Nüüd, kus meie oma Eesti mees Tanel Toom on üheks Oscari nominendiks (lühifilmide kategoorias film “Pihtimus” – “The Confession”) on meil lisapõhjus end veebruari viimase pühapäeva ööl teleka ette seada ja veidi filmiloomise tagamaade üle mõtiskleda. Nagu Anthony Hopkins ütleb, on näitlejatöö filmi valmimisel vaid jäämäe tipp ning on väga palju muud, mis filmist lõpuks filmi teeb ja näitleja edule kaasa aitab. Üks osa sellest on kostüümid, mida filmides kasutatakse.
Asjade tee inimeste kappidesse
Alates 1948. aastast (tol ajal anti välja veel eraldi must-valgete ja värvifilmide Oscareid) on filmitööstuse peaauhindade jagamisse kaasatud ka kostüümikategooria. Sellega tunnustab Filmiakadeemia kostüümide olulisust filmi õnnestumisel. Filmide kostüümid aitavad välja joonistada tegelaskujusid, kujundavad nende karaktereid, loovad olustikku ja annavad edasi n-ö mitteverbaalset infot, mis tüüpi tegelastega tegu on. Kuigi visuaalefekti on rohkem erinevates ajaloo-eepikate kostüümidemonstratsioonides ning sinisel ekraanil erinevate fantaasiategelaste toimetusi näitavates lugudes, on seda suurem kunst õige ja mõjuka riietuse valiku sissekirjutamine nüüdisaegsetesse filmidesse.
Üks mõjusamaid mooduseid lisaks üldisele kostüümifooni loomisele on panna (pea)tegelane kandma filmis kuulsa moekunstniku loomingut. Selline otsus sünnib koos käsikirja valmimisega, kui osatäitja valitud ja tema kehastatavale tegelaskujule antakse seeläbi temale iseloomulik rõhuasetus, mis tugevdab tegelase erilisust ja ekraanimõju. Hea näitlejatööga ühendatult mõjutab moekunstnike looming niiviisi ka neid, kes tavaliselt armastavad öelda, et neid mood kui selline ei huvita ja riietel ei ole mingit tähtsust.
Seega, alati, kui vaatame filme, tasub pöörata tähelepanu ka kostüümidele. Sest kunagi ei tea, millal teatud stiili päikeseprillid, ülikond või väike must kleit meie kappidesse tee leiab, ilma et me isegi endale aru annaksime, miks.
Depressioon ja kostüümid
Kuigi praegu on kõrgmoe ja tippfilmikunsti koostöös sündinud linateosed kõigi poolt oodatud-tervitatud, et olnud selle ühisloomingu algus sugugi lihtne moekunstnikele ega näitlejatele.
Nii näiteks jäi Hollywoodiga koostöö lühikeseks Coco Chanelil – kes esimesena tuntud moekunstnikest paluti filmidele kostüüme disainima. 1929. aastal kutsus tolleaegse Hollywoodi “kuningaks” peetud Sam Goldwyn Chaneli tegema kolmele filmile (“Palmy Days” (1931), “Tonight or Never” (1931) ja “The Greeks Had a Word For It” (1932) kogu kostüümikollektsiooni. Nimelt oli Ameerikas siis suure depressiooni ajajärk ja Goldwyn tahtis anda naistele lisapõhjuse kinno tulla – kostüümid pidid näitama ka viimast moodi. See esimene protsess kujunes üllatavalt vaevarikkaks, kuna Chaneli loodud rõivad olid näitlejannade arvates liiga vähe paljastavad ja sensatsioonilised ja Chaneli arvates kohtlesid filmistaarid teda kui alluvat, mitte kui loomingupartnerit.
Kuigi filmid osutusid ülimenukateks ja Chanelile maksti kolme filmi kostüümide eest miljon dollarit, lahkus Chanel Hollywoodist ja ei teinud enam koostööd ühegi filmiga.
Moe ja filmi suhete algus
Esimeseks edukaks tipp-moekunstnike ja filmiloojate koostöö alguseks loetakse aga Hubert de Givenchy koostööd Audrey Hepburniga filmides “Sabrina” (1954) ja “Funny Face” (1954). Mõlemad on sellised veidi tuhkatriinulikud “enne ja pärast” sisuga filmid, kus muutumise vau-efekti saavutas just Givenchy oma disainidega, tagades nii filmile suurema populaarsuse, kui ehk lugu ise oleks suutnud.
Järgnes legendaarne “Breakfast at Tiffanys” (1961), kus Givenchy tehtud kostüümid aitavad ilmekalt edasi anda tegelase olemust, emotsioone ja arengut filmi jooksul. Nii avaski Givenchy täiesti uue ajajärgu moe ja filmi suhetes, kus filmikarakteritele kostüümide loomine ei olnud enam nn alluvussuhe filmitähtedega, nagu Chanel seda kogenud oli, vaid filmidest sai moekunstnikele justkui oma loomingu poodium.
Film, mis meeldib ja mida mitu korda üle vaadatakse, võib olla nagu mällu salvestunud moedemonstratsioon, mis jõuab miljonite inimesteni, mõjutades nende igapäevaseid rõivavalikuid ja arusaamu stiilist.
Heteroseksuaalsete hinnangud
Filmikostüümid on ka jäädvustanud moesuundi, mida muidu ehk keegi enam ei meenutaks – kas mäletaksime näiteks 1960-ndatel ilma teinud “kosmoseajastu-look’i” , kui Briti kuninganna Elizabeth II (!) lemmikdisaineri Hardy Amiesi loodud kostüümid filmile “2001: Space Odyssey” (1968) ei oleks seda meie mällu talletanud. Film omakorda annab inspiratsiooni tänapäeva noorematele moeloojatele ja seetõttu figureerivad mingit tulnukateemat meenutavad rõivanäited iga-aastastes moetrendides.
Moekunsti kaasabil on filmid muutnud ka stereotüüpe – üks näide on Giorgio Armani poolt Richard Gere’ile disainitud kostüümid ja nende kasutamine filmis “American Gigolo” (1980). Stseen, kuidas aluspükstes meesterahvas valib riideid, asetades Armani pintsakud voodile laiali, sobitades sinna juurde särke ja lipse, olles endaga rahul, lõhkus seni valitsenud heteroseksuaalse maskuliinsuse piire üsna korralikult ja pöördumatult.
***
Karakteri olemus look’i kaudu
NÄITLEJA RIIDEPUU: Moekunstniku õigeaegne kaasamine võib päästa filmitegelase muutumast minevikust pärit naljanumbriks.
Inimesi, kes riskiks paista kui mõttetu viirastus minevikust, on filmides olnud küll. Moekunstnik on mõned neist päästnud, nagu Tom Fordi looming tegi Daniel Craigi kehastatava James Bondiga. Kriitikud on väitnud, et Fordi koostöö Craigiga, tema loodud õnnestunud tõlgendust kaasaegse Bondi välimusest aitas muu hulgas kõvasti kaasa selle tegelase kli?eestumisest välja upitamisel.
Moekunst aitab edasi anda karakteri tõelist olemust – näiteks Yves Saint Laurenti disainitud kostüümid Catherine Deneuve’ile filmis “Belle de Jour” (1967). Peategelane töötab küll prostituudina, kuid tema kostüümid filmis on rõhutatult lihtsad, isegi ebaseksikad ning vaikselt elegantsed, andes meile mõista, mis toimub tegelikult tema sees ja milline ta olla tahaks.
Mõned soovitused tähelepanekuiks
On pikk nimekiri moekunstnikest, kelle looming on filmidele rohkem juurde andnud, kui teinekord arvatagi oskame. Seetõttu tasub ehk enne selle aasta Oscarite jagamise jälgimist mõned neist üle vaadata ja mõelda, mis kõik ühe sinise ekraani sees peidus võib olla.
– “Sabrina”, “Funny Face” (1954), “Breakfast at Tiffany’s” (1961) – Givenchy
– “Belle de Jour” (1967) – Yves Saint Laurent
– “American Gigolo” (1980), “The Italian Job” (2003|) – Armani
– “The Great Gatsby” (1974), “Annie Hall” (1977) – Ralph Lauren
– “Great Expectations” (1998) – Donna Karan
– “The Cook, the Thief, His Wife and Her Lover” (1989), “The Fifth Element” (1997) – Jean-Paul Gaultier
2011|. aasta parimate kostüümide Oscari nominendid on “Alice in Wonderland”, “I Am Love”, “The King´s Speech”, “The Tempest” ja “True Grit”.