schilleri ja Klingeri näidenditega. Klingeri tegevus Eestis on olnud paljudele väliskolleegidele üllatus ning loodetavasti leidub tulevikus ka tema Tartu-perioodist huvitunud saksa kultuuriloolasi.Üldiselt aga – Eesti kontekstis võikski rääkida just Kotzebue-ajastust, mida toonitas Bettina Bartz.
K.P: Kotzebue Selts võikski just Kotzebuega ja tema ajaga tegelda, mitte Goethega (ehkki tema ja Kotzebue suhetest mööda ei pääse), aga miks mitte ka baltisaksa kultuuriga läbi sajandite. Ajalise punktiirina sobiks 18. sajandi lõpp ja 19. sajandi algus – need olid aastakümned, mida iseloomustavad vastuolulised pürgimused ja olulised muutused nii ühiskonnas kui ka kunstides (Kotzebue mõrvati 1819). Edaspidi võib kaaluda, kas tegelda ka Kotzebue andekate järglaste pärandiga. Siis muidugi ajalised piirid nihkuvad.
Rahutu vaim ja uudishimu
A.S: Nelja aastaga on Kotzebue kõnelused näidanud väga kõrget rahvusvaheliselt erialadeülese uurimistöö taset. Kaasatud on nii muusika-, kunsti-, teatri- kui ka kirjandusteadlasi. Samuti ajaloolasi. Institutsionaalselt on korraldajateks Eesti Suursaatkond Berliinis, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Berliini-Brandenburgi Teaduste Akadeemia (BBTA). Kas ja kuhu saaks veel laieneda?
K.P: Kindlasti saaks veel laieneda, oli ju Kotzebue mitmekülgne isiksus, kelle rahutu vaim ja uudishimu viisid teda väga erinevate valdkondade juurde. Aga praegu ei pea me seda mõistlikuks, sest meie teemade ring on piisavalt paljuharuline.
H.L: Seni on olnud meie positsioon, et esimene lähtepunkt on geograafiline, st kaks n-ö Kotzebue linna, Berliin ja Tallinn, mida omakorda saab laiendada Preisimaale ja Eestile. Näiteks on saabuval sügisel Berliini kõneluste üheks teljeks Kotzebue kuulus „Preisimaa ajalugu“ ning tema teatritegevus Königsbergis. Teine lähtepunkt on see, et alati peab üheks teemaks olema teater, olgu siis Kotzebue näidendite või tema kui teatrijuhi tegevuse kaudu. Samuti huvitab meid Kotzebue näidenditele kirjutatud muusika ning temaaegne teatripraktika. Veel oleme pidanud oluliseks, et ettekannete teemad avaksid mingi uudse, seni käsitlemata või vildakalt käsitletud aspekti Kotzebue loomingust või tegevusest.
Mul jätkub vaid kiidusõnu Kotzebue-kõneluste partneritele EMTA-le ja BBTA-le, kes on meie interdistsiplinaarset ettevõtmist avarapilguliselt algusest peale toetanud. Südamlik tänu rektor Peep Lassmannile ja professor Toomas Siitanile! Suurt vaimset tuge on pakkunud akadeemik Jaan Undusk TA Underi-Tuglase kirjanduskeskusest. Kõnelustele on tänaseks kaasa aidanud ka näiteks Berliini Kunstide Akadeemia Arhiivi Teatriosakond, Hannoveri Ülikool, Tallinna Ülikool, NUKU ja Eesti Kunstimuuseum, külaliste vastuvõtmisel on aidanud Kõue mõis ja Forum Hotell.
Oktoobris 2016 toimuvad Berliinis V Kotzebue-kõnelused, tulge kuulama!
August von Kotzebue on valgustusajastu suurkuju Eestis, kelle elu on meie kultuurilooga läbi põimunud. Lausa imelik, et meil temanimelist seltsi ei eksisteeri.
Kui Eestis on tema tähendus positiivse kaaluga, siis Saksamaal on ta valdavalt miinusmärgiga tegelane, keda siiani saadavad Goethe-aegsed eelarvamused.
Provokatiivne ajakirjanik
Kotzebue oli ülipopulaarne näitekirjanik, väga aktiivne ja provokatiivne ajakirjanik, reisikirjanik, ajaloo populariseerija, estofiil, liberaal (orjuse kriitiline käsitlemine), mõisnik (kartulikasvatuse populariseerija Eestis).
Võib öelda, et ta oli igas mõttes erakordne ja väga võimekas isik. Loomulikult ka vastuoluline ning näib, et talle meeldis teadlikult provotseerida.
Kotzebuega hõlmatud teemadering on erakordselt avar. Eesti poolelt kirjutavad siin näiteks Kristel Pappel ja Heidi Heinmaa Tallinna asjaarmastajate teatrist professionaalse teatrini, Karin Hallas-Murula Saksa teatri arhitektuurist, Anne Untera Kotzebue portreedest Eestis, Maris Saagpakk seisusteülestest suhetest Kotzebue näidendites. Saksa kolleegide teemadest võiks esile tõsta Jens Thieli käsitluse Kotzebue retseptsioonist Saksa DV-s, Otto-Heinrich Eliase artikli Kotzebuest ajaloolasena ja Conrad Wiedemanni uurimuse Kotzebue tänaseni mängitavast näidendist „Saksa väikelinlased”.
Kui Kotzebuesse eelarvamuste- ja klišeevabalt süveneda, osutub tema looming ja tegevus vägagi aktuaalseks. Kotzebue kui näitekirjaniku edu üks põhjusi oli tema anne ja oskus tabada oma aja erutavaid küsimusi ja valupunkte ning kujutada neid eluliste, vaatajale äratuntavate tegelaskujude kaudu – ükskõik, kas liigutavalt või groteskselt. Tuleb meeles pidada, et Kotzebue kirjutas näidendeid laval esitamiseks, mitte vaikuses lugemiseks või salongis deklameerimiseks. Seega on need ülimalt performatiivsed. Ent samal ajal on Kotzebued uuritud vähe mitte Weimari klassikalise kirjanduse kaanonitega võrreldes, vaid just teatrikunstist lähtudes! Mind ennast on muidugi huvitanud ka Kotzebue ja tema suhe muusikasse (Kotzebue mängis teatavasti flööti). Muusika läbib ühe motiivina ta näidendeid ja luuletusi, kuid muusikat kõlas tollal sõnateatris niikuinii palju, alates avamängust ning lõpetades laulude ja tantsudega.
Ja ehk pole Kotzebued tegelikult vaja pidada mitte niivõrd provotseerijaks kui valgustusajastu demokraatlikuks mõtlejaks. Provotseerijad on tema kaasaegsetest pigem näiteks Lavater või markii de Sade. Kotzebue kui näitekirjaniku reputatsiooni dokumenteerib aga lõik Beethoveni kirjast 28. jaanuaril 1812 (saadetud Viinist Tallinna), kes kirjanikule ütleb: „…ma ei saanud tagasi hoida oma elavat soovi saada Teie ainulaadselt draama-geeniuselt ühe ooperi[libreto], olgu see romantiline, täiesti tõsine, heroilis-koomiline, sentimentaalne – nii nagu Teile meeldiks …“ Kahjuks ei jõudnud Kotzebue seda libretot ooperile „Attila“ kirjutada.
Kogumik ise
„Berliini klassiku“ sarjas ilmuva August von Kotzebue loomingule pühendatud artiklikogumiku „August von Kotzebue im estnisch-deutschen Dialog“ koostasid ja toimetasid Klaus Gerlach (Berliini-Brandenburgi TA), Harry Liivrand ja Kristel Pappel. Kogumiku esitlus toimus 31. mail Berliini-Brandenburgi Teaduste Akadeemias suursaadik Kaja Taela ja akadeemik Jaan Unduski pidukõnedega.