Juba loetletud põhjustel tõeseid andmeid ei ole. Näiteks on OPECi nõupidamiste ja otsustetegemise protsess rangelt salastatud, mitte mingisuguseid arutatud küsimuste protokolle ei avaldata. OPECi riikide enam-vähem tõestatud reservid moodustavad aga 76% maailma naftavarudest. Selle põhjal võib hinnata ka teadmatuse osakaalu prognooside tegemisel.
1956. aastal pidas Shelli analüütik Marion King Hubert naftatööstuse konverentsil oma kuulsaks saanud ettekande, kus ta ennustas, et aastaks 1970-1972 jõuab USA oma naftakasutustippu. Pehmelt öeldes naerdi Hubert kolleegide poolt välja. Selleks ajaks oli USA maailma suurim naftatootja. Esimese naftakriisi ajaks 1973 olid Huberti sõnad täide läinud. Oma seisukohtade tõestamiseks võttis Hubert kasutusele lihtsa loogika – iga taastumatu loodusvara läbib oma kasutamise jooksul tõusu ja languskõvera. Juulis 1974 ilmus National Geographicus kogu maailma naftakasutuse prognoos. Seal paigutus naftatoodangu haripunkt aastatesse 1995-2000. Dr Colin Campbell, Huberti meetodi jätkaja 1990-ndatest aastatest, on prognoosinud haripunkti aastasse 2008|. Kõige viimased prognoosid on täpsustanud naftatootmise haripunkti (peak oil) juba aastasse 2007|. Aastal 2000 rajas ta koos geofüüsik Jean H. Laherrere’iga organisatsiooni nimega ASPO (Association for the Study of Peak Oil and Gas). Paljude riikide ja piirkondade põhjal saab väita, et leidude haripunktile järgneb umbes 40-aastase nihkega kasutuse kõrgpunkt. Leidude haripunkt jäi 1960-ndate aastate keskele. Nüüd läbivad riik riigi järel oma tootmise haripunkte, viimati juhtus see Norraga. Languses olevate riikide naftatarbimist peavad kompenseerima teised, veel tõusva toodanguga riigid, eelkõige OPEC ja Venemaa. Enam ei naera Huberti ideede ja järelduste üle mitte keegi. 15. märtsil 2005| peeti aga USA Kongressi ees tunnipikkune esitlus teemal “Peak Oil Fenomen”.
Naftaressursside efektiivsemal kasutamisel on maailm suutnud viimaste aastakümnendite vältel teha muljetavaldavaid jõupingutusi. Kuna tehnoloogia paraneb, saab välja pumbata naftat, mis 50 aasta eest oli kättesaamatu. Ja autod kulutavad peaaegu kaks korda vähem kütust kui 50 aasta eest. Kuid ka efektiivistamisel on piirid, eriti kui tarbimishullusest nakatatud uued miljardid inimesed ei soovi sellest midagi kuulda. Neile on vaja kõike kohe ja palju. Ja arenenud tööstusriikide kontsernid aitavad sellele tegelikult ainult kaasa. Pea kõik suuremad keemiakompaniid on juba oma tootmise kolinud Hiinasse ja Kagu-Aasiasse. Tõsi küll, vananenud tehnoloogiaga võimsused, mis toodavad edukalt kaupu sealsele veel vähemnõudlikule tarbijaskonnale. Kogu kasvule tuginev maailma majandussüsteem nõuab uute turgude hõlvamist, mis on antud olukorras tegelikult oksa saagimine, millel ise istutakse.
Viimastel andmetel on Hiina juba ette rebinud USA-st kõigi tähtsamate kaubaliikide ja tooraine tarbimiselt. Washingtonis asuva uurimisfondi Earth Policy andmeil kuulub Hiinale maailmas esikoht teravilja, liha, söe ja terase tarbimisel. Viie tähtsama toodanguliigi osas kuulub USA-le juhtpositsioon veel ainult nafta tarbimises. Hiinas ostetakse rohkem kui USA-s ka külmkappe, telereid, mobiiltelefone. Hiina jääb veel alla personaalarvutite tarbimiselt, kuid arvestades seda, et kompuutertehnika tarbimine kahekordistub Hiinas iga 28 kuu järel, jõutakse selleski osas USA-le kohe järele.
Mahajäämust naftatarbimisel võib seletada autode turu mahajäämusega. Hiina teedel sõidab üheksa korda vähem autosid kui USA-s. Kuid kui kauaks see nii jääb? Kiiresti kosub tarbimisbuum eelkõige Indias, aga ka Indoneesias, Malaisias ja mujal. Vaevalt oskasid naftatarbimise tulevikumudelite koostajad veel kümme aastat tagasi ette näha Hiina ja India tarbimismahtude kasvu hoogu. Kõik tahavad osa saada Põhja-Ameerika ja Euroopa tööstusriikide elanike tarbimisetalonist. Kättesaadav internet lubab hiinlastel aimu saada, mida kõike maailmas raha eest osta saab, neil ei ole aega oodata ega kuulata manitsevaid hoiatusi ülemaailmsest keskkonnakatastroofist ja naftakriisist.