Vladivostokis 1919. aastal sündinud ning eesti teadusliku ja ilukirjandusliku esseistika legendiks muutunud Gustav Naan õpetas, et Universumis on aine ja antiaine asümmeetria.
ANTIMAAILMADE PROBLEEM
Esialgu paistab, et tegemist on puhtfüüsikalise probleemiga ja sinna ei ole igasugustel humanitaaridel küll kindlasti asja. Kuid tol ajal, 1967. aastal, kui Naan Moskvas TA Einsteini Komitees välisajakirjanikele antimaailma-pressikonverentsi andis, soovis laiem üldsus aimekirjanduslikult teada, kuidas antimaailmas üldiselt tegutseda võidakse. Naan oletas, et maistele noortele daamidele pakub huvi, millised on mood / armusõnad / teadus / üldine lugemus jne keskkonnas, milles positronid tiirlevad ümber antineutronitest ja antiprootonitest koosnevate aatomituumade.
Niisiis lakkas antiaine küsimus hetkeks olemast astrofüüsikaline probleem. Sellest sai probleem mentaliteediajaloolastele.
Naan õpetas, et kui kohtuvad maailmast ja antimaailmast pärit inimene, siis ulatab viimane esimesele tagantkätt käe, milles väike sõrm ja pöial on oma kohad ära vahetanud. Anti-inimene ütleb: “Tere minemast eilsesse!” Või midagi sellist. “Antimaailmade probleemi võiks nimetada ka universumi sümmeetria probleemiks või selle probleemi koostisosaks. Pärast antiosakeste avastamist sai selgeks, et universum on olulisel määral sümmeetriline? Igale osakesele vastab tema peegelkujutis- antiosake. Kuidas on aga lood universumi “karkassiga” – aegruumiga?
DIRACI PAARSUSPRINTSIIP
Põhimõtteliselt lubavad võrrandid kahekordistada ka karkassi. Seega siis aeg ja antiaeg, ruum ja antiruum.” (G. Naan, “Antimaailmad – see on ju imelihtne!”, Kodumaa, 30. august 1967).
Enne kui asume ulmekirjanduse konkreetsete näidete juurde, milles antimaailma idee on kajastamist leidnud, anname kõige elementaarsema õpetuse ENE artikli näol:
“Dirac ennustas elektroni antiosakese – positroni olemasolu, elektroni-positronipaaride teket ja annihilatsiooni. Antiaine saab eksisteerida vaid küllaldases eraldatuses ainest, sest vastasel korral toimub annihilatsioon. Annihilatsioon on osekse ja antiosakese põrkumisel toimuv muundumisprotsess, milles mõlemad kaovad ja nende asemele tekivad teised osakesed – nende *interaktsiooni vahendava välja kvandid.” Naan teatas, et kui suudled antiainest koosnevat neiut, siis järgnev plahvatus on palju võimsam kui vesinikupommi lõhkemine – kogu energia vabaneb gammakiirguse näol, gammakvandid annavad ära osa oma energiast elektronide ergastamiseks, elektronid kiirgavad saadud energia arvel uusi gammakvante. Kuna üksainus musi toob kaasa niivõrd keerulisi nähtusi, siis vähemalt antud juhul ei tasuks seda ette võttagi.
“FÜSIOLOOG NJU VIGA”
Nõnda nimetatakse akadeemiku ja sotsialistliku töö kangelase Moissei Markovi 1985. aastal ilmunud fantastilist jutustust. Markov oli pühendanud oma elu neutriinode kui kosmilise kiirguse komponentide uurimisele, kuid ühel päeval istus lihtsalt heast peast laua taha ja kirjutas ulmejutu. Selle tegevus toimub Marsil.
Marslased on väga kogenud oma ajurakkudele täpse bioloogilise kella sättimisel. Nad võivad minuti jooksul haihtuda, oma organeid vahetada jne. Selle planeedi elanike teaduste akadeemia käib koos pulli pead meenutavas hoones, teaduse tegemist nimetataksegi seal pullitegemiseks. Marslaste kirurg Le-Ko võib paljudel pead maha võtta, aga need pead võivad – ja tõenäoliselt võimaldab uus teadus sedagi – iseseisvalt edasi mõtelda.
Ühel päeval käib planeedil aga ilge jumakas ja kõigil, nagu öeldakse, on näod mustad. Kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel teadsid teadlased suurepäraselt, et katastroofi eest ei ole kaitstud ükski tsivilisatsioon. Nii ka Markov. Ja Markov kirjutaski oma juttu, et arst Ko-Le, kes tahtis juba enne suurt katastroofi väga Le-Ko moodi olla, muutuski nüüd vaata et Le-Ko’ks, tegemist oli algusest peale vaimse antipoodina, ehkki need kaks võisid mõelda täiesti erinevalt.
KONDOOM JA VESINIKUPOMM
Niisiis hirmutas Naan 1967. aasta lugejat antimaailmade, annihilatsiooniga. Teadustöö ja teadusliku fantastika tagajärjel ilmus aga kuuekümnendate aastate olustikku uus, peaaegu abstraktne hirm, millele ei osatud algul nimegi anda ja millel olid ähmased filosoofilised kajastused. Ja nimelt: kusagil universumidevahelise ruumi nurgas eksisteerib veel teinegi universum, kus kõik sündmused toimuvad põhimõtteliselt nii nagu meiegi omas. See on peegeluniversum. Meil on teisikud! Aristoteles ja Hegel pole olemas olnud mitte ainult meil!
Alguse sai see hirm nõnda. 1967. aastal püstitas Andrei Sahharov hüpoteesi: Suure Paugu hetkel oli ainet näiteks vaevalt miljardiku võrra rohkem kui antiainet. Niipalju kui mateeriat ja antimateeriat võrdselt oli, see annihileerus, kogu praegune Universumi aine ongi aga pärit just sellest häiritusest Suure Paugu tekkeajal, aine üleliiast. Seega peaks “kogu kosmos põgenema vastastikuse annihilatsiooni eest” (Sahharov). Järelikult pole antimaailm sugugi võimatu.
Siin peame aga imetlema Gustav Naani oskust asju absurdini viia. Ta arvas, et ka antimaailmas on kindlasti väljendatud mõtet, nagu oleksid kondoom ja vesinikupomm elu edasiviivateks jõududeks, elu edasikestmise tagatisteks; antimaailmas muidugi antivesinikupomm. Kui sa tead pommi olemasolust, mis ähvardab ühel hetkel kõik lõpetada, siis sa sigid. Kui sa aga kasutada kondoomi, siis annab see omakorda sigimiseks hea turvalise tunde: siis tead sa, et sa sigid just nii palju, kui on optimaalne ja ka limiit on olemas.
SEKSUAALREVOLUTSIOONIST TEISTEL PLANEETIDEL
“Varem ei olnud salapärastel kosmilistel blondidel mingeid tunnuseid, mis reedaksid nende plahvatusohtlikkust. Nüüdsest peale võis arvata, et selline tunnus on olemas: kui ta ulatab teile tervituseks vasaku käe, olge ettevaatlikud: ta võib koosneda antiainest! /—/ Tähendab, võib siiski loota kosmilise antiblondi tulekut?” (Naan).
Naan andis kaude mõista, et antimaailmas on Alice’i peeglitagune maailm hoopis peegliesine maailm (tolleaegses kvantteoorias rääkis akadeemik C – charge, P – parity ja T – time peeglitest).
Antimaailmas ei aeta autot meie mõistes garaa?i, vaid hoopis vihma kätte. Antimaailmas ei mängita mitte lahtiste kaartidega, vaid tagurpidi kaartidega.
On kummaline, et G. Naan ei läinud antimaailma kirjeldamises lõpuni. Kuuekümnendatel aset leidnud seksuaalrevolutsioonile inkrimineeris Naan “seelikud nabani”. Antimaailma seksuaalrevolutsioonis lohisevad seelikud siis järgi?! Ühes Andrei Voznessenski luuleloos muutub antimaailma akadeemik inimeste hulgas “armetuks inimputukaks”. Kõik tagurpidi, kõik on anti!
ULMEKIRJANDUSE SEISUKOHALT
Niisiis hakkas kuuekümnendate artiklite põhjal kujunema eriline, naanlik düstoopia Antimaailmast kui niisugusest, kohast, kus võib oodata või mitte oodata seda, mida mingil juhul ei saaks oodata. Käpard Ko-Le muutub geniaalseks kirurgiks Le-Ko’ks, meie poolt vaadates on aeg ja ruum lihtsalt tagurpidi. See on tagurpidi, kui sa oled seal, antis.
Olgem ausad, Naani düstoopiline narratiiv on veider, kuidagi ebainimlik huumor. (Ma ei räägi siinkohal muidugi asja füüsikalisest ja filosoofilisest poolest, millest on lugematu hulk ülevaateid ja mida ei mõista kirjanikud vaid teadusemehed. Ma võtan seda kirjanduslikust aspektist.) See on otsekui igavene romaan, mida Naan kirjutas artiklist artiklisse. Sellepärast: anname au Naanile! Ulmes ei ole antiainest koosneva maailma
kujutamisel suurt mõtet. Antimateeria olemasolu “kusagil” suurtes kogustes on jäänud siiamaani puhtteoreetiliseks ning isegi kui mõni kvasar ainult antiainest koosneks, ei jõuaks Maa lähedase vaatlejani piisavalt antiosakesi, et seda väita (vt näit. Henn Käämbre artiklit Horisondis 9’2000). Kirjandus tahab ju kirjeldada situatsioone ja seejuures muutub tihti teisejärguliseks asjaolu, millest tegelane koosneb.
On avaldatud arvamust, nagu võinuks osaleda Tunguusi plahvatuses 1908 antimateeriakamakas (või oli tegemist kokkupuutega imepisikese musta auguga). Ulmes nii levinud footonrakett kasutab aine ja antiaine annihilatsioonil tekkivat footonienergiat. Star Trekis mainitakse sõidukite kaitseid antiaineasteroidide vastu ja nii edasi. Kuid see kõik jääb teravmeelsuselt alla Naani vastavasisulistele arutlustele, mida huumorimeeleta inimene võiks nimetada seosetuks lobaks.
Kas või see maailma-antimaailma seksuaalrevolutsioon? Kui seelik on nabani, siis see ei ole ju seelik. Niisugusel juhul on see vöö. Samas: teatava “revolutsiooni” põhjustaksid ju mõlemad, niihästi pikk kui lühike (aga mitte ka nii lühike!), nii maailma kui antimaailma seelikud.
Pean siinkohal tunnistama, et “Tere minemast eilsesse!” oli aga utreering, siinkirjutaja väike vaimukus Naani kallal.