Eestlane läheb Krimmi, ajendatuna nostalgiast – mõni meenutab kooliaegset viibimist Arteki pioneerilaagris, teine jälle puhkusetuusikut Musta mere äärde. Ehk on euroklants ära tüüdanud või ei paku peesitamine Kanaaridel või Sharm el Sheikhil enam pinget, sest ega erinevail valgetele inimestele mõeldud lääne turistilõksudel erilist vahet peale kohapeal käibiva raha pole.
Saanud üle Poola piiri Ukrainasse, oli maantee veerde kohemaid paigaldatud teetöid tähistav liiklusmärk ning kiiruspiirang 30. Mingeid teetöid ei toimunud. Paari kilomeetri järel seisis käänaku taga lihtsalt Ukrana liiklusmiilitsa “Дай” ?iguli, mis järjest kõik “kiirust ületanud” välismaiste numbrimärkidega sõidukid kinni pidas. Et allakirjutanu oligi veninud nõutud 30 km/h (ehkki kohalike numbritega Zaparo?etsid, Moskvit?id ja ?igulid kahelt poolt signaalitades mööda tuhisesid), jäi esmakohtumine militsionääridega veidi hilisemaks. Idioodi järjekindlusega liiklusmärke (30 km/h, lõputud asulad piiranguga 60 km/h) järgides õnnestus mitmesaja kilomeetri vältel peatamisest hoiduda, kuigi “Дай” masin seisis ja valvas peaaegu igal suuremal ristmikul.
Esimest korda peatati meid alles Lutskis. Sõbralikuna tundunud militsionäärid uurisid, kust on nende jaoks eksootilise numbrimärgiga auto pärit ning kuhu ollakse teel. Saanud teada, et tegemist Eesti autoga, päris üks militsionäär naeratades: “и у вас подарок ест для миличий?” Läksin otsekohesest küsimusest lausa segadusse, liikluseeskirju me polnud rikkunud, ma ei mõistnud, kas mees teeb nalja või on tõsi taga. Seletasin kohmetult oma vigases vene keeles, et kingitust kahjuks pole, valetasin, et oleme vaesed üliõpilased. Mehed naersid ning andsid käega märku, et võib edasi sõita.
Harjumatu oli koduloomade rohkus teede ääres. Lehmad, hobused, kalkunid ja kanad. Tundub, et ukrainlastel on traditsiooniks siduda lehm või hobune tee veerde liiklusmärgi külge, et loom saaks kraavi äärelt süüa mõnusat lopsakat raskemetalliderikast heina. Kui elajal söömisest villand, siis jalutab ta aeg-ajalt ka teele. Reisi jooksul nägime kahte lehma ja sõiduauto vahelist kokkupõrget. Mõlemal juhul oli verine lehm surnult keset teed maas, auto aga ikka väga deformeerunud.
Lehmade ja muude pudulojuste pidamine on paljudele ukrainlastele ilmselt üks olulisimaid elatusallikaid. Eidekeste-taadikeste pension on 20-30 USD ringis. Ka töötavad inimesed ei saa kõrge teenistusega uhkustada, 2002. aastal oli Ukraina keskmine palk 400 grivnat ehk veidi üle 1000 krooni. Kõige ekstreemsemaks paigaks, kus matsakas baaba ridvaga 10-pealist lehmakarja ajas, oli Odessa paneelelamute rajoon. Kas loomad elasid tornelamute keldreis või nende lähedastes hurtsikutes, jäi välja selgitamata.
Eestlasele on Ukraina imeodav. Bensiiniliiter maksab 1,85-2 grivnat ehk 5 Eesti krooni ringis. Meilgi müüdava Oboloni õlle pudeli eest tuleb poes välja käia samuti vaid 5 krooni. Kohalike elanike baaris võib aga korralikku praadi süüa 10-20 krooni eest, õlle saab 7-8 krooniga. Pealinna Kiievi kesklinnas ning teisteski turismipiirkondades võib küll sattuda ka kohtadesse, kus hinnad Eesti tasemel.
Paljudes situatsioonides võib näha tegutsemas tänapäeva Ostap Bendereid. Parkimiskontrolör küsis Odessa kesklinnas parkimise eest välismaiste numbritega auto juhilt esmalt 5 grivnat tunni eest. Kui aga autost astus välja ka kohalik, kes seletas, et on odessiit ning parkimiskorraldaja pikalt saatis, langes hind korrapealt. Võisime 5 grivna eest masina tänava äärde parkida terveks päevaks. Krimmis aga olid kuulsa kaljunukile ehitatud Pääsupesa lossini viival trepil end sisse seadnud kolm kandilise välimusega meest, kes igalt möödujalt 2 grivnat kasseerisid ja mingi paberitüki vastu andsid. Külastajaid on seal päevas ilmselt kümneid tuhandeid?
Mägedes võib kohata ka krimmitatarlasi – üksikuid, kes on oma ajaloolisele kodumaale tagasi pöördunud. Linnades pole venelased ja ukrainlased neile eluruumi ning ühiskonda sulandumise võimalust jätnud. (Stalin küüditas kõik krimmitatarlased 1944. aastal, formaalselt lubas neil kodumaale naasta Gorbat?ov.) Tatarlased peavad senini au sees moslemi traditsioone. Baht?issarais sattusime näiteks tatari toidukohta, kus alkoholi ei müüdud, viidati usule. Meiega ühes olnudvürst Peeter Volkonski suutis aga kelneripoissi siiski veenda, et too vastasasuvast poest meile õlut tooks. Poiss lippas.
Märksõna, mida ei saa Krimmist rääkides mainimata jätta, on puhtus. Kolmekorruselise tüüpmaja ees, milles korterit üürisime, ei olnud ühtegi suitsukoni. Jaltas aga tõmbasid tänavail pilku oran?ides vestides noored, kes kühvlikeste ja harjakestega kõnniteid ja väljakuid puhastasid. Lõpetanud Jalta sadamas jäätisesöömise, vaatasin ringi, et leida jäätisepaberi tarvis prügikasti, kui juba astus juurde kena neiu ja ulatas minu poole oma kühvlikest.
Tagasiteel ?itomiri lähistel juhtunud autoavarii, kus 4-realisel teel keeras järsku ette iseehitatud pärakäruga võrri juhtinud vanamees, tõi aga väga ekstreemseid kogemusi. Kohale saabunud miilits leidis, et süüdi on loomulikult välismaise autoga sõitnud turistid. Auto paigutati miilitsa parklasse ning meid ?itomiri hotelli Jalõnka. Kahene tuba maksis küll 30 grivnat öö, kuid see-eest polnud seal sooja vett ning linades olid augud. Linnas oli ka teine hotell, välismaalastele mõeldu, kus hinnaks 30 USD, kuid see ei tähendavat sooja vee olemasolu. (Tegelikult tänasime õnne, et õnnetus ei juhtunud Hersonis, kus antakse ka külma vett vaid loetud tundidel hommikul ja õhtul.)
Miilits väitis, et neil on õigus liiklusõnnetust uurida (ning meid ja autot seal hoida) 2 kuud, misjärel tuleb veel kohus ning seegi võtab aega. Vaja olevat teha 3 ekspertiisi ja veel sada asja. Peagi aga selgitasid nad, et kõike seda on võimalik teha ka kommertsalustel. Kõige juurde käis kurtmine, et neil palk mitu kuud maksmata ja arvuti pidid nad kabinetti ostma oma raha eest (teistest oblasti miilitsakeskuse tubadest kostus trükimasinate klõbin). Maksime 120 eurot ning meid lasti tulema. Kohus oleks meile peale kuudepikkust uurimist saanud maksimaalseks liikluskaristuseks määrata 34 grivnat.
Tundub, et riik annab Ukrainas miilitsatele vaid mundri, saua ja “Дай” kirjaga ?iguli ning teenistus tuleb tee ääres juhtidelt ise välja pressida. Siit soovitus: kui Ukrainas peaks juhtuma liiklusõnnetus, andke kohe miilitsatele raha ja tulge tulema. Muidu jäätegi sealsesse bürokraatiamasinasse. Veel: kiiruspiirangu rikkumise või pideva joone ületamise eest on miilitsale vaja kohapeal anda 20 grivnat, sest muidu tuleks samuti kaks tööpäeva kohut oodata.
Kui peale mitut päeva ?itomiri viletsusest Kiievi kesklinna hiilgusesse sattusime, saime ehtsa kultuuri?oki. Vastasfalteeritud tänavad, korras majad, kraanist tuli sooja vett. 25 ruutkilomeetri suurusel alal Kiievi südames liikuvat kohalike sõnul 90% riigi rahast. Peatänav Kre?atik suletakse igal nädalavahetusel liikluseks ning seal toimub suur guljanie, kuhu sõidavad inimesed end näitama ka linnalähirongidega. Igal nädalavahetusel tulistatakse aga taevasse sadu tuhandeid maksev saluut.
Viibisime Kiievis just siis, kui Ukraina tähistas riigi 12. sünnipäeva. Suurtel tänavaile asetatud reklaamstendidel õnnitles oma alamaid president Leonid Kut?ma. Laternapostide külge kinnitatud krappidest kostusid laulud, kus sõnumiks “kuidas ma küll lõputult armastan oma Ukrainat”. Pidupäevaparaadil marssisid sõdurid kolm miljardit Eesti krooni maksma läinud Vabaduse väljakul Kut?ma eest läbi hitlerlik-stalinlikul sammul. Õhtul toimus linnas meeletu pidu, mitmel laval esinesid kohalikud ansamblid. Samas võis tänavanurkadel ja parkides näha ka spontaanseid isetegevuslikke etteasteid – hip-hop`i saatel breikivaid noori, kitarri saatel lauljaid ning vanal üleskeerataval grammofonil nõukogudeaegsete plaatide mängitajaid. Vaesele rahvale pakuti leiba ja tsirkust.
Panin tähele, et kõigi vastselt korda tehtud kirikute küljes, mida Ukrainas nägin, oli tahvel, mis teatas, et jumalakoda on taastatud president Leonid Kut?ma toetusel. President on riigis rikkuselt teine mees, väitsid kohalikud. Mis omapärane, ükski kohalikest ei öelnud president Kut?ma kohta head sõna. Samas ei nähta temale ka reaalset alternatiivi. Rahvas ei usu, et opositsiooni võimule saades midagi muutuks. Tuleb uus klannipealik, ning riigi raha hakatakse kantima lihtsalt uute võimurite pangaarvetele.
Ei tea, miks, kuid tahan sinna kunagi tagasi. Et ühekorraga puhata, nautida kultuuri ning ekstreemelamusi. Püsivalt seal ühiskonnas elada aga küll ei oskaks. ?itomiri kolimise võimaluse peaks välja pakkuma neile, kes 14. septembril hääletasid Eesti euroliitumise vastu.
